Meelis kirjutab: joogi maitse sõltub seltskonnast

Käisime meie pärast Hedoni lasteaia jõulupidu paari sõbraga restoran/kohvikus nii öelda aftekal. Tegemist on tegelikult eelmisel aastal alguse saanud traditsiooniga, kus me pärast pidu läheme paari perega ja lihtsalt oleme ja räägime juttu. Sellele aastal tegime seda Tabasalu ühes kohviku, kus me aegajalt oleme lõunat käinud söömas.

Seal olles tellisid daamid omale ka pudeli šampanjat. Mõtlesin siis, et mekin ka. Ja teate mis… see meeldis mulle. Sellele hetkel mõtlesin ma, et kurat, miks ma autoga olen. Võiks jala olla. Kodus olles mainisin ka Leenule seda, et kuule see Piper või mis iganes see oli, et päris hea. “Jah, see ongi hea!” Leenu on seda ennegi joonud, ma olen seda ennegi mekkinud, aga miks see eile mulle nii maitses, mõtlesin ma omaette. Ja välja mõtlesin – seltskond oli tore. Need inimesed, kes meiega laua taga olid.

Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et tõesti-tõesti. On hetki ja seltskondi, kus ma ei suuda mitte midagi juua, sest kõik on lihtsalt nii perses ja ma ei suuda jooki nautida. Kindlasti ei aita ka see kui ma ennast nende tasemele joon.

Näiteks eelmisel nädalavahetusel käisime Kirsti Timmeri sünnal. Kuna Leen on sellises seisus nagu ta on, siis mina otsustasin autoga minna. No äkki on vaja haiglasse sõita, siis oleks päris piinlik öelda, et ma tulin takoga, sest mu mees on lihtsalt täis. Olgugi, et ma olin kaine, siis oli mul seal koosviibimisel tore. Ja isegi olenemata sellest, et osade inimestega polnud ma kunagi varem suhelnud. Või kui olin, siis aastaid tagasi ja toona olid nad totaalselt jobud. Aga aastad on möödunud ning inimesed muutunud.  Nüüd oligi põhjust uuesti vestelda ja see osutus äärmiselt toredaks. Lihtsalt oled, räägid juttu, jood morssi, siis sööd, räägid järgmisega.

Siis aga mõtlen mõne koosviibimise peale, kust ma tihtipeale tahaks karjudes välja joosta või lihtsalt koju ära minna, aga kus viisakusest peab ikkagi olema. Sealjuures ei ole vahet kas ja mida ma joon. Kui üldiselt on minu lemmikuks ja number üks valikuks alati gin-toonik, või virgin-gin-toonik (ehk siis ainult toonik), siis on mul selline kiiks, et kui mulle inimesed ja seltskond ei sümpatiseeri, ma lõpetan sekundi pealt alkoholi tarbimise. Paljud võiks öelda, et pigem vala juurde – läheb lõbusamaks. Aga ei, ma ei suuda. See on see hetk, kus ma hakkan “väljapääsu” otsima ja seda saan ma teha ainult kainena. Ehk siis kui te näete mind midagi joomas aga järgmisel hetkel kainenemas, siis teadke, et minu jaoks on midagi valesti.

Minu jaoks on isegi okei kodus olla ja Leenuga lihtsalt teha üks pokaal mulli või kokteil ning lihtsalt rääkida. Jook maitseb hästi ning arutatud saavad mitmed asjad. Aga alati see nii ei ole, sest tihti annavad joogile maitse just inimesed, kellega ma koos olen ja seda manustan. Osad inimesed lihtsalt on väljakannatamatud. Joo või piiritust, ikka ei suuda olla. Või kui suudan, siis ainult viisakusest. Aga kohe kui oleme keskkonnast eemaldunud, siis võin ma liitri gin’i alla kulistada, et see stress endast välja saada.

Kuidas teil? Kas suudate ka juua ainult heas seltskonnas või kui on halb seltskond, siis joote nad lihtsalt talutavaks?

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *