Meelis kirjutab: karjääripööre vol 2 – nõustaja juures käik

Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis Tiina Saar-Veelmaa juures käik vajab kindlasti eraldi postitust. Kes seda lugenud ei ole, siis enne jätkamist soovitan seda teha, kuna siis on lihtsam aru saada, millest siin juttu tuleb. Ehkki pealkiri ütleb ka päris palju.

Mainin ära, et tegemist ei ole sponsoreeritud koostööga ning mulle ei ole keegi selle eest midagi maksnud. Tegemist on puhtalt minu enda kogemusega, mida ma tahan jagada, sest äkki keegi saab sellest samuti abi, informatsiooni või julgust.

Kui ma selle karjääripöörde otsuse vastu võtsin, siis oli minu jaoks Tiina juurde minek nr 1 valik. Miks? Sorry, aga ma ei tea mitte ühtegi teist karjäärinõustajat. Ja neid on küll töötukassa juures ja isegi mul ülikoolis oli, aga… mis nende kvaliteet on? Kas te olete kunagi töötukassas käinud karjäärinõustamises. Mina olen. Nii kurb kui see ka pole, siis lõppes see sellega, et mina nõustasin teda, kui mitte öelda lohutasin. Oli ilmselge, et see inimene ei taha seda tööd teha või siis oli enne mind käinud seal päris mitu inimest, kes ta endast välja olid viinud. See oli mingi 2016 aastal ja no minu jaoks (nagu ka seal töötava inimese jaoks) oli see kõik traumaatiline, seega tänan, aga tänan ei.

Olen ka ülikoolis kõndides mööda jalutanud kabinetist, kus kirjas silt karjäärinõustamine. Miks nemad mind ei kõnetanud ja miks ma sinna ei plaaninud minna? Koduka teksti põhjal on nad pigem suunatud alustavale tudengile ja alles tööd otsivale inimesele. Minu mure on kindlasti pisut keerukam.

Miks Tiina ja tema Aaretesaar?

Nagu ma ütlesin, ma ei tea kedagi teist. Minu silmis on tema Eesti nr1 karjäärinõustaja, seda ennekõike seetõttu, et ma olen teda näinud intervjuusid andmas, neid intekaid lugenud ja mulle meeldib see, mida ta räägib. Ei ole mingi igav nõukaaegne mula ega mõttelaad, milles päris paljud värbajad või juhid kinni on. Ta on avatud mõtlemisega ning mul tekkis see “klikk” sõnaga tööõnn. Kes meist pole kuulnud lauset, et tee tööd mis sulle meeldib ja sa ei pea päevagi enam tööl käima. See kõik kõlab suure kiidulauluna, aga ma tahan siinkohal rõhutada, et tegemist on minu loo ja kogemusega ning igaühel on õigus ise oma valikud teha. Guugeldage ja leidke endale sobivaim inimene või firma.

Esmakordne vastuvõtt kestab 2h (no mul läks tsipa kauem). Mis seal nii kaua tehakse? Igasugu asju tehakse nagu ma Leenule ütlesin. Jällegi on oluline rõhutada, et kui sa lähed sellise teenuse ja konsultatsiooni järgi, siis sa pead seda ise tahtma ning olema aus. Nii enda, kui ka nõustaja suhtes.

Ma ei hakka kindlasti kõiki asju siin välja tooma, mida me tegime, kuna siis läheks see postitus liiga pikaks. Kuid ma toon välja mõningad “pärlid” mis mind kõnetasid ja kummitama jäid.

Ma sain positiivse kinnituse, et kõik on okei. See on täiesti normaalne, et ma tahan karjääri vahetda ning ma ei peaks endast mitte kuidagi seetõttu halvasti mõtlema.

Miks juhtus see, mis just juhtus? Miks ma enam turunduse ja kommunikatsiooniga ei taha tegeleda? Sest mul on tekkinud väärtuste konflikt. Ka selle kohta ütles Tiina, et see on täiesti okei, sest vahest mõned asjad lihtsalt ammendavadki ennast ära. Minu pluss on see, et ma sain ise sellest varakult aru. Paljud ei saa ning järgmine samm on läbipõlemine.

Keskendusime minu minevikule, olevikule ning loomulikult ka tulevikule. Ma sain selgust, et mis tüüpi karjäär mulle sobib. Ja selleks on kaleidoskoopkarjäär.

Te küsite, mis see on?

Kaleidoskoobi mudel kirjeldab, kuidas inimesed muudavad oma karjäärileidja mustreid, korraldades ümber erinevaid eluaspekte ning kohandavad oma suhteid ja rolle uutele tingimustele vastavaks. Hinnatakse olemasolevaid võimalusi ja valikuid otsustamaks, kuidas kõige paremini kokku sobitada tööle esitatavad nõudmised, erinevad piirangud ja võimalused, suhted ning isiklikud väärtused ja huvid. Iga otsus mõjutab kaleidoskoobimustrit ja sellest tulenevalt valikuid tööelus. Nagu kaleidoskoobil on kolm peeglit, mis mustreid loovad, keskenduvad inimesed kolmele karjääriparameetrile, luues nii enda isiklikke karjäärikaleidoskoope.

Need kolm parameetrit on:

1) autentsus ehk tehakse valikuid, mis lubavad enda tõekspidamiste juurde jääda;

2) tasakaal, kus inimene üritab saavutada balanssi töö ja eraelu nõuete vahel ning

3) väljakutse, mis viitab inimeste vajadusele autonoomsust ja vastutust pakkuva töö ning karjääriarengu järele.

Teooria järgi on need kolm parameetrit aktiivsed kogu inimese eluea jooksul ning iga parameetri mõju sõltub sellest, mis antud ajahetkel inimese jaoks oluline on. Nii tõuseb ka karjäärikaleidoskoobis esile üks tegur, kuid teised kaks on siiski alati taustal, kuna kõik kolm on igal hetkel olulised ning mõjutavad seda, kuidas näeb välja inimese karjäärimuster igal ajahetkel.

Allikas: Liisa Jõgi “EESTI NAISTIPPJUHTIDE KARJÄÄRITEEDE KUJUNEMINE JA KOGEMUSED JUHIROLLIS”

Aga selle tulemusni jõudsime me alles lõpupoole, sest enne seda tegime me teste, et aru saada, milline inimene ma olen ja millised on minu vajadused.

Minu jaoks oli väga oluline saada vastus, et mis tööd ma peaks tegema. Kas ma sain selle vastuse? Ei. Aga ma sain hoopis teise vastuse, mis on palju parem kui see mida ma ootasin. See on siin õpptund kõikidel teistele. Et teha oma oma elu lihtsamaks, ei tule sul keskenduda niipalju sellele, mida sa tahad teha, vaid sellele, mida sa teha ei teha. Ehk siis hakka välistama. VAU! Valgustav – vähemalt minu jaoks.

Milline töö mulle siis ei sobi? Igasugused raamides püsimist nõudvad tööd ehk:

avalik sektor – cancel

juura – cancel

pangandus/finants – cancel

IT (koodiga töötamine) – cancel

Ehk siis anna mulle hunnik andmeid lugeda, analüüsida, sisestada või lepinguid korrigeerida teha ja… ma olen “surnud” – vähemalt sisemiselt.

Nüüd on lugu selline, et Tiina andis mulle hunniku koduseid ülesandeid ja hakkan nendega tegelema.

Kas mulle meeldivad need? EI! Kas ma tahan neid teha? Ka ei! Aga ma pean. Ma tean, et ma pean, sest need viivad mind edasi. Ja kui te küsite, miks ma ei taha neid teha, siis aus vastus on see, et ma pean endale otsa vaatama. Istuma iseendaga maha ja rääkima – ausalt. Aga siinkohal tuleb mängu minu minevik. Millised olid töö- ja peremustrid minu lapsepõlves. Miks me teeme mingeid asju nii nagu me neid oleme teinud. Tihti tulebki vaadata minevikku ja sealt vastused saada. Siis tuleb võtta need vastused minevikust, analüüsida olevikku, et kujundada tulevik. Tundub lihtne. Ometigi see nii ei ole.

Siinkohal olgu öeldud üks väga oluline fakt, mida Leenu on mulle juba aastaid rääkinud – kõik saab alguse minust endast. Minust ja sellest, kuidas ma endasse suhtun. Täna on minu elus selline tabel:

1. Lapsed
2. Leenu
3. Sõbrad
4. Töö
5. Mina

Mis on selles tabelis valesti?

Selleks olen mina ise. Ma pean ennast esikohale seadma. Kõigepealt peab olema minu “tass täis” ning alles siis peaksin ma keskenduma teistele enda ümber. No aga ma ju ei oska seda. Terve elu olen ma seadnud kõik teised endast ette ning hoolitsenud, et neil oleks elu hea. Ütlen ausalt, et selle muutmine ei sa olema kerge. Ikka hakkab süda valutama ja hinges kripeldama.

Kuidas edasi?

Suvi on käes, päike paistab, puhkused planeeritud ja mind ootavad erinevad kodused ülesanded, mille Tiina mulle jättis. Esimene samm ongi see, et ma PEAN võtma selle aja ning nendega tegelema. Aga seni olen ma neid kõrvale lükanud, sest alati on midagi muud teha või kellelgi on mind vaja ja sedasi need ülesanded tegemata jäävadki.

Samuti olen jätkanud erinevate inimeste sõbralistist eemaldamise ja igasuguste turunduse-pr lehtede “unlike’misega.” Nii hea tunne tegelikult, kui enam neid uudiseid ei näe. Ühtegi tööpakkumiste portaali ei ole mul soovitatud külastada enne kui siht või suund selge pole.

Aga praegu naudime veidi suve, siis vaatame edasi!