Meelis kirjutab: kas 400 eurot plätude eest oleks okei?

Vahel ma mõtlen, et küll see naiste elu on ikka raske, sest no nii paljudele detailidele peab mõtlema. Mis kott läheb kleidi juurde või millised kingad panna ja kas need sobivad meigiga või mitte. Saate aru küll kuhu ma oma jutuga sihin. Aga just viimastel nädalatel olen ka mina oma “riidekapiga” tülis olnud. Õigemingi jalanõudega.

Kuna on saabunud suvi, siis on täiesti elementaarne, et tuleb kanda lahtisemaid jalanõusid ehk sandaale või plätusid. Seda soovisin ka mina, sest Uncle Paul jalanõud on küll ilusad, aga need mis minul olemas on siiski kevad-sügis-talv hooajaks mõeldud. Loomulikult on mul olemas ka kaks paari Crocsi plätusid. Nendega on muidu see lugu, et ma vandusin, et ma ei oska mitte kunagi endale Crocsi, aga ometigi on need mul olemas, sest need plätud on tõesti mugavad. Aga sellel korral tundsin, et see ei ole ikka nagu päris see. Tahaks midagi ilusamat.

Siis meenus mulle Ženja Fokin, veelgi enam meenusid mulle tema sandaalid. Kuid mitte lihtsalt sandaalid vaid tema Gucci sandaalid. Mäletan, et nägin neid esmakordselt siis kui ta ka meiega aasta alguses Tais oli. Teadsin, et ma tahan endale sarnaseid, sest need tõesti olid ilusad. Vähemalt tema jalas.

Okei, need sandaalid tõesti meeldisid mulle ja olin enam kui kindel, et need sobivad ka minu varba otsa. Kahjuks Ženja omasid ma proovida ei saanud, sest tal on ikkagi suurem jalg kui mul. Aga ma oleks tahtnud tunda just seda sobivust mugavuse nurga alt. Kuigi välimus oli nendel sandaalidel ilus, siis hind seal kõrval just mitte väga paeluv. Leidsin portaali kus need maksid 400 eurot. Nagu holy fu*k! Siis nägin, et need ei ole ka nahast vaid kirjelduses oli kirjas, et need on kummist. Okei, kummisandaalide eest 400 välja käia tundub veidike palju. Vist!?

Otsisin siis netiavarustest, et kust neid ikkagi saaks. Äkki on kuskil mingi lõpumüük ja neil ilutseb hoopiski muu hind peal. Mida aga ei olnud olid sandaalid. Ja ka lõpumüüki ei näinud ma kuskil. Samas oli südames soov need siiski endale soetada. Mõtlesin, et fine, kui internetis ei ole siis käin meie kohalikud poed läbi. Mis oli juba eos pisut hukule määratud, aga siiski tasus jalutamist. Läksin siis Pärnu maanteel asuvasse Nude poode, kus teatavasti kõikse fäänsimat kraami müüakse. Jah, ma läksin sinna poodi mõttega osta omale 400 eurosed kummist sandaalid. Ebareaalne, eks. Õnneks või kahjuks, neid ei olnud. Oli küll igasugu muid sandaale, kuid mitte selliseid, mis oleks mu pilku sedasi köitnud. Müüja pakkus mulle ühtesid ja teisi, kuid tunnistas ka ise, et neid ta minu jalas ei näe, sest need lihtsalt ei sobiks mulle.

Kuna juba järgmisel päeval pidin ma Rootsi pisut pidulikumale kohtumisele minema, aga õues oli meeletult palav, siis teadsin, et Crocsidega ma ka sellele üritusele ei lähe. Seega tuli valida kinnisem vabaaja jalats, millel siiski olid väikesed õhuaugud olemas. Ja need olidki Rootsis käigu ajal minu ainukesed jalanõud. Vähemalt olid viisakad. Tegin pisut ka eeltööd ja sain teada, et Stockholmis on selline pood nagu NK, mis siis müüb ka vähe fäänsimat kraami. Otsustasin sinna minna ja vaadata, et mida pakutakse. Teadsin juba eos, et neid konkreetseid ei ole, aga äkki leian midagi muud. Vaatasin küll siia ja sinna, aga ei midagi. Ainukene ilusate asjadega pood oli minu silmis sellele hetkel Burberry. Kuid neid sandaale ma sealt ei silmanud. Käisin ka Gallerias aga sealtki jalutasin välja tühjade kätega või oleks õigem öelda, jalgadega?

Seega ei jäänudki muud üle, kui ikkagi Crocsi kollased plätud välja otsida, puhtaks pesta ning neid kandma hakata. Eeldaks, et sellega lugu lõpeb, kuid oh, ei! Minu elu ei ole nii kerge kui arvata võiks.

Sellel laupäeval, vahetult enne seda kui Hedonile lapsehoidja järgi tuli, otsustasin ma lapsega minna õue ja maja ees pisut jalkat mängida. Leenu aga jäi tuppa ning toimetas siin omaette mingite blogiauhindade asjadega. Ühel hetkel kuulsin ma aga koputust ning minu kallis abikaasa vaatas nalja täis näoga minu poole ning ütles, et mul on sulle midagi. Seejärel võttis ta välja ei midagi muud, kui pruunid plätud. Nagu mida? Kuidas? Mis? Kust? Ma olin šokis. Päriselt ka mul vajus suu lahti. Ma käin mööda Tallinnat ning Stockholmi ja surfan internetis ja ei leia seda mida vaja ning siis täiesti suvalisel hetkel ilmub Leen pruunide plätudega mulle nina alla.

Ma olin šokis, aga samal ajal ülimalt õnnelik. Esiteks olin ma õnnelik, et ma sain omale ilusad pruunid plätud. Aga miks ma olin šokis? Nimelt seetõttu, et mul polnud reaalselt meeleski, et ma need juba veebruaris endale ära olin ostnud. Ehk siis Leenu otsis hoopis midagi muud kui nägi sahtlis ühte kilekotikest, kus sees olid tema plätud ja minu uued plätud. Ka temal oli see meelest läinud. See tegi mu hommikupooliku ikka väga rõõmsaks. Sest no kui tihti sa ikka kodust leiad veebruaris ostetud jalanõusid, et neid suvel kanda. Ideaalne üllatus.

Aga ei, need ei olnud need kallid Gucci sandaalid. Tegemist on umbes neljaeuroste plätudega, mis ma Bangkokis MBK kaubanduskeskusest ostsin. Olles neid näinud, siis hakkas vaikselt mõistus meenutama, et tõesti-tõesti. Kui ma juba Tais neid Gucci sandaale Ženja jalas nägin, siis ma natukene neisse ka armusin. Aga kuna eelarve oli tollal olematu, siis otsustasin osta need odavad, sest noh, asi seegi ju. Tulime reisilt tagasi, pakkisime asjad lahti ning panime sandaalid kenasti ära, sest ega neid ju niipea vaja lähe.

Kokkuvõttes lõpp hea, kõik hea ning kõige õnnelikum on kindlasti rahakott, sest 400 eurot jäi alles.

Aga siinkohal küsimus, et kui ma nüüd elan Eestis ja siiski sooviks kuskilt osta vähe fäänsimas hinnaklassis jalanõusid või muid hilpe, siis mis on selleks parim veebipood (loe soodsaimate hindadega)? Või lähiriikides midagi? Sügisel tahaks Berliini shoppama minna, seega kes on kursis sealsete poodidega võib ka midagi välja tuua – ehk leian aega läbi põigata. Samas on mul hirm, et äkki see 400eurone asi ei pea vastu ja siis on eriti kurb. Viieeurose asja puhul ma olen valmis selleks, et selle kavliteet ei ole just kiita, kuid vähemalt pole nii kahju. Öeldakse ju, et ma pole nii rikas, et osta odavaid asju. Odav versus kallis – kumba võtta?