Meelis kirjutab: kas meil on Eestis feik blogijaid?

Kui aus olla, olen ma tahtnud seda postitust juba augusti algusest peale kirjutada, sest siis ma nägin samalaadset postitust Fitloora YouTubes, kus ta lahkas, kes on feik ja kes mitte, aga seda siis YouTube’i tasandil. Kui ma seda vaatasin, mõtlesin, et kas kirjutavad blogijad on samuti endale mingi maski ette mananud, kirjeldatakse kedagi teist või ollaksegi suures osas tagasihoidlikud.

Kui ma pean vastama, kas meil on siin Eestis feikblogijaid, siis jah, kindlasti on, üllatavalt paljugi ma julgen arvata.

Olles ise nüüd marimelli blogi üle nelja aasta pidanud ja seoses sellega ka meie kodumaa blogimaastikuga rohkem kursis ja paljudega ka isiklikult kohtunud, siis tõesti, kui palju on selliseid, kes blogis on ühtemoodi ja päriselus hoopis midagi muud. Ma tean 101% ainult kahte blogijat, kes on täpselt samad nii blogis kui päriselus, teiste puhul ma nii kindel pole.

Kui ma pean vastama, kas see on halb, siis ei, pigem mitte.

Võimalik, et see on kedagi häiriv ja lugeja jaoks ebaaus, aga samas, kui sind sellisena loetakse ja sulle kaasa elatakse, siis keda huvitab. Äkki loetakse ja jälgitaksegi, et oled feik. Aplaus, et oled suutnud nii nutikas olla ja sellega inimesed end jälgima panna.

Ma juba eos ei hakka siin näiteid tooma ja oma arvamust avaldama, kes kui võlts mu jaoks tundub ja miks, kuigi te seda vist ootasite. Aga ei ma ei saa seda teha. Just nimelt ei saa, sest ma pean mõtlema enda peale, meie blogi peale ja ennkõike Leenu peale. Eriti Leenu peale, sest tihti nuheldakse just teda selle eest, mida mina olen kuskil kirjutanud või laikinud. Ehkki ma ei saa aru miks, sest mina ju ütlesin või kirjutasin mitte tema. Aga kahjuks inimesed ei suuda vahet teha. Jah me oleme küll koos, kuid meie arvamused ja mõtted on erinevad.

No näiteks, on väga palju neid, kes blogis või FBs on nö sõbrad, jee, sa oled lahe, keep going ja siis sõbrannade chatis või õhtul veinitades on arvamus totaalselt teine. Keegi ütleb, et see või see on nõme ja sa kiidad takka, sest noh, nii on lahe. Sa ei jää endale kindlaks, et krt, tegelt ma loen teda ja päris äge on. Ütled välja seda, mis parasjagu teemakohane ja millega sa ise plusspunkte teeniks. No milleks? Vot sellisest käitumisest mina aru ei saa. Kui ei ole nõus, aga tülli ka minna ei taha, siis vaheta teemat või ole vait. Või kui oled julge anonüümselt kommenteerima, siis ütle mulle ka näkku, et vot, ma arvan sinust nii või nii. Mulle endale jubedalt meeldiks tegelikult, kui inimesed räägiksid rohkem näost näkku. Mitte FB chatis, vaid päriselus või äärmisel juhul videochatis. Aga vähemalt näod ja emotsioonid on näha!

See on ka see asi, mida öeldakse, et me oleme laivides hoopis midagi muud kui blogis. Nojah, sest siis on teksti taga tonaalsus ja emotsioon ja sa saad aru, mida ma sellega mõtlen. Isegi suvaline lause „sa oled nii armas“ võib olla korraga armas, irooniline, naljakas, vihkav.. Kui sa loed, siis sa loed nii nagu sa tahad, kui sa kuuled, siis kuuled nii nagu seda mõeldud on.

Tunnistasime ühes FB lives ka, et meie näiteks ei saagi otse ja ausalt kirjutada, vähemalt mitte seni kuni korraldame blogiauhindu, tahame koostöid teha, tahame inimestega suhtlustasandil läbi saada. Eesti on selleks liiga väike. Kõik tunnevad kõiki ja julge sa kellegi kohta midagi öelda, rääkimata sellest, et paned FBs kellegi kommentaarile like, kui juba satud sellise vihalaviini alla, et hoia ja neela. Kui palju on neid näiteid, kus me oleme midagi öelnud või kommenteerinud ja saame selle eest mingil moel karistada. Ka seda postitust olen ma juba tegelikult alates nädalavahetusest kirjutanud, sest kogu aeg on midagi kas lisada või muuta. Ma pean alati mõtlema mida ma kirja panen, sest kuskil on kindlasti keegi, kes mingi lause peale solvub või vihastab ja siis omalt poolt blogiposti teeb ja noh sealt see “sõda” algabki. Tegelikult on see lauslollus aga jah – me elame ju Eestis.

Okei, siin on ka see küsimus, et osad inimesed saavad aru, et see „õhtulehelik pealkiri“ ja „aus sisu – ämbrid ja pärlid“ on taotluslik või me ei mõtle sellega mitte midagi konkreetselt halba, et tõmba kott pähe ja ära elus välja tule, vaid see konkreetne kleit oli kole või see konkreetne inimene ei kandnud neid kingi välja vms. Paljud aga ei saa aru, solvuvad ja blokivad sind sootuks ära ning siis läheved nutavad teistele, et me oleme tondid. Aga see on meelelahutus. Selliseid pealkirju on ilmunud kümneid aastaid ja ilmub veel järgmised 50 aastat. Click-bait noh.

Kui ma pean vastama, kas marimell on feik, siis nii ja naa.

See on üsna tavapärane, et meiega kohtudes öeldakse, et tundume blogis ülbed ja kurjad, aga et tegelikult pole üldse, täitsa toredad olema. Üks mis kindel, me ei räägi blogis kuidas kõik on ilus ja armas ja kuidas kõik on võrratu ja WCs käimine on nagu pilvel vikerkaare välja laskmine, kui tegelikult sitt lippab nii, et isegi kraanist ei tule sellise survega kui… Me kas kirjutame nii nagu on, või ei kirjuta üldse. See ei tähenda, et seda pole, eks.

Seda on ka tihti ette heidetud, et ala kui blogis pole, siis pole olemas. Seega, nii ja naa oleme võltsid, sest 101% oma elu rahva ette ei laota. Miks? Sest üllatavalt palju on selliseid inimesi, kes igat minu kirja pandud lauset mingil hetkel minu enda vastu kasutavad või sellega meile halba üritavad teha või hiljem nina alla hõõruda. Kuigi blogilugejale võib jääda mulje, et nad teavad meid blogi kaudu läbi ja lõhki, siis ma arvan, et ei tea. Ma ei eitagi, et blogi tekitab teatava kuvandi meie kohta, aga seda enam on heameel tõdeda, et kohtudes lugejatega või firmadega koostöid tehes need eelarvamused murduvad. See on isegi ägedam kui kohe 101% olla blogis selline nagu sa oled. Olgu siis feik või mitte.

Kes on teie arvates blogis feik ja päriselus hoopis teistsugune? Millised blogijad on jäänud silma võltsi käitumise või olekuga? Miks nad tunduvad võltsid? Kas tead ise mõnda blogijat, kes on päriselus hull peoloom ja blogis jätab mulje kodukanast või noh, saate aru, on totaalselt erinev. Kas on vahe tagasihoidlikkusel ja võltsiks olemisel? Kust see piir jookseb?