Ma ei saa muidugi endast aru, et miks ma sellest alles nüüd kirjutan, kuigi ma olen seda ammu mõelnud, aga ju on siis asi läinud nii “hulluks.” Nimelt olen ma juba mitmeid nädalaid niisama Instagramis ringi luusinud ja täheldanud ühte huvitavat asja – inimeste elud on ideaalsed. Kas minu elu on sama võlts kui Instagrami feed? Kas sinu oma ka?
Jah, kõik mida sa näed, on ideaalne. Trenn on kerge ja võrratu, vein on parim ja päikeseloojang ilusaim. Kann on suur ja prink. Tänane lõuna on veelgi isuäratavam kui eilne. Mees on mul parim ja ma nii väga armastan teda. Naine on mul saledaim ja nii siledaimate jalgadega. Mu lemmikloom on minu suurim armastus ja ka tema on sama ideaalne kui minu hiljuti ostetud valge nahkdiivan. Kõik on lihtsalt parimast parim.
Ei, ma ei ole kade, et kellegi elu võibolla ongi selline. Aga, et kõikide elud on sellised? Ma siiralt kahtlen selles. Minu jaoks on alati suurima küsimärgiga need inimesed, kes oma paarisuhet meeletult eksponeerivad ja kinnitavad kõikidele, kuidas nad on nii armunud ja mõlemad on teineteisele ideaalsed. Kas kõik ikka on nii roosiline? Meil pole üldse näiteks selliseid pilte Instas. Ma ei tea, kuidagi veider oleks Leenu kuskil ilmarahvale kiita. Kiidan talle, kui ta seda väärt on :) Ok, vaatasin, et olen ikkagi meist pildi lisanud. Aga ma ei kiida sealjuures, kuidas mul on imeline pere ja kui väga mul on vedanud. See aga ei tähenda, et mul poleks vedanud.
Eriti hakkab silma üks fitness piff, kes oma kallimaga koos trennis käib ja siis igal võimalikul sammul nad end vastastikku kiidavad ja promovad. Inimesed vaatavad neid pilte ja mõtlevad, et näed kui kena paar ja miks minu mees selline ei ole või vaatab mees, et ohh, mida piffi ja mida peffi, miks minu naine selline ei ole. Aga me ei tea ju mis toimub nende kodus siis kui telefonid on laual ja nad on tavalised inimesed, mitte instagrami staarid? Võibolla nad ei olegi nii nunnud ja neil käib pidev tülitsemine. Äkki on mees hoopiski selline, kes vabal ajal teiste naistega ringi litutab?
Mõelge parem sellele, et kui keegi postitab pildi, et oi, mul on parim mees, kes tõi mulle just 100 valget roosi, siis äkki eelmisel õhtul sai see naine räigelt sõimata või halvemal juhul ka kerge peksu. Kuid, et mees end täitsa halvasti ei tunneks, toob ta naisele lilli, viib õhtusöögile, ostab uue käekoti…
Olen jälginud ka maailmas ringi reisivaid paarikesi, kes siis idüllilistest paikadest pilte üles panevad ja meid kõiki kadedaks ajavad. Aga samal ajal kui meie vaatame pilti sellest, kuidas nad valgel liival päikeseloojangut naudivad, äkki nad enne või pärast seda on just tuliselt vaielnud lahkumineku üle.
Loomulikult on erandeid ja osad inimesed elavadki sellist ideaalset elu nagu piltidel pajatatakse aga tihtipeale tekitab see minus kahtlusi ja küsimusi.
Läksime ühe tuttava juurde ja kuidagi tuli ka meie praegune elu jutuks ja ta oli nii üllatunud, et me mingi asjas tema abi soovisime. “Teil ei ole ju abi vaja, teil on kõik nii hästi.” Ja vot, see ongi see mulje, mis me oleme suutnud jätta (vähemalt osadele). Tegelikkuses on meie elu üks paras keeristorm, kus me kumbki ei suuda seda selget sihti seada või õigest asjast kinni haarata. Meil on sada mõtet, aga et konkreetsest asjast kinni hakata, see on keeruline. Valida see ÕIGE.
Neid postitatud pilte vaadates jääbki mulje, et elu on nii kerge ja nii ilus. Toome näiteks fitness piffid ja poisid. Kõik pildid on ilusad ja sätitud ja piiskagi higi. Kas tõesti tuleb see vorm nii kergelt? Lähed jõusaali, tõstad hantlit 3-4 korda ja juba ongi pepu nagu pähkel? Ma ei tea, mis inimene mina olen, aga mul ei käi need asjad nii kergelt. Samuti kui ma vaatan teisi inimesi jõusaalis, siis ka neil ei paista see kergelt tulevat. Nägu leemendab higist, särk on täiesti läbimärg, jalga lööb kramp ja kui harjutusi tehakse, siis ei ole kuskil näha seda naeratavat nägu.
Seega jah, kuigi sa vaatad seda pilti, et vau, ta on nii ilus ja vormis või issand, mis keha ja kui ilus pilt, siis tegelikult on selle ühe pildi taga meeletu töö ja vaev. Kuid keegi ei eksponeeri seda, kui raske on trenni teha ja milline sa pärast trenni välja näed. Ei olegi nii hot ja glamuurne kui Instagrami piltidel. Pange näiteks YouTube otsingusse Instagram vs real life. Selliseid videosid on seal päris mitmeid, kus siis näidatakse, et milline on päris elu ja milline siis see pilt, mis välja tuleb.
Hiljuti rääkis üks tuttav, et ta on ühe naise peale nii kade, et kuidas üks naine nii palju suudab, et töö ja hobid ja vabatahtlik töö jnejne. Ja kui ma siis natukene pajatasin talle, et mis selle fassaadi taga tegelikult on – oli ta enam kui üllatunud. Jah, see naine ei teegi kõike ise, vaid tal on lihtsalt piisavalt raha, et lasta seda kõike enda eest teha. Jah, tal on koristaja. Jah, tal on lapsehoidja. Jah, tal on sõbrannasid murdu ja pidu iga päev, aga ta teeb seda ikkagi millegi arvelt (tihti on selleks pere). See kõik ongi väline fassaad, mis jätab petliku mulje.
Kusjuures mul on tihti endal ka parakad peal, et kui ma vahest mingi hommikusöögi teen ja Leen selle kuhugi üles paneb, siis ma tunnen end kuidagi kehvasti. Miks ta peab selle ideaalse hommikusöögi pildi üles panema?
Selleks, et teisi kadedaks teha? Kuid ka hommikusööki teha on kunst. Hiljuti proovisin ühte uut “retsepti” mida ma Facebookis nägin. Ehk siis pilvemuna. Videos tundus see kõik nii ilus ja kerge. Aga päriselus? Viiest munast õnnestus ainult kaks. Aga pildi panime üles sellest ilusaimast ja kohevaimast. Aga need teised kolm olid lihtsalt mingid plätsakad.
Vaatasin just kiirelt ka enda Instragmi (@meelistomson) ja avastasin, et ka minu enda elu on võlts. Või noh, õigemini pildid, mis ma sinna panen. Ma ei pane ühtegi pilti enne üles kui ma seda töödelnud pole. Ma ei mõtle Insta filtreid vaid fototöötlusprogramme. Ma lisan siia mõned näited piltidest, mis ma olen teinud ja millistena ma nad lõpuks üles panen.
Tegelikult on see kõik ju võlts. Ma ei erine mitte kuidagi nendest, kellest ma täna kirjutan. Ka mina eksponeerin enda elu ilusamaks ja paremaks kui see tegelikult on. Aga miks? On see kadedus? Et ma tahan teisi inimesi kadedaks ajada? Miks ma panen lapsest üles pilte ja videosid ainult sellest, kus ta on nunnu või naeratab ja tal on hea tuju? Tegelikult ei ole ta ju kogu aeg selline rõõmupall.
Kuid kui ühiskond näitab end ideaalsena, siis püüan ju ka mina ühiskonna normidega kaasas käia ja olla sama ideaalne. See on tegelikult ju meeletu surve, mis meil peal on. Issand, nemad elavad nii ideaalselt, miks mina sedasi ei saa elada. Ja siis inimesed pingutavadki veel rohkem ja rabavad veel rohkem tööd teha, et olla sama edukad ja ilusad kui teised oma ideaalsete piltide ja perekonnaga. Ja nii see ületöötamine, terviserikked ja deppressioon tulevadki. Me pingutame liiga palju, et kõik oleks ideaalne ja parem kui teistel. Aga alati ei pea ju olema. Elagem oma elu nii, et teil endil oleks mugav ja tore, mitte et ajada kadedaks oma sõbrannasid või naabreid.
Seega palun rohkem päriselu :)
Sellepärast mul instat polegi enam :D
Tekitas iseendale komplekse juba idüll mis igalt poolt vastu vaatas, kuigi enda elul pole midagi viga ja kõik tibens.Aga seal ikka tuli õhtuks see tunne, et äkki ei elagi seda ideealset elu( mida pole olemas) .
Aga millest siis peaks panema pilte? Panengi oma kurja näiga elukaaslsest ja kirjutan juurde kui nõme ta ikka on, ja oma kõrbenud toidust? See on ju loogiline, et pildistad ikka positiivseid ja rõõmsaid hetki. Ise ei ole kellegi instagrami vaadates küll kunagi mõrlnud et krt miks nad kirjutavad, et nad siin armastavad, alles eile kaklesid kes nõusid peseb raudselt.
Olen sinuga nii nõus! Näiteks instas on üks jubedalt ärasüstitud huultega tsikk, kes eestis teab vist igaüks ja kes oma insta järgi on mega rikas ja äge ja hea elu jne… aga teades telgitaguseid, siis tegemist väga õnnetu inimesega, kes saabki oma “laksu” kätte sellest, et teised ta pilte laigivad.
Siis üks roosamanna meeleheitlik uus blogija, kes oma vanuse kohta on kohati niii lapsik ja kõik nii kenaks ilustab ja kui äge laps ja peika tal on jne jne. No häirib, tee mis tahad. Me elame päris maailmas, kahjuks paljud elavad kuskil mujal.
See uus blogija kellest räägid häirib mind ka, iga postitusega aina enam imestan ja vangutan pead.
Kellest jutt? Hanna Mitt?
Ma nüüd 100% ei saa kindel olla, et Sarveke ja mina rääkisime samast inimesest, aga mina pidasin silmas Mari Hermanni. Tema blogi peaks olema mariihermann.com aga ta on rohkem instagramis aktiivne. Alguses jälgisin teda, sest tal tundus olevat sisustuses ja riietuses samasugune maitse nagu minul ning siis oli hea vahel silmal puhata lasta. Aga siis hakkasid tulema instagram storysse igapäevaselt passiivagressiivsed postitused oma lapse kohta a’la “ajab kõik segamini aga on ikka mulle nii kallis” jne. Ja see postitus oli ka ausaltöeldes natukene imelik :D https://mariihermann.com/2017/07/03/peek-a-boo-aeg/
eriti arvestades, et tegu ei ole mitte 20 aastase, vaid vist isegi 30 aastase inimesega. Ülimalt lapsiku ellusuhtumisega inimene tundub olevat.
Mul tuttav sai peol oma kutilt lööki ja mõne päeva pärast pildid big love naise poolt ja kirjutatakse oo teil ideaalne suhe..kuigi tüüp öelnud et eit on mõtetu.Mul endal pole roosiline suhe ja ei teeskle ka et on aga ma tean et minu kaaslane ei räägi et ma mõtetu talle tundub see ebaviisakas..muidugi kodus ikka karmimaid sõnu ütleme üksteisele kui vaja
mul küll on tavaelust oma pildid. võibolla natuke helgemad hetked peal ja tavalisem oma elu. mis rõõmsaks teeb. ja muud midagi. ma küll ei tunne, et midagi oleks võlts vms. kui mees toobki tihti aastas lilli, siis ma olengi õnnelik oma lilledega (võib me vahel saame valesti aru või nääkleme, a elu ongi selline, hea, halb kõik tasakaalus). või oma koeraga mängimas mütsilott peas külmas ilmas jne. sest meil on vahva. mai saagi teda pildistada siis kui ta kannist näksab pahurdades või eksponeerida oma sinikas käsi ta hüppamisest, samas mai varja ka end. et mõni arvaks et mees peksab” lihtsalt mina tean, et mul on koerakutsikas suur, kes on ülemeelik ja minu nahk on lihtsalt nõrgem. ning kui mul on nt. õnnelikud hetked siis seda ei ole vale jäädvustada. sest see tekitab omal ka rõõmu ning häid hetki võib jagada. isegi kui mu meel on pildil nukker nati, siis on mul seal kuhi häid asju pildil ja ma olen natuke ikka rõõmus. ning kui ma sörkimas käin ja mul nägu nagu peedil siis sei ole suur eputus” vaid pigem rõõm oma tegevusest ja õnnest. ei midagi muud.
Meelis, vãga hästi kirjutatud, sest just nii ongi. Kui ma nüüd ise selle peale mõtlema hakkasin, siis ka minul endal on just ilustavad pildid üleval. Oma endise elukaaslasega olime alati piltide peal õnnelikud ja kui lahku läksime küsisid paljud, issand te olete ju nii armas paar jne… aga mis elu ma päriselt elasin, teadsid vãhesed… ilusast ja harmoonilisest suhtest oli asi kaugel, aga ikka panin üles selle lillekimbu pildi mis vb kord aastas ilmus. Ja oh neid ilustatud pilte on palju, kes ikka tahaks nãidata, et näe pärast kolimist olen nädala aega üksi patja nutnud mitte pidu pidanud :)
Mul oli just puhkus ja veetsime selle aja koos elukaaslasega väga aktiivselt, nt käisime matkamas, telkimas, seikluspargis, muuseumites jne. Tegime mõned pildid, kuid ühtegi ma instagrami ei lisanud. Kui nägin instas, et minu endine poiss-sõber on oma uue kaasaga samuti mööda eestit seiklemas käinud, siis oli küll selline tunne, nagu minu puhkus oli kuidagi nirum, sest keegi ei tea kui tore meil oli. Tundub, et kui ei jaga oma tegemisi, siis ma nagu ei teekski midagi lahedat. Peaks üldse instagrami ära kustutama, sest teiste ilusa elu vaatamine tekitab tihti stressi, kuigi tegelikult ei saa ma enda elu üle ka väga kurta, ma lihtsalt ei jaga seda pidevalt teistega.
Mina jällegi ei pea üldse imelikuks või võltsiks, kui sotsiaalmeediasse postitatakse pilte peamiselt elu ilusatest hetkedest, suurtest õnnestumistest või erilistest seiklustest. Tahan uskuda, et suurem osa nende meediaplatvormide kasutajatest siiski teadvustab endale, et üksikud pildile püütud hetked ei kajasta postitaja KOGU elu ja ei anna kaugeltki piisavalt infot, et mingusugust tervikpilti kokku panna või kellegi elu kohta järeldusi teha. Ise näiteks kasutan instagrammi eelkõige inspiratsiooni/motivatsiooni kogumiseks ja ei mõtle iialgi, et mõni professionaalne fotograaf oma imeilusate fotodega on petis, sest eeltöötleb oma pilte enne avalikuks tegemist – see ongi ju tema töö. Samamoodi ei pahanda ma fitnessmodelli peale, kes fotol trenni tehes ainult kaunilt õhetab, sest ilmselt on ka tema eesmärk kellelegi innustavalt mõjuda, mitte teeselda, et ainult niimoodi tema sporditegemine välja näebki. Kokkuvõttes tunnen mina igasuguse visuaalse ilu üle hästi palju rõõmu ja mõtleva täiskasvanuna hoidun teadlikult mõtteviisist, et mõned hoolega säitud pildikesed kellegi “ideaalset” elu kajastavad. Loomulikult on igasugune ausus sotsiaalmeedias äärmiselt teretulnud, aga eeldada, et ausad ja enesekindlad on ainult need inimesed, kes postitavad pildi igast tülist abikaasaga, põhjakõrbenud hommikusöögist, jonnivast lapsest või iseendast, kui päev otsa nutt peale on tikkunud – seda ma nüüd ka vajalikuks ei pea.
Nõustun! Inimesed tahavad teistega jagada ikka neid hetki, mis neid õnnelikuks ja rõõmsaks teevad. Ja nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid aspekte, mis neid rõõmsaks teeb: hetked lapsega, ilus vaade, maitsev toit, õnnestunud projekt. Selle viimase alla võib lugeda ka ju fitness beibesid- imelise keha saavutamine on minu arust pikaajaline ettevõtmine ja kui tulemus sind rahuldab, why not seda jagada?!
100% nõus ja väga asjalik kommentaar!
Ja selle Krissi lausega on kõik ära öeldud: “Tahan uskuda, et suurem osa nende meediaplatvormide kasutajatest siiski teadvustab endale, et üksikud pildile püütud hetked ei kajasta postitaja KOGU elu ja ei anna kaugeltki piisavalt infot, et mingusugust tervikpilti kokku panna või kellegi elu kohta järeldusi teha. “
Ei pea iga ilusa pildi taga otsima paha/võltsi külge! Kui näen pilti armunud paarist, siis ehk NAD ONGI ARMUNUD. Ja kui nende elus pole kõik nii roosiline kui see pilt (kellegil tegelikult pole kõik ideaalne), kas nad siis peavad video ülesse panema, kus nad tülitsevad, et see true ja real tunduks? Üks hetk on lahkarvamused ja teine hetk ongi ilus roosa ja miks mitte seda jäädvustada pildile, mida saab hiljem vaadata ja seda ilusat hetke meenutada.
Selle “rohkem päriselu” peale ma ütleks, et who cares? Ma näiteks ei saa aru nendest inimestest, kes topivad netti ülesse pildid lastest, kes on mingi pudruga üleni ära mäkerdatud ja vanemad arvavad, et “oiiii nii nunnu, musu sööb mannaputru”. Keda see päriselu huvitab? Ma tahangi näha ilusat pilti ilusast lapsest, las ta olla poosetatud vms, aga ikka parem, kui mingi õunapüree näos.
Aga sa küsi Leenult, miks ta su pilvemuna pildi üles pani? Mis teda selleks ajendas? Täitsa huvitav oleks tema vastust/põhjust teada :)
Leenu: lihtsalt panin, et äge muna :D
Miks siis teised ei võiks panna omi asju (mida Meelis kritiseerib siin) sest lihtsalt “äge” on? Miks te arvate et teised panevad eputamiseks, uhkustamiseks, kadeduse tekitamiseks? See pilvemuna on ka ju tegelikult pandud eputamiseks ja uhkustamiseks- et vaadake mida minu mees oskas teha ja et ta tegi seda MULLE (järelikult hoolib, hoiab ja armastab) :)
No Meelis jõudis postituse lõpus ise ka selleni, et same same but different :) ei tasu marru minna :D
Piltide töötlemine, noh, aga milleks panna tuhmi või värvivaest pilti üles? Kui pilt ise annab mingi hetke või emotsiooni kätte, võib ju seda veidi filtritega ilustada küll. Point jääb samaks. Seda ma feigiks ei pea. Koledat pilti nagunii keegi üles ei paneks.
Küll aga jäävad mullegi silma kõik need “fabulous life” pildid. MILLEKS, öelge, MILLEKS pildistada ja teha boomerange oma trennist? Näita siis vormi hiljem, tulemust. Ma ei saa aru sellest, kuidas üldse töötab selline asi… okei, lähed oma peiksiga jõusaali, rassid natuke, siis ütles, et ou kallis, vaata, tee nüüd must boomerang kuidas ma kükke teen, võta mu perse kaadrisse… ja siis üritavad seal mitu korda, et ikka õigesti ja ilusasti välja kukuks. Siis peatad oma trenni selleks, et netti logida, pilt üles panna… ja siis teed trenni edasi v?
Söögipildid, eriti kui on huvitava välimusega, need ei häiri üldse. Annab rahvale ka ideid ja mõtteid ehk mmida süüa teha, näiteks.
Endal instas igapäevaelu. Jah, filtritega heledamaks tehtud pildid, kuid üldjuhul siiski täitsa tavalised, kodused laste toimetused, igav lausa mõnele. Aga insta polegi mu elu eksponeerimiseks, hoopis kaugematele sugulastele sõpradele vaatamiseks kuidas meil läheb ja millega tegeleme :)
HEA TEEMA!
Leenu: mulle meenus selle jutu peale see Ukraina miss, keda me eelmisel suvel Odessas nägime. Ta reaalset tegi pool päeva telefoniga mingit shooti endast, 20 sama nurga alt pilti.. ja instasse jõudis hiljem 1. Reaalselt tsekkasin hiljem.
Ja sul pold muud targemat teha v :D
No ja siis? Äkki talle meeldib pilte teha. Ja mõnikord ongi vaja 20 tükki neid teha, et üks sobiv leida. Keda see segab?
Tahan puhtalt vaid foto tehnilist poolt kommenteerida… Tõid näite, et töötled oma fotosid, enne kui need üles paned, seega see oleks justkui võlts. MILLINE kaamera pildistab täpselt nagu inimsilm? Sellist kaamerat ei ole leiutatud. Kui 10 erinevatfotograafi (või inimest) oma aparaadi (või telefoniga) samast asjast pildi teevad, siis need kõik jäävad erinevad. Alasäri, ülesäri jne, peaksid teadma. Hiljem on fotograafil see võimalus keerata pilt selliseks, nagu ta mälu järgi seda olukorda/vaatepilti mäletab. Muidugi võib üle võlli keerata värvid, maitse asi, nagu räägitakse. Aga puhtalt see teema, et töötled fotot, järelikult on see tulemus võlts – see ei ole nii just sellel põhjusel, et kaamera ei jäädvusta fotot nii nagu inimsilm!
Meil kõikidel on vabadus valida kas eksponeerida omaelu avalikult või mitte.
Mina olen valinud selle tee, et postitan ainult lilli ja loomi ja loodust. Ma reaalselt pole ühtegi perepilti postitanud, rääkimata sellest et lastest pilte paneks
Ei pane ja ei hakka ka panema.
Mul on päris elu olemas ja ma ei pea toituma laikidest, ma ei pea internetis kuulutama KUI hea mees mul on (reaalselt mul on maailma parim mees ja isa lastele), lillekimpudest teen pilte iseenda jaoks…endomondot ja muud trenniskäimist ei kajasta. Ma saan ausõna ka ilma selleta hakkama.
Piltide järeltöötlusest. Tänapäeval hea tulemus saabub ikkagi pärast PS või LR, seega seda ma ei pea ilustamiseks. See on 1 osa fotost ja kui aus olla, siis netis ongi suurem osa piltidest ebakvaliteetsed. Võimalik, et ainult minu jaoks.
Meelis, sinu looduspildid ( eriti viimsed) on kohati minu jaoks ebaloomulikud ehk liiga üle võlli keeratud. Aga eks see ole maitse asi.
Seega mina soovitaks hankida inimestel päriselu, seal on ka tore. Kõike ei pea postitama, sh ka piltides.
Aga miks sa postitad lilli ja loodust? Keda see näiteks huvitama peaks? Neid tuhandeid päikeseloojanguid ja lähedalt pildistatud lilleõisi vaadates iga päev tuleb ausalt öeldes juba kerge iiveldus peale.. Kõige jubedamad on postitused loomaaias käimistest- iga loom on vaja kindlasti üles pildistada, miks? Meil on üks ja sama loomaaed terve Eesti peale ja siis kõik pildistavad neid ühtesid ja samu loomi- milleks?
Ahjaa, seda ka veel…teiste pilte ma passin ikka ja kui blogides neid poleks, oleks blogid surnud.
Ja nagu näha…kommin ka. Enda elu hoian aga endale ja olen õnnelik!
See tegelikult ei ole ainult Insta fenomen, vaid sama asi ju toimub ka näoraamatus või ilmselt ükskõik millises muus sotsiaalmeedia portaalis. Inimesed paraku võtavadki paljut, mida nad näevad, puhta kullana ise sealjuures mõtlemata, et kas kõik ikka on nii rõõsa ja roosa. Ja üleüldse tundub aina populaarsemaks saama inimeste endi promomine, pidev tähelepanuvajadus, pidev kiitmine teiste poolt – kas on äkki märk ebakindlusest ja madalast enesehinnangust?
Rääkides “fitness piffist”, siis ma ei tea, kas mõtleme sama inimest, kuid mina jälgisin mingi aeg, no äkki tuli kuuke kokku, Paljast Porgandit Instas. Just selle mõttega, et esmapilgul tundusid tema pildid ja blogi asjalikud. Kuid mida päev edasi, seda sisutühjemaks ta minu jaoks muutus. Eranditult pea iga uus pilt Instas oli nii viimase detailini sätitud, mõlemad noored nii perfektsed nendel poseerimas, sest kell 4 öösel Tallinna tänavatel näeb igaüks ju just selline välja :) Lisaks reisipildid Kreetalt, mis jällegi nii poseeritud … lisaks fakt, et iga pildi peal kannab tütarlaps korralikku meiki, isegi matkale minnes ja ilmselt ikka selleks, et ilus ja täiuslik vällja näha. Aga kuhu jääb loomulikkus ja julgus näidata end sellisena nagu oled? Ehk kokkuvõtvalt tundus see kõik nii võlts ja teeseldud, et mind pigem ajas närvi iga päev näha erinevaid pilte samast fotosessionist väga sügavamõtteliste tsitaatidega, kui inspireeris ise ka tervislik olema. Sest nii palju kui ma kuulnud olen, siis sai ju tütarlaps kuulsaks just enda käsile võtmise/tervisliku eluviisi harrastamisega. Samas, eks sponsorid tahavad oma ja nii mõnigi kord kaotatakse oma identiteet …
Minu jaoks on kõige kummalisemad need inimesed, kes panevad FB-s peaaegu ülepäeva uue profiilipildi, aga need pildid on kõik ju põhimõtteliselt samasugused.. Ilupildid, suht mõttetud. Milleks? Ei viitsi lihtsalt laikida neid enam, aga samas- sõber, eks ole, vaatab pärast et miks mina ei laigi.. Solvub. Ja täiesti erijuhtumid on minu arust inimesed, kes ka kaanefotoks ENDA pildi panevad, vot see on minu meelest juba haiglane eneseeksponeerimine..
Ma nõustun täielikult sellega, et loogiline on, et inimesed näitavadki oma elu ilusamat külge. Ma ei näe põhjust miks ma peaks panema üles pilti sellest kui halb tuju on või facebooki postitama seda, et mehega tülli läksin. Miks?
Samas aga ma saan selle postituse pointist aru, sest palju on neid kes ilustavad asju ja näitavad neid suuremana/teistmoodi kui need tegelikult on. Nad ei valeta aga loovad teadlikult teistsuguse pildi. Vot see mulle ei meeldi. Ise olen proovinud võimalikult palju teha seda, et ei ilusta midagi.
Avalikult üles panen neid pilte mis on reaalselt ilus moment mitte kunstlikult ilustatud tavamoment.
Ja eks tegelikult võiksid inimesed üldse vähem pilte teha ja rohkem hetkes olla ning nautida. :)
mulle tuli kohe seos …. Ardo Kaljuvee oma “super” piltide ja mega beibega:D
Minu meelest need kes jahuvad mingist fassaadist, on need, kes ise seda peavad ja teisi kadestavad. Need kes on endaga rahul ja lihtsalt elavad oma elu, ilma et iga hetk mõtleks, mis teised neist mõtlevad, need kindlasti ei pane pilte kaalutlustel, et keegi neid kadestaks vms.
Miks mulle jääb kogu seda Meelise juttu lugedes mulje, et see mulje, imidž, kuvand, on teile nii kuradi oluline, kirjutage mida tahes. See pole siiras jutt. St et olete ise samasugused fassaadimeistrid. See minu isiklik arvamus, pekske nüüd.
Leenu: No kui sinu arvamus, siis las sulle jääb see arvamus. Ma ise arvan, et marimelli insta on suht eluline. Ei näita, et oo fäänsi bäänsi, aga rändom pilte panen vähem kui sätituid :)
Mis puudutab toidupilte, siis just veidi enne selle postituse lugemist klõpsasin ja lisasin pildi Instasse oma lõunasöögist. Kohe kui pilt oli üles läinud, tabasin end mõttelt, et milleks see.
Pilte ei töötle(just sellisena lähevad üles nagu need on) ja mulle nt ei meeldi ka teiste ületöödeldud pildid.
Mis puudutab teiste ideaalset suhet ja elu või selle kuvandit, siis omal ajal häirisid ka mind sellised tuttavad sõbralistis. Praeguseks on mul absoluutselt ükskõik, kes ja kuidas elab- kus reisib vms. Igaüks elabki just nii nagu oskab ja suudab.
Kas see kõik feik on, on samuti vaid nende endi asi- kui meeldib, las nad siis olla
Veits teemast välja, aga soovitus Meelisele: kui juhid autot, siis juhi autot, mitte ära näpi telefoni. Kui sotsiaalmeedia sulle tähtis ei ole, siis seda lihtsam peaks ju olema autoroolis telefonist eemal olla.
Paraku oli “au” näha, kuidas härra autoroolis kõige muu kui juhtimisega tegeles.
Hirmus, kindlasti seisis ummikus või punase tule taga :D
Alati hakkate oma teguviisidele kohe esimese asjana vabandusi otsima, selmet oma vigu tunnistada.
No ma ei olnud kõrval, aga tundes Meelist, siis võtab ta telefoni kätte ainult ummikus või punase taga seistes, et ala aadressi täpsustad akuhu ta sõidab vms. Niiet igakord ei ole päris see, et keegi Instat skrollib lampi roolis.
Mina mõtlen viimasel ajal, et peaks suts eemale tõmbuma nendest äppidest. Insta konto võiks üldse ära kustutada. Mis see mulle annab? Ainult negtaiivsust. Mul on jumala savi nö ideaalsetest inimestest ja nende elust. Mind häirib pigem see kaotatud aeg mis ma seal vahin. Mida see mulle annab? Mitte kui midagi. Vastupidi, vahest teeb meele väga kurvaks. Koguaeg hüppavad ette mingid räiged pildid ja videod..tapetud koerad, uppuvad lapsed. Mingi jura reklaam jne..suht tore on teada jah, millega su tuttavad tegelevad, aga lõpuks see ikka ei anna midagi..messinger võiks ka minu pärast olemata olla. Sinna saan kirju väga tihti ja need segavad koguaeg. Võib fb kaudu ju ka korra päevas sisselogida ja vastata.. ühesõnaga see telefonisõltuvus on kopa ette visanud.
“Inimesed vaatavad neid pilte ja mõtlevad, et näed kui kena paar ja miks minu mees selline ei ole või vaatab mees, et ohh, mida piffi ja mida peffi, miks minu naine selline ei ole. Aga me ei tea ju mis toimub nende kodus siis kui telefonid on laual ja nad on tavalised inimesed, mitte instagrami staarid? Võibolla nad ei olegi nii nunnud ja neil käib pidev tülitsemine. Äkki on mees hoopiski selline, kes vabal ajal teiste naistega ringi litutab?
Mõelge parem sellele, et kui keegi postitab pildi, et oi, mul on parim mees, kes tõi mulle just 100 valget roosi, siis äkki eelmisel õhtul sai see naine räigelt sõimata või halvemal juhul ka kerge peksu. Kuid, et mees end täitsa halvasti ei tunneks, toob ta naisele lilli, viib õhtusöögile, ostab uue käekoti…”
Me ei tea jah mis kellegi kodus toimub, aga kohe arvame, et on tülitsemine, litutamine, sõimamine ja peks? Kust sellised mõtted? Äkki ongi kõik ilus ja hea? :) Postitasin ka pildi kui mees 30ndaks sünnipäevaks roose kinkis terve hunniku ja kujutate ette ei ole kunagi saanud sõimata või peksta mehe poolt. Ongi ilus ja täiuslik armastus :)
Eee, mina olen alati arvanud, et pildid on ilusad mitte seetõttu, et elu on ilus vaid inimestel on kõrgelt arenenud esteetika meel ja koledamaid või kehvema kompaga pilte lihtsalt üles ei pandagi.
Ilusaid pilte on ju ilus vaadata. Miks risustada infovälja mingi koleda jamaga? Pildid ei ole niikuinii mingi murede kurtmise koht. Suuremaid muresid polegi eriti võimalik pldile jäädvustada või siis selleks peab ikka päris õige kunstnik olema. Muresid saab kurta ka mujal (sõpradele, anonüümsetes foorumites jne), fb ja insta ja isegi blogid on ikka tavainimesele ilu ja esteetika jaoks.
Instagrami point on pakkuda visuaalset naudingut. Mina isiklikult ei tahaks seal küll mingeid telgitaguseid näha. Ja miks just kõik ilusad ja toredad hetked on mittepäris ja pläga ja riid on rohkem päris?
Super postitus. Sellepärast ma kuhugi midagi üles ei panegi, et mul pole tahtmist midagi üles kiita või nt pilte töödelda, aga reaalsus ei huvita ju kedagi. Ja kui keegi, nt Mallukas, räägib ja näitab elu ja asju nii nagu need on on, siis saab täiega hagu alla. Ma sellist p…a ei viitsi ka taluda.
Minul pole ei Facebooki ega Instagrami. Mul ei teki kuidagi sellist tunnet, et peaksin oma elu kellegagi jagama. Need, kes mu ümber on, teavad niigi, missugust elu ma elan või kes ma olen. Suhelda eelistan näost näkku, isegi telefonis lobiseda ei armasta. Samas mul ei ole midagi nende inimeste vastu, kes seda teevad, st oma elu jagavad (kui see pole muidugi selline pidev kiitlemine ja igas sekundis pildi postitamine). Avastasin alles hiljuti teie blogi ja mulle väga meeldib see. Lihtsalt täiega mõnus lugemine! Ägedad olete!
Aitäh :)