Meelis kirjutab: Kivisaarel oligi õigus!

Alari Kivisaar on ilmselgelt mees, kes ei vaja mitte mingisugust tutvustamist. On neid kellele ta meeldib, on neid kellel on tast po**ui, kuid palju enam on neid inimesi, keda tema, või siis õigemini tema sõnavõtud ja tegemised, külmaks ei jäta. Üheks neist oleme ka meie Leenuga.

Ja nüüd ongi paras hetk aega pisut tagasi kerida ning maanduda aastas 2017. Nimelt postitas 17 juunil 2017 aastal Leenu ühe postituse, kus peaosaliseks justnimelt Alari Kivisaar ning tema nii öelda T-särgi kollektsioon. Postitust saad lugeda siit: Kes ostab Alari Kivisaare T-särke?

See postitus tekitas mitmeid erinevaid emotsioone ning loomulikult jõudis see blogipostitus ka Kivisaare endani. Siis hakkas Leenu temaga privaatselt edasi suhtlema ja nii nad seal vist vaidlesid ja argumenteerisid, kuni Kivisaar vihastas ja… saatis meile kaks oma NoArt t-särki.

Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis tuleb tunnistada, et Alari poolt oli see ikka omaette vastutulek mitmes mõttes. Esiteks see, et ta üleüldse viitsis jahuda mingi “suvalise” tädiga ühe “suvalise” blogiposti pärast. Kui ma täna enda peale mõtlen, siis mina ei viitsiks. Aga ju siis on tema jaoks ikkagi tegemist olulise projektiga ning ta tegi seda kõike südamega. Seetõttu me ta välja suutsime ka vihastada. Teine oluline asi ongi kindlasti ka see, et ta oli niivõrd üllameelne (või siis põhimõtte kindel) ja saatis meile need kaks särki. Jällegi… Mina ei oleks viitsinud. Igal juhul respekt.

Täna, pea neli aastat hiljem tuleme me selle loo juurde tagasi. Ja seda ainult ühel põhjusel. Tunnistamaks, et Kivisaarel oligi õigus.

Toona jauras Leenu särgi hinna üle ning leidis, et 49 eurot ühe musta särgi eest on ikka kohutavalt palju. Aga nüüd neli aastat hiljem mõistame me mõlemad, et ei olnud palju. See särk on seda raha väärt. Miks? Sest selle kvaliteet on lihtsalt imeline.

Kui ma algselt kandsin enda särki pigem kuskil pintsaku alla või näiteks külla minnes, siis hilisemas faasis muutus see nii öelda kodusärgiks. Ehk siis kui ma tulen linnast, töölt, koolist, koosolekult, siis vahetan ma riideid ja panen selga nii öelda kodused riided. See NoArt särk on siis viimased kaks aastat olnud mul koduses kasutamises. Me kõik ju teame, et siis saavad riided kõige rohkem “vatti”. Ei ole ka mina oma särki “hellitanud” ning sinna peale on aetud nii erinevaid kastmeid, jooke kui muud. Ega midagi, särk seljast ning pessu. Ja milliseks on see särk pärast neid pesusid ning aastate pikkust kasutust muutunud? Ei olegi.

Üks asi on rääkida ning juhtida tähelepanu prindi kvaliteedile ning vastupidavusele, kuid sellest isegi palju olulisem on rääkida kangast. Enamasti oleme me siiski harjunud poes ringi käies nägema riideid, mis on tehtud Bangladeshis või Hiinas. Juba ainuüksi selle sildi nägemine viitab sellele, et ega see rohkem kui aasta vastu ei pea. On ju ka nimi kiirmood sellele viitav. Paned selga, kannad kiirelt ära ning lähed eluga edasi.

Aga Alari särk ei ole selline. See on hoopis teisest puust. Õigemini kangast. See on pehme, kuid samas on see väga vastupidav. No ikka väga vastupidav. Ei mingeid kulumisjälgi või auke. Nendel kiirmoe särkidel on selline põnev asi, et kui turvaelement ära võetakse, siis see imetilluke auk on pärast esimest pesu minu meelest vähemalt mingi paar millimeetrit suurem. Ja järgmine hetk on seal juba auk. See ei ole ju kvaliteetne toode.

Ilmselt ongi asi vanuses ja minu enda arengus ning maailmapildi muutumises, aga aina enam olen ma hakanud vaatama mitte odavaid riideid, vaid kvaliteetseid riideid. Minu jaoks on hinnast kordades olulisem selle kanga materjal ning see kuidas see mul seljas istub. Las ta siis maksab 100 eurot või rohkemgi. Vähemalt on mugav ning kestab.

Kusjuures ma olen ka Taist ostnud omale sellised kolm-neli T-särki ning ühe pusa, mille originaalhind oli meeletu. Ma lihtsalt soetasin need allahindluste ajal. Aga samas pärast esimese särgi ostmist sain ma aru, et need tooted on oma raha väärt, sest need on väga kvaliteetsed. Võib kõlada veidralt, eksole. Taist ja midagi kvaliteetset? Olen omale sealt ka ülikonna tellinud ning päris mitu pintsakut. Ei ühtegi paha sõna. Miks? Sest need maksid ka pisut rohkem kui teised. Seega ei ole kalli rõivaeseme ostmine mitte raiskamine, vaid pigem investeering. Sa investeerid sellesse, et asi peaks kaua vastu ning sul puudub vajadus osta iga kolme-nelja kuu tagant mingi uus hilp. Loomulikult ei keela sul keegi seda teha, aga tegemist on lihtsalt väikese mõttekohaga.

Inimene õpib ja areneb ning nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis olen ka mina arenenud ning minu maailmavaade ja mõttelaad on muutunud. Ja tegelikult olen ma sellele tänulik. Tagantjärgi on küll pisut piinlik, et me mingi “suvalise” särgi pärast sellise kiunu üles tõmbasime. Kuid jällegi tuleb tunnistada, et ka see oli vajalik, sest ega me ise ei oleks elu sees neid särke endale ostnud. Kuid tänu Alarile ja sellele blogipostitusele õnnestus meil neid kanda ning veenduda nende kvaliteedis. Seega tuleb tõele au anda ning tunnistada, et Alari Kivisaarel oli õigus – tema NoArt T-särgid on tõesti kvaliteetsed ning oma hinda väärt.

Meil kahjuks mingit sooduskoodi ei ole pakkuda (kuna see ei ole ka reklaampostitus), aga ma vaatasin tema kodukale ning seal on kenasti saadaval selline rubriik nagu “Soodustooted/Outlet“, kus hinnad on reaalselt hetkel -50% soodsamad. Lisandunud on muideks ka värvilisi särke, millest mul aimugi polnud. Aga no kui sa oled neli aastat ühte särki kandud ja pole vajadust uue järgi olnud, siis on see ka igati loogiline, et pole asjadega nii kursis.

Kuidas on teil lood kvaliteedi ja hinnaga? Kas ostate pigem soodsat, et siis poole aasta pärast see välja vahetada? Või maksate pisut rohkem, aga kannate ka kauem ega pea vajalikuks uut riideeset osta? Kas oluline on disain või materjal? Mis on tähtsam: materjal või hind? Uus või kasutatud?