Seekordne nädalavahetuse postitus tulub suhteliselt lühike, sest mitte midagi ei juhtunud. Peale selle, et me olime sunnitud oma kodust välja kolima. Ja seda väga lühikese etteteatamisega. Neljapäeva õhtul oli selge, et selles korteris me olla ei saa ja reede õhtuks pidimegi endale uue elamise leidma.

Õnneks on meil head sõbrad, kellele alati loota saab. Ja õnneks on meil ka sellised sõbrad, kellel on mitmetoaline korter ning lahkesti meid oma koju lubavad. Ka nii lühikese etteteatamisega nagu meil oli.

Kuna meie elu on alati täis ootamatusi ja me oleme harjunud neist välja tulema, mitte ei jää nurka nukrutsema, seega ei põdenud me ka käesolevat insidenti. Pakkisin niipalju asju kokku kui suutsin, viskasin midagi autosse, viisin minema, siis uuesti tagasi ja nii oligi kell märkamatult saanud juba peaaegu viis. Seejärel pidin võtma peale Leenu ja Hedoni ning meie ajutisse ööbimsipaika minema.

Aga kuna reede on meil patupäev, siis lubasime Hedonile HappyMeal eine. No õnneks olid neil ka viimaks uued mänguasjad. Mul on nii siiber nendest “ruubiku kuubikutest.” Kuna läksime külla, kus oli veel üks peaaegu samaealine poiss, siis võtsime kaks einet. Muideks Hedon ise oli täitsa välja teeninud need kaks HappyMeali, sest hiljuti tegi ta McDonaldsi heategevuskampaania raames ühe postituse. Seega töö eest sai ta ka “palka.” Nälga me ei jää.

Reede mööduski tegelikult külas olles ning alles kümne ajal sõitsime tagasi “koju.” Leen jätkas sõbrannaga jutustamist ka siis kui mina ja lapsed magama läksime. Leen pani ikka vapsee kaua seda “jutusaadet.” Ma ei saa aru kuidas need naised jaksavad. Müstika. Poole seitsmeni seletada…

Laupäeval ei teinudki suurt midagi. Päeva ajal käisime korraks Roccas, sest reklaamiti välja, et mingi meeletu programm ja allahindlused, aga tegelikkuses… Ei midagi erilist. Nagu ikka. Ainult Beyblade üritus oli uus ja huvitav. Lapse jaoks ennekõike.

Mõtlesin siis, et tulen õhtul tagasi, lastega Taukari kontserdile. Aga ka sinna ma ei jõudnud, sest kuskilt oli jäänud kõrvu info, et see algab 18.00 aga tegelikkuses see hoopis lõppes 18.00. Seega kui Meelis lastega Taukari kontserdile jõudis, oli see juba läbi. Piinlik.

Laupäev oli lihtsalt nii igav päev, et no nii igavat päeva ei ole ikka ammu olnud. Kuigi meil oli plaan veel ühe sõbraga kokku saada, kellel ka laps, siis juhtus nii, et see laps oli haigeks jäänud ja see play-date jäi ära.

Pühapäev seevastu algas aga äärmiselt idüllilisest, sest üle miljoni aasta saime me pannkooke. Ise me neid kodus ei viitsi väga teha, aga külas otsustati meid premeerida.

Oi, kui head need olid. Siis pakkisime oma kaks asja kokku, laps riidesse, Leenul oli Decuse kliinikus aeg. Saate te aru – pühapäevasel päeval oli kliinik lahti. Ma pole seda veel kuulnud. Aga see oli ilmselt selle pärast, et keegi kuskilt välismaalt oli korraks Eestisse tulnud.

Siis mõtlesime, et kui juba välja tulime, siis ei maksa kohe tuppa tagasi ronida, seega sõitsime linnast välja Leenu tädile külla. Haarasime kaasa neli pitsat, Leenu õe ja tema poja ka. Kiire külaskäik tehtud, vurasime tagasi linna ja uuesti asju pakkima, sest juba esmaspäeval peame me taas kolima. Kogu see uus nädal tuleb mega busy. Ja nädal pärast seda algabki juba Jõuluvana tegemise hooaeg.

Leenu ütles, et ma olen unustanud lisada siia, miks me kodust olime sunnitud lahkuma. Asi nimelt selles, et meie gaasikatel ütles üles, reedel polnud võimalik seda vidinat vahetada ja meil oli toas sama külm nagu õues oleks olnud.

Vot, selline lühike ja tegelikult tavaline ootamatusi täis nädalavahetus.