Mõni aeg enne meie Tai reisi tuli mõte, et teeks seal olles juba ka mõned pildid. Nimelt tegime 2018 aasta alguses ise enda telefonidega pilte ja tuleb tunnistada, et neid kasutasime ligi aasta otsa. Seega, miks mitte võtta ette vähe mahukam shuut ja teha rohkem pilte. Kuid kuidas leida see õige fotograaf, kellel oleks ka sobilik hind? Just sellest see postitus räägibki. Sekka loomulikult hunnik pilte. Kokku käisime pildistamas Tai reisi ajal kaks korda. See postitus räägib Pattaya kogemusest.
Kõige lihtsam on võõras riigis fotograafi otsida loomulikult Google kaudu. “Photographer in Pattaya” näiteks. Ja siis neid vasteid tuli ja tuli aga samas nagu ei olnud ikka päris see. Surfasin, mis ma surfasin, panin ikka akna kinni ning jäin ootama. Ja see ootamine tasus end ära, sest peagi hakkas mul erinevates kohtades vilkuma mitmeid reklaame, mis soovitasid fotograafi just neilt võtta. Minu jaoks mõjus selline reklaam tegelikult usutavalt. Selles mõttes, et mingid lambifirmad ju remarketingile aega ja raha ei raiska.
Kui aus olla, siis ma ei ole varem sellisest kohast väga midagi kuulnudki, aga tuli välja, et neil on ikka selline “kett” kui niiöelda. Ehk siis neile kuulub veel Online-Phuket, Online-Bangkok ja Online-Samui. Asja taga on vene rahvusest isikud, kuigi esialgu sa seda ei näe. Lihtsalt sinu päringutele vastavad Jekaterina ja Natalja ning Viktoria. Suures plaanis, pole ju vahet, ju talvituvad siis Tais. Nende inglise keel ongi parem kui kohalikel ja asjad saavad aetud.
Tegelikkuses pakuvad nad igasuguguseid pildistamise pakette, aga kuna mul siiski oli pisikene kahtluseuss sees, siis otsustasin valida kõige soodsama. “Happy hour (Centara Grand Mirage)” oli selle nimi. Nimelt toimus kogu pildistamine hotelli Centara Grand Mirage territooriumil.
PRICE: 1900 BHT (54€)
See pakett ei sisaldanud tranfeeri, ehk siis sa peaksid ise end sinna hotelli kohale vedama. Meie õnneks asus see meie hotellist 1,5km kaugusel. Kentsakas lugu oli sellega see, et kuigi mulle tuli pärast broneerimist ja broneeringutasu (11eur läbi PayPali) maksmist kiri, et meie juht võtab teid hotellist peale kell see ja see, siis tegelikkuses see nii ei olnud.
Ilmselt saadeti see kiri kogemata. Ometigi tegin ma nii nagu kirjas oli ja ootasin autojuhti enda hotelli juures. Helistaski siis mulle üks naine ja umbes 20 sekundi jooksul sai ta aru, et ma olen Eestist. Nagu ka tema. Seega läksime sujuvalt üle emakeeles kõnelemisele. See tegi suhtlemise pisut mugavamaks, sest segadus oli suur. Segadus likvideeritud jõudsime lõpuks omal käel Centara ette.
Suure hotellikompleksi juures ootas meid juba Türgi päritolu väikest kasvu fotograaf. Ja ega seal muud ei olnudki kui asusime pildistama. Ja see photoshoot on juba omaette kogemus. Ilmselt oli tegemist lihtsalt inimesega, kes oskab kaamerat käes hoida ja sellest on kuidagi kujunenud välja see, et ta selliseid perede ja paaride sessioone teeb.
Kogu see protsess oli tegelikult pigem isegi naljakas kui imelik. See fotograaf oli nagu aktiivne. Nagu väga aktiivne. Või siis oleks õigem öelda intensiivne. Ühesõnaga me reaalselt kihutasime ühest kohast teise. Ühes kohas olime maksimaalselt neli pildivajutuse jagu. Reaalselt ta tegi mõnes kohas kolm klõpsu ja juba liikusime edasi järgmisse kohta. Ja kuna see hotelli ala on megasuur, siis see liikumine punktist A punkti B oli juba omaette katsumus. Arvestage palun ka seda, et Tais on kuum. Meil oli koguaeg veepudel käes, sest janu on kerge tekkima. Higi voolas. Mingi hetk ma tundsin, et minestamisest ei ole palju puudu, aga selleks ei olnud lihtsalt aega, sest juba kimasime edasi. Ühesõnaga, not so much fun.
Pildistamine oligi tegelikult selline, et klõps, klõps ja edasi. Uues kohas: klõps, klõps ja edasi. Järgmine koht: klõps, klõps ja edasi. See oli nagu nii kiire, et ma ei jõudnud hingegi tõmmata, kui juba pidime edasi liikuma. Imestan, et ma pildistamise hetkeks end koguda suutsin. Noh, selleks minutiks ma mõtlen. Ja ega igakord ei suutnud ka, paljud pildid ongi suu lahti, silmad kinni jne.
Ja siis need poosid või asendid kuidas me olema pidime. Me oleme mitmel shuudil käinud ja võib öelda, et kogemust nagu natukene on. Eriti kentsakas oli see, kuidas fotograaf Leenul lilli käskis “nuusutada.” Nagu oomaigaad ta ei tee mitte kunagi midagi sellist. Aga kuna tempo oli taga, siis lihtsam oli alluda ja ära teha kui vastu punnida. Meil lihtsalt ei olnud isegi aega süveneda kas ja kuidas olla, sest juba olid klõpsud tehtud ja pidime edasi vurama. Lõpuks viskas mul üle ja ma ütlesin, et kuule stop, ärme jookse palun. Ma olin niigi suremas selle palavuse kätte ja siis olen veel näost ka punane, no milleks kogu see jooksmine. Kohutav.
Allolev pilt on ehe näide sellest “tavai, kogume end ja teeme pildi ära” ja tegelt on pilt juba tehtud :D
Poosidest rääkides, siis üks kentsakamaid poose mis ta palus meil võtta oli see klassikaline Titanicu poos. Noh, et mina Leenu seljataga ja käed koos laiali. Me lihtsalt mõlemad ütlesime samalajal ühest suust: “NO!” Siis ta veits tõmbas isegi tagasi oma juhendamisega. Õigemini tobedate poosidega. Lõpuks me ütlesime ise, et nii nüüd me oleme nii ja nüüd oleme naa. Aga seda õnne jagus meil väga väheseks ajaks, sest juba liikusime edasi ja Leenu pidi jälle lille nuusutama. Hahaha, see tundub praegu veel naljakam kui seal olles.
Kuidagi jäi selline mulje, et fotograafil on kindlad kohad kus ta “peab” pilte tegema ja muid kohti nagu ei olekski. Või siis ei suutnud ta midagi mõelda. Näiteks oli Leenul seljas valge kootud kleit ja see oleks nagu megahästi sobinud ühe rippsilla juurde. Aga ei. Sealt tuhisesime mööda, sest ees ootas “fantastiline” kivist trepp mille peal seista.
Mida rohkem ma sellele shuudile mõtlen seda rohkem selliseid kentsakaid meenutusi mul tuleb. Seega tõmbame vaikselt otsa kokku ja jõuame töödeldud piltideni. Nimelt ei töötle neid fotograaf ise, vaid need saadeti Venemaale ja siis seal keegi tuunis. See on viimasel ajal mingi trend täitsa olevat, et fotograafid pildistavad ja siis järeltöötluse teeb keegi isik X, riigis Y. Pildid saabusid täpselt 48 tunnil ja ei minutitki varem. Laetud olid need Yandexi kettale ja tuleb tunnistada, et isegi täitsa ok oli neid esialgu telefonist sirvida. Allalaadimiseks on need üleval 30 päeva.
Mida aga arvata nendest piltidest mis me siis lõpptulemusena kätte saime. Esialgu olime pisut ehmatanud, aga paari päeva pärast kui šokk oli taandunud ja meil oli kõrist alla kallatud liiter SangSom’i rummi, siis polnud neil päris vigagi.
Üldiselt teeme me Eestis nii, et kui kuskil pildistamas käime, siis palume kogu musta materjali enda kätte, kust me siis endale sobilikud pildid välja sordime (me oleme nimelt enda suhtes väga kriitilised) ning siis kärpe üleelanud pildid kuuluvad fotograafile töötlemiseks. Sellel korral ei saanud me midagi näha. Tuli see mis tuli.
Kõige ehmatavam asi ehk oli see, et Leenu kleit oli värvi vahetanud. Kui see originaalis on neoonkollane, siis piltidel oli see hoopiski roheline. PS! Leenu kleidi reaalne värv on allpool näha. Minu sinine särk oli lihtsalt rohkem sinisem kui originaalis, aga mind see ei häirinud. Häiris mind hoopiski “ära lõigutud” abikaasa nägu.
Sellise pildi oleks mina ära kustutanud. Taolisi oli muidu veel. Kohati jäi mulje nagu Leenu oleks kuskil ilukliinikus lõikusel käinud, aga see ei ole päris hästi õnnestunud. Aga no mis sa teed. Siiski oli asjal ka üks positiivne külg. Nimelt kui meile algselt lubati 60 pilti, siis saime me 66 pilti. Kuid seda suuresti tänu minule, sest need ekstra kuus pilti on minust.
Ma märkasin juba pildistamisel, et see fotograaf ikka usinasti klõpsis mind ja vahepeal isegi kommenteeris, et “Ohh, you look like a model” ja “You pose very professional.” Jah, ma tean, et ma oskan piltidel olla. Ja seda oleks ka Leenu teinud, kui me poleks pidanud koguaega edasi jooksma. Anna aega hinge tõmmata. Kuigi me esialgu olime arvamusel, et me ei saa ühtegi pilti, siis saime ikka küll. Oleme juba päris mitme postituse juures neid kasutanud. Aga… Ma olen osasid pilte ise üle töödelnud. Või no mitte otseselt üle töödelnud, aga lihtsalt Lightroomis mingi filtri peale visanud. Näiteks sellele!
Nüüd aga vaadake pilte ja siis lõpus on pisike kokkuvõte kogu sellest kogemusest.
Kokkuvõtteks võib öelda, et selle 1900bahti ehk ligi 55euro eest saime pilte küll ja veel ning võin öelda, et see oli seda raha väärt. Kas kahetsen? Ei, kindlasti mitte, sest see oli siiski vahva kogemus ja elamus omaette. Kas ma läheks uuesti? Oi ei!
Kas ma soovitan ka teile? Nii ja naa. Ma tõesti ei oska seisukohta võtta, sest no kohapeal olla oli ebameeldiv, samas pildid olid nagu OK, kuigi mitte ideaalsed. Seega jah, vägagi segased tunded. Seega mina ütlen teile, et võite minna, aga omal vastutusel. Mina sinna “marimell soovitab” templit suure hurraaga ei lööks.
Küll aga paneks ma selle templi meie Phuketi fotograafile, kelle me Facebookist leidsime. Aga see lugu alles tuleb. Nimelt ootame veel pilte, aga panused on suured.
Tegime ka Pattayal enda hotelli alal teineteisest telefoniga pilte. Need tulid sellised! Nõks nagu paremad kui fotograafi omad?
Kuidas teile siis meie pildid meeldisid Kas ma oleme sellised nagu te olete harjunud meid nägema? Meeldivad need teile? Ma mõtlen just need tellitud fotograafi omad? Lugedes seda kogemust, siis kas tõttate ka ise pildistama?
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…