Meelis kirjutab: pildistamine Pattayal- jookse, minesta, poseeri

Mõni aeg enne meie Tai reisi tuli mõte, et teeks seal olles juba ka mõned pildid. Nimelt tegime 2018 aasta alguses ise enda telefonidega pilte ja tuleb tunnistada, et neid kasutasime ligi aasta otsa. Seega, miks mitte võtta ette vähe mahukam shuut ja teha rohkem pilte. Kuid kuidas leida see õige fotograaf, kellel oleks ka sobilik hind? Just sellest see postitus räägibki. Sekka loomulikult hunnik pilte. Kokku käisime pildistamas Tai reisi ajal kaks korda. See postitus räägib Pattaya kogemusest.

Kõige lihtsam on võõras riigis fotograafi otsida loomulikult Google kaudu. “Photographer in Pattaya” näiteks. Ja siis neid vasteid tuli ja tuli aga samas nagu ei olnud ikka päris see. Surfasin, mis ma surfasin, panin ikka akna kinni ning jäin ootama. Ja see ootamine tasus end ära, sest peagi hakkas mul erinevates kohtades vilkuma mitmeid reklaame, mis soovitasid fotograafi just neilt võtta. Minu jaoks mõjus selline reklaam tegelikult usutavalt. Selles mõttes, et mingid lambifirmad ju remarketingile aega ja raha ei raiska.

Väljavalitud ettevõtteks oli Online-Pattaya.com

Kui aus olla, siis ma ei ole varem sellisest kohast väga midagi kuulnudki, aga tuli välja, et neil on ikka selline “kett” kui niiöelda. Ehk siis neile kuulub veel Online-Phuket, Online-Bangkok ja Online-Samui. Asja taga on vene rahvusest isikud, kuigi esialgu sa seda ei näe. Lihtsalt sinu päringutele vastavad Jekaterina ja Natalja ning Viktoria. Suures plaanis, pole ju vahet, ju talvituvad siis Tais. Nende inglise keel ongi parem kui kohalikel ja asjad saavad aetud.

Tegelikkuses pakuvad nad igasuguguseid pildistamise pakette, aga kuna mul siiski oli pisikene kahtluseuss sees, siis otsustasin valida kõige soodsama. “Happy hour (Centara Grand Mirage)” oli selle nimi. Nimelt toimus kogu pildistamine hotelli Centara Grand Mirage territooriumil.

  • 45-minute photo session
  • 60 edited photos
  • for up to 3 people
  • you will get a link for downloading photos in 48 hours

PRICE: 1900 BHT (54€)

See pakett ei sisaldanud tranfeeri, ehk siis sa peaksid ise end sinna hotelli kohale vedama. Meie õnneks asus see meie hotellist 1,5km kaugusel. Kentsakas lugu oli sellega see, et kuigi mulle tuli pärast broneerimist ja broneeringutasu (11eur läbi PayPali) maksmist kiri, et meie juht võtab teid hotellist peale kell see ja see, siis tegelikkuses see nii ei olnud.

Ilmselt saadeti see kiri kogemata. Ometigi tegin ma nii nagu kirjas oli ja ootasin autojuhti enda hotelli juures. Helistaski siis mulle üks naine ja umbes 20 sekundi jooksul sai ta aru, et ma olen Eestist. Nagu ka tema. Seega läksime sujuvalt üle emakeeles kõnelemisele. See tegi suhtlemise pisut mugavamaks, sest segadus oli suur. Segadus likvideeritud jõudsime lõpuks omal käel Centara ette.

Suure hotellikompleksi juures ootas meid juba Türgi päritolu väikest kasvu fotograaf. Ja ega seal muud ei olnudki kui asusime pildistama. Ja see photoshoot on juba omaette kogemus. Ilmselt oli tegemist lihtsalt inimesega, kes oskab kaamerat käes hoida ja sellest on kuidagi kujunenud välja see, et ta selliseid perede ja paaride sessioone teeb.

Kott on meie oma! Von Baer!

Kogu see protsess oli tegelikult pigem isegi naljakas kui imelik. See fotograaf oli nagu aktiivne. Nagu väga aktiivne. Või siis oleks õigem öelda intensiivne. Ühesõnaga me reaalselt kihutasime ühest kohast teise. Ühes kohas olime maksimaalselt neli pildivajutuse jagu. Reaalselt ta tegi mõnes kohas kolm klõpsu ja juba liikusime edasi järgmisse kohta. Ja kuna see hotelli ala on megasuur, siis see liikumine punktist A punkti B oli juba omaette katsumus. Arvestage palun ka seda, et Tais on kuum. Meil oli koguaeg veepudel käes, sest janu on kerge tekkima. Higi voolas. Mingi hetk ma tundsin, et minestamisest ei ole palju puudu, aga selleks ei olnud lihtsalt aega, sest juba kimasime edasi. Ühesõnaga, not so much fun.

Pildistamine oligi tegelikult selline, et klõps, klõps ja edasi. Uues kohas: klõps, klõps ja edasi. Järgmine koht: klõps, klõps ja edasi. See oli nagu nii kiire, et ma ei jõudnud hingegi tõmmata, kui juba pidime edasi liikuma. Imestan, et ma pildistamise hetkeks end koguda suutsin. Noh, selleks minutiks ma mõtlen. Ja ega igakord ei suutnud ka, paljud pildid ongi suu lahti, silmad kinni jne.

Ja siis need poosid või asendid kuidas me olema pidime. Me oleme mitmel shuudil käinud ja võib öelda, et kogemust nagu natukene on. Eriti kentsakas oli see, kuidas fotograaf Leenul lilli käskis “nuusutada.” Nagu oomaigaad ta ei tee mitte kunagi midagi sellist. Aga kuna tempo oli taga, siis lihtsam oli alluda ja ära teha kui vastu punnida. Meil lihtsalt ei olnud isegi aega süveneda kas ja kuidas olla, sest juba olid klõpsud tehtud ja pidime edasi vurama. Lõpuks viskas mul üle ja ma ütlesin, et kuule stop, ärme jookse palun. Ma olin niigi suremas selle palavuse kätte ja siis olen veel näost ka punane, no milleks kogu see jooksmine. Kohutav.

Allolev pilt on ehe näide sellest “tavai, kogume end ja teeme pildi ära” ja tegelt on pilt juba tehtud :D

Poosidest rääkides, siis üks kentsakamaid poose mis ta palus meil võtta oli see klassikaline Titanicu poos. Noh, et mina Leenu seljataga ja käed koos laiali. Me lihtsalt mõlemad ütlesime samalajal ühest suust: “NO!” Siis ta veits tõmbas isegi tagasi oma juhendamisega. Õigemini tobedate poosidega. Lõpuks me ütlesime ise, et nii nüüd me oleme nii ja nüüd oleme naa. Aga seda õnne jagus meil väga väheseks ajaks, sest juba liikusime edasi ja Leenu pidi jälle lille nuusutama. Hahaha, see tundub praegu veel naljakam kui seal olles.

Kuidagi jäi selline mulje, et fotograafil on kindlad kohad kus ta “peab” pilte tegema ja muid kohti nagu ei olekski. Või siis ei suutnud ta midagi mõelda. Näiteks oli Leenul seljas valge kootud kleit ja see oleks nagu megahästi sobinud ühe rippsilla juurde. Aga ei. Sealt tuhisesime mööda, sest ees ootas “fantastiline” kivist trepp mille peal seista.

Mida rohkem ma sellele shuudile mõtlen seda rohkem selliseid kentsakaid meenutusi mul tuleb. Seega tõmbame vaikselt otsa kokku ja jõuame töödeldud piltideni. Nimelt ei töötle neid fotograaf ise, vaid need saadeti Venemaale ja siis seal keegi tuunis. See on viimasel ajal mingi trend täitsa olevat, et fotograafid pildistavad ja siis järeltöötluse teeb keegi isik X, riigis Y. Pildid saabusid täpselt 48 tunnil ja ei minutitki varem. Laetud olid need Yandexi kettale ja tuleb tunnistada, et isegi täitsa ok oli neid esialgu telefonist sirvida. Allalaadimiseks on need üleval 30 päeva.

Mida aga arvata nendest piltidest mis me siis lõpptulemusena kätte saime. Esialgu olime pisut ehmatanud, aga paari päeva pärast kui šokk oli taandunud ja meil oli kõrist alla kallatud liiter SangSom’i rummi, siis polnud neil päris vigagi.

Üldiselt teeme me Eestis nii, et kui kuskil pildistamas käime, siis palume kogu musta materjali enda kätte, kust me siis endale sobilikud pildid välja sordime (me oleme nimelt enda suhtes väga kriitilised) ning siis kärpe üleelanud pildid kuuluvad fotograafile töötlemiseks. Sellel korral ei saanud me midagi näha. Tuli see mis tuli.

Kõige ehmatavam asi ehk oli see, et Leenu kleit oli värvi vahetanud. Kui see originaalis on neoonkollane, siis piltidel oli see hoopiski roheline. PS! Leenu kleidi reaalne värv on allpool näha. Minu sinine särk oli lihtsalt rohkem sinisem kui originaalis, aga mind see ei häirinud. Häiris mind hoopiski “ära lõigutud” abikaasa nägu.

Prillid päästavad 80%

Sellise pildi oleks mina ära kustutanud. Taolisi oli muidu veel. Kohati jäi mulje nagu Leenu oleks kuskil ilukliinikus lõikusel käinud, aga see ei ole päris hästi õnnestunud. Aga no mis sa teed. Siiski oli asjal ka üks positiivne külg. Nimelt kui meile algselt lubati 60 pilti, siis saime me 66 pilti. Kuid seda suuresti tänu minule, sest need ekstra kuus pilti on minust.

Ma märkasin juba pildistamisel, et see fotograaf ikka usinasti klõpsis mind ja vahepeal isegi kommenteeris, et “Ohh, you look like a model” ja “You pose very professional.” Jah, ma tean, et ma oskan piltidel olla. Ja seda oleks ka Leenu teinud, kui me poleks pidanud koguaega edasi jooksma. Anna aega hinge tõmmata. Kuigi me esialgu olime arvamusel, et me ei saa ühtegi pilti, siis saime ikka küll. Oleme juba päris mitme postituse juures neid kasutanud. Aga… Ma olen osasid pilte ise üle töödelnud. Või no mitte otseselt üle töödelnud, aga lihtsalt Lightroomis mingi filtri peale visanud. Näiteks sellele!

View this post on Instagram

Leenu: Üheksandat korda koos Tais. Üks kord aastas võtame me aja endale ja tuleme ja oleme lihtsalt niisama. Pole võimalik teist inimest täielikult mõista kui sa teda ei armasta. Vahepeal kaob elus-olus see tunne kuidagi tahaplaanile. Mitte, et armastus ära kaoks, aga kõik muu tuleb rohkem esile – laps, töö, kohustused… Siis on hea koos “põgeneda” ja avastada, et tegelikult on ikka kõik nagu vanasti. Juba 11 aastat. Lihtsalt selle erinevusega, et kui sa alguses tahad 24/7 ninapidi koos olla, siis nüüd mõistad ka “oma aja” vajalikkust ja teine ei vaata viltu selle peale “misasja, sa ei tahagi minuga koos olla?” Tuleb anda aega teisele ning võtta aega iseendale, nii muutub duo veelgi tugevamaks • • • • • • • • #thailand #phuket #travelling #travelgoals #vacationmode #summer #marimellpuhkab #beachmode #photoshoot #tropicvibes #coupletravel #couplephotography

A post shared by marimell.eu (@marimell.eu) on

Nüüd aga vaadake pilte ja siis lõpus on pisike kokkuvõte kogu sellest kogemusest.

Kes meist ei oleks casually sellises poosis eksole!
Need sääred on pildidel kordades suuremad ja hullemad kui päriselus
Dat ass… (Leenu oma ma mõtlen). Hea, et ikka ühele pildile ära mahtus

See mu lemmik, sest ma lihtsalt olen. Ei mingit poosi ega midagi.
Väga lamp pilt!
#spläsh and #smile

Kokkuvõtteks võib öelda, et selle 1900bahti ehk ligi 55euro eest saime pilte küll ja veel ning võin öelda, et see oli seda raha väärt. Kas kahetsen? Ei, kindlasti mitte, sest see oli siiski vahva kogemus ja elamus omaette. Kas ma läheks uuesti? Oi ei!

Kas ma soovitan ka teile? Nii ja naa. Ma tõesti ei oska seisukohta võtta, sest no kohapeal olla oli ebameeldiv, samas pildid olid nagu OK, kuigi mitte ideaalsed. Seega jah, vägagi segased tunded. Seega mina ütlen teile, et võite minna, aga omal vastutusel. Mina sinna “marimell soovitab” templit suure hurraaga ei lööks.

Küll aga paneks ma selle templi meie Phuketi fotograafile, kelle me Facebookist leidsime. Aga see lugu alles tuleb. Nimelt ootame veel pilte, aga panused on suured.

Tegime ka Pattayal enda hotelli alal teineteisest telefoniga pilte. Need tulid sellised! Nõks nagu paremad kui fotograafi omad?

Kuidas teile siis meie pildid meeldisid Kas ma oleme sellised nagu te olete harjunud meid nägema? Meeldivad need teile? Ma mõtlen just need tellitud fotograafi omad? Lugedes seda kogemust, siis kas tõttate ka ise pildistama?

33 Comments

  1. Õela õnn ei õitse aga ma naersin, nii, et pisarad silmas – Meelise kirjutatut.. Teie enda tehtud pildid on väga ilusad, need teised… Hea fotograaf leiab ka ühe rosina saiast.. See aga lahmis täiesti huupi.. Mul oleks natuke rahast kahju ja minu kannatus oleks kindlasti katkenud kui ma peaks nuusutama midagi, millel ilmselgelt lõhnagi pole
    Ilusad, tublid ja armsad olete Jätkuvalt Mõnusaid tegemisi ja päikest õue – põue

  2. Nii humoorikas tekst ja koomilised pildid, tänud! Mulle meeldisid selle tai fotograafi piltidest kaks viimast ja samuti ka teie omadest kaks viimast pilti. Vahvad olete!

  3. Leenu kleidi värv tundub veits naljakas jah kui teksti poleks lugenud, oleks arvanud, et tal kaks ühesugust kleiti, kahte värvi
    Aga pole teil häda kedagi.

    Muide pean mainima, et olen aeg ajalt lugenud teie blogi, mitte alati pole ma samal arvamusel teiega, aga teie Tai lived meeldisid mulle väga! Vist ikka on nii, et lugedes ja reaalselt laivi vaadates, võib väga vale arvamus inimestest jääda? Lugedes ei mõista ega saa emotsioonidest aru.
    Ühesõnaga mis ma ütelda tahtsin, et te nats isegi meeldite mulle. Isegi natuke palju. Või noh, meelditegi

    1. Lugemisega on alati see, et inimene paneb enda emotsiooni juurde. NÄiteks hiljuti kommenteerisin Fb midagi ja siis lendas see pildi autor mulle kaela, et kuidas sa nii julged öelda ja arvata. Mina olin ehmunud, et issand ma ei mõelnud midagi halba ja kirjutasin ju ainult head ja ausat asja. Ning pärast seda kui pildi autor oli mu kommentaari koos minu poolsete selgitustega läbi lugenud, siis tunnistas, et okei jah ma veidikene reageerisin üle, sest tegelikult oligi positiivne kommentaar. Aga esimese hooga luges sealt välja negatiivse asja. Siin blogis on ka tihti selliseid situatsioone, aga lihtsalt me ei jõua selgitusi jagadagi, kui juba läheb draama lahti. Aga elu juba on kord selline.
      Tahaksime tegelikult selliseid “koduseid” laive veel teha, sest nende tagasiside oli tõesti üllatavalt positiivne ja kui inimestele meeldis, siis miks mitte seda neile veel pakkuda.

  4. “Need sääred on pildidel kordades suuremad ja hullemad kui päriselus”
    Mismõttes seal pildil need hullud on? Justkui proovid vabandada välja sääri, ehkki minu meelest pole isegi pildil miskit viga.

    “Minu sinine särk oli lihtsalt rohkem sinisem kui originaalis, aga mind see ei häirinud. Häiris mind hoopiski “ära lõigutud” abikaasa nägu.”
    Võibolla pole kõige paremini õnnestunud pilt, kuid minu meelest taas miskit katastroofilist ei ole ja mingit ära lõigatud muljet ka mitte :D

    “Dat ass… (Leenu oma ma mõtlen). Hea, et ikka ühele pildile ära mahtus”
    Nagu whatt??

    Sorri mees, aga selle asemel, et vabandada oma naise välimust no välja võiksid hoopis esile tuua kui hea ta välja näeb. Minu meelest alandav kui mees enda naisest niiviisi kirjutab.

    Aga noh vähemalt oled Sina oma naise kõrval ideaalne :D :D

  5. Minule isiklikult meeldisid fitograafi pildid. Muidugi kõik ei ole imelised aga olgem ausad kunagi pole kôik ilusad. Piltidel on ilusad ja ônnelikud inimesed. Teie enda tehtud pildid on väga väga ilusad ja siirad. Teie trippist jäi niii mõnus tunne nagu oleks ise olnud seal.
    Ja kui lähme oma perega siis isegi läheks fotograafi juurde.

  6. Teie tehtud pildid on kordades paremad. Mehe piltidel polegi nagu suurt vahet, aga naine ‍♀️. Kaunis naisterahvas on nagu “ära rikutud”, alumistel piltidel aga väga ilus. Fotograaf peaks ilu välja tooma (kasvõi ainult töötlemisega), mitte seda ära võtma. Vabandan, kui solvasin.

  7. Mulle ei meeldi, midagi ulmehirmsat ei ole, aga feigid tunduvad. Ongi kohe näha, et teil on ebamugav olla ja selline kodukootud mulje muidu ka kuidagi. Võib olla ka maitse asi, mulle endale sellised “kohe näha, et poseeritud” pildid nagunii ei meeldi. Üks pilt (kuhu ise filtri peale viskasid) on kena ja tundub loomulik. Ise kindlasti ei läheks, selline fotograaf oleks mu õudusunenägu. Kuna mulle pildistamine üldse eriti ei meeldi ja ei oska ka teab kui hästi poseerida, siis näeksin sellistel fotodel eriti naeruväärne välja.

  8. Ma ei tea, kas asi on selles, et blogis pildid tunduvad halvema kvaliteediga, aga ma ütleks, et 54€ väärt küll pildid pole, mis teile endale ei meeldi, millest enamus ei ole isegi teravad ja on veidi fookusest väljas. Ma olen ise fotograaf, võtan pildistamise eest rohkem raha, aga mu klient saab ka kvaliteeti. Hetkel näen ma ainult nii palju kvaliteeti, et pildid pole kohutavalt ületöödeldud ja piltidel on taust udune. That’s it. 54€ eest ootaksin kasvõi fookust ja pisukenegi teravust.

    Rääkides nt. musta materjali kätteandmisest, siis mina hea meelega töötlen pigem endavalitud pildid. Siiamaani pole keegi kurtnud. Esiteks, mulle tundub, et kui ma annan inimesele kõik selle musta materjali, siis see kurnab ta lihtsalt üle, tekitab talle veel rohkem eneseviha, sest seal musta materjali seas on pilte, millel inimene lihtsalt ei ole päris selline nagu ta ise sooviks. Teiseks, ma tahan, et inimene üllatuks, kui ta töödeldud pildid kätte saab. Kui ta on neid pilte juba enne näinud, ei ole üllatusmoment nii suur. Kolmandaks, mulle ei meeldi musta materjali näidata. See pole valmisprodukt ja ebamugav on demonstreerida nt. alavalgustatud pilti (pildistan meelega alavalgustatult), mis võib kliendile jätta mulje nagu ma ei oskagi midagi ja tema pildid tulevadki sellised. Enamik neist ei mõista, mis töö selle taga on. Ja see toob meid neljanda punkti juurde, et ma pildistan alavalgustatult ja seetõttu peaksin kogu musta materjali veel pilt-pildihaaval töötlema ka, et klient neid normaalsena näeks. See tundub lihtsalt nii palju aega võtvat, et ma leian, et lihtsam on ise töödelda pildid, mis on minu arust ilusad ja sinna sekka ka lõbusaid ja toredaid pilte. 97% ajast minu ja kliendi arvamus ühtib. Noh, ilmselgelt teie ja selle fotograafi arvamus ei ühtinud, aga mis seal ikka :D
    Ja ükskõik, kui palju teile ka selle fotograafi tehtud pildid ei meeldinud, ära palun ise neid töötle. Pildid on ju ikkagi töödeldud selliselt nagu nende kodulehelgi näitab, mingi filtri-preseti ise pealepanemine pildile ei ole kindlasti aktsepteeritav. Endise fotograafina peaksid seda vast teadma. See on fotograafi ja töötlejate suhtes – ükskõik, kui odavad nad olid ja ükskõik, et nad on välismaalased – ebaviisakas.

    1. Meelis: Vanasti oli jah see, et keegi ei “töödelnud” minu pilte üle, aga nüüd tänasel päeval on see tegelikult paratamatu. Ikka panevad inimesed ju pilte FB ja Instagrami ning sealt saab juba ise ju filtri peale panna. Seega on see veidikene mõtetu “sõda” mu meelest. Peaasi, et inimene on ise õnnelik. Ja kui talle meeldib pilt X rohkem Lo-Fi filtriga, siis ei saa ma sinna midagi teha. That’s life.

    2. Mis mõttes ebaviisakas? Kui see on minust endast minu raha eest tehtud foto, siis võin ma selle lõpptulemiga teha, mida mu hing just ihkab. Seda enam, kui on tehtud kehva tööd.
      Selle loogika järgi ei tohiks ma ka juuksuri ebaõnnestunud lõikust kodus endale meelepärasemaks timmida, kuigi mul on selleks olemas nii vahendid, oskused ja algmaterjal (ehk siis omaenese pea ja juuksed)?

      Eetikavankri ette ei pea ikka igat lõpnud muula ka rakendama, kaine mõistusega tasub läheneda. Konveiermeetodil kiirpildistamine nagunii iga hinna eest säilitamist vajava kunstiliigina arvesse ei lähe.

    3. Autoriõigused on ikkagi fotograafi omad ja ei kuulu kindlasti kliendile enne kui klient pole maksnud omakorda veel autoriõiguste endale saamise eest. Töödeldes fotograafi pilte, annad täiesti vale ettekujutuse inimestele sellest, kuidas fotograaf pilte töötleb. Tõsi, too fotograaf ja firma ei tundu just kõige tõsiseltvõetavam ja nad ongi ilmselt aind selle raha peal väljas, aga mina fotograafina näen ausaltöeldes tunde nende piltidega vaeva – et töötlus oleks veatu ja minunäoline. Kui klient sinna lihtsalt filtri peale lööb või ise töötlema hakkab, on see esiteks väga suur solvang mulle kui fotograafile ja teiseks, näitab, et mu vaev on olnud tühine. Sa palkad fotograafi selle stiili pärast, mida sa kodulehel näed. Kui kodulehel nähtu ei sobi, siis otsi keegi teine? Huvitav, et inimesele tuleb üllatusena, et autoriõigused ei kuulugi sulle, kui oled pildistamise eest maksnud.

    4. Üldiselt me fotograafide pilte ei töötlegi üle. Teame kellega lähme ja mida saame. Seal kodulehel olid lihtsalt pildid, suvalised (tundusid fotopankade omad), mille järgi oli üldse keeruline midagi oodata. Samas see kutt, kellega Phuketil käisime, kindel laks, et üle ei töötle.

  9. Mul tuli kohe meelde minu viimane reis Egiptusesse, kus elukaaslasega broneerisime väljasõidu jahile. Jahi ninas olid siis sellised matid maas, kus sai päevitada ja mõtlesin, et lasen elukaaslasel endast paar bikiinipilti ka teha. Järsku hüppas kusagilt välja fotograaf, kes kohe seisis meie kaamera ette ja kukkus pildistama. Viisakusests ei ajanud teda kohe eemale, aga oleks pidanud, sest see mis seal edasi juhtuma hakkas oli piinlik ja kohutavalt ebamugav. Ta pani mind poosidesse (ja tuli ise ja sättis mind, peale seda kui olin nii mõnestki poosist keeldunud) . Kohati tundsin end nagu pornostaar, aga mis nendest “seksikatest” piltidest veel hullem oli, olid need kohatud pildid, kus pidin ntks seljaga seisma ja siis üle õla vaatama ning pöial püsti (?) poseerima või siis põlvedel poseerides käe sättima nagu oleksin rock kontserdil. Kõige tipuks andis ta mulle veel enda päikeseprillid, mida keelas lausa ära võtta (need ei sobinud mulle absoluutselt). Lõpuks ma lihtsalt jalutasin ära, sest muidu ma olekski sinna klouni mängima jäänud, sest temal küll plaanis lahkuda ei olnud. Õnneks sain ise otsustada, kas ostan need pildid või ei ja muidugi ma keeldusin. Õnneks jõudis mees siiski paar pilti teha ja need meeldisid mulle väga.

  10. Su enda pildil ju ka leenu nuusutab lille :D
    Aga jah, 54 .- oleksite võinud pigem kokku hoida.. Teie enda pildid on 100 korda paremad!

  11. Need nn professional fotod on üli amatöör /igavad /masstoodang ja Meelis suutis sellest, ämbrist **üli hea huumoriga kirjutada.. No ja kui Leenu säär pole nagu 2m modellil, siis selle eest on sel Naisel 3 meetri jagu üli mõnusat, positiivset energiat Minu meelest olete igavesti lahedad tegelased ja see koostoime on Teil ka üli super Edu, mõnusat kulgemist ja lotovõitu Teile
    Teie enda telefoni klõpsud on ikka kordades emotsioone edasi andvad klõpsud kui need teised

  12. See pilt Meelisest, kus horisont on viltu… no ükski fotograaf ei pildista nii. Õudselt häirib selline viga.

    1. Fotograafias lihtsalt on teatud reeglid. Muidugi võib oma lõbuks kuidas iganes pildistada, aga kui keegi nimetab end fotograafiks, siis see ei ole kindlasti lamp teema.

  13. Hei! Kas tohiks küsida kui kaua aega läks et lennufirma raha üle kandis peale seda kui saite positiivse otsuse kompensatsiooni osas?

  14. Mulle meeldis see pilt, kus Leenul on õis peas. See vist Meelise tehtud. Ilus ja loomulik :) Leenu näeb üldse väga särav välja. Päike ja puhkus teevad head :)

  15. No mida riideid, ma ei kannaks selliseid nartse kodus ka. Ok, Meelis täitsa ok, aga Leenu vöiks ikka enda keha järgi riideid kanda, sorry aga selle bodyga ta nagu sardell kiles.

  16. ““Ohh, you look like a model” ja “You pose very professional.” Jah, ma tean, et ma oskan piltidel olla. ”

    Tõesti,thumbs up selle postituse eest:D ma ka ikka irnusin end herneks.
    See mulle teie puhul meeldib,et oma välimuse üle nalja viskate ja tõsiselt kommentaare ei võta.
    Nagu too kommentaator,kes Leenu seljanka postituse kohta kirjutas,et kui suppi massi tarvis,võiks Leenu ise sinna sisse hüpata:D

Comments are closed.