Meelis kirjutab: kuhu kadus Meelis?

Meil avanes võimalus läbi viia väikene uuring meie jälgijate. Neid ei olnud küll palju, aga siiski piisav arv, et mingeidki kokkuvõtteid teha. Mis minule endale silma paistis oli see, mida ma tegelikult ka ise väga hästi tean – kuhu on Meelis kadunud?

Jah, ma tean, et ma ei kirjuta enam nii palju kui võiks või ma vanasti tegin. Miks? Sest ma ei taha. Päriselt ka ma ei taha. Mul puudub igasugune motivatsioon midagi oma elust kirjutada ja jagada.

Ameerikas ütlevad vahistamisel politseinikud filmidest tuntud fraasi: “Kõik mida sa ütled, võidakse sinu vastu ära kasutada.” Mina aga tunnen, et me elame maailmas, kus kõike mida ma ütlen, mitte ei VÕIDA, vaid kohe kindlasti kasutataksegi meie vastu ära. Igat lauset saab kontekstist välja rebida ning teha just sellise uudise või kujundada arvamuse nagu inimene ise soovib. Ehk siis mina ütlen üht ja teie tõlgendate seda nii nagu teie tahate, mitte nii nagu mina seda mõtlesin.

Olen tõdenud fakti, et nii minu kui ka Leenu vastu on algatatud selline väike “inimjaht” või õigem oleks öelda tühistamis-kampaania. Ameerikas jube populaarne tegevus ning praktiseeritud aastaid, mis siis vaikselt ka Eestisse imbunud on. Ikka ja jälle leidub keegi kuskil, kes istub vaikselt nurgas ja mõtleb, et kurat, keeraks neile mingi pasa kokku. Äkki õnnestub. Eriti vahva on selline aktiivsus siis, kui seda praktiseerivad meedias töötavad ajakirjanikud, kes lihtsalt vorbivad oma suva järgi uudise ning vajutavad avalda. Meilt pole loomulikult vaja kommentaare küsida, sest… keda kotib mida need kaks arvavad.

“Ajakirjanduseetika kohaselt…” Sellest ei peeta tegelikult ammu kinni. Lugu üles, klikid juba tiksuvad, 20-30 eurot preemiat olemas ja elame edasi. Samas on see mingis mõttes positiivne, et vähemalt kellegi elus oleme me nii olulisel kohal kui meid järjepidevalt soovitakse “tühistada”. Kuigi ma ütlen, et see on ajaraiskamine. Milleks seda teha? Mis saab siis kui see inimene või inimesed oma tahtmise saavad? Lõpetame blogimise ja edasi? Mis funktsioon su elul siis on? Tuleks olla tänulik, et me oleme olemas ning pakume sinu elule natukenegi emotsioone ja särtsu. Et oleks mida kohvinurgas või ministeeriumis pläkutada.

Tihti imestan, et kuidas inimesed viitsivad oma vaba aja pühendada meie “hävitamisele”. Ja mitte ainult meie. Me teame hästi, mida Justini ja Triinu Liisiga tehti. Miks? Kas selle ajaga pole tõesti mitte midagi targemat teha? Kulutada tund või enamgi, et läbi kammida mingid postitused, nendest kokku voprida “analüüs” ning siis selle põhjal midagi kommenteerida ja targutada. Või koguda “materjale” ning need siis “uurimiseks” oma sõbrannadele saata. Milleks? Vaata parem mõnda naljakat videot. On endal ka tuju parem.

Tegelikult oleks meie elu igav, aga õnneks suudame selle ise põnevaks elada. Ja tore oleks ka sellest teile rääkida ja oma rõõme ning kaotusi jagada. Me võiks kirjutada igasugustest asjadest, aga me ei taha seda teha, sest kuskil on kindlasti grupp inimesi, kes võtavad kogu postituse pulkadeks lahti ning hakkavad selle põhjal oma tõdesid kuulutama. Ja me ei viitsi enam nende tuuleveskitega võidelda. Jah, ehk ei peakski, aga kui on teemad mis meid häirivad, siis on lihtsam vait olla. Või peaks tõesti oma eraelulised blogipostitused tegema tasuliseks (nagu meile just pakuti), mille edasijagamine ja kuskil foorumites lahti hakkimine oleks keelatud?