Meelis kirjutab: mida ma ootan ja loodan või tahan aastalt 2020?

Aasta on jällegi lõppemas ning mõtted juba omadega aastas 2020. Kui aus olla, siis 2020 aasta mõtted on meil Leenuga olnud juba päris mitu kuud. Ehk siis me oleme mitmeid kordi maha istunud ja mõelnud, et kuidas edasi ja mis edasi jne. Kuhu me oleme aga oma mõtetega jõudnud? Ega väga ei olegi. Nüüd kui aastavahetuseni on jäänud paar nädalat, võiks vist ikka välja mõelda, mida me ootame ja tahame.

Kaks inimest – üks idee! Milleks?

Üheks ideeks, mida ma juba ka tagataustal realiseerima hakkasin oli podcast ehk siis audioblogi või kuidas iganes te seda nimetada tahate. Mul oli juba paigas ka saatekülaliste nimekiri, teemad, ülesehitus, kuid puudu oli ruum ning meeskond, kes aitaks teha kvaliteetset saadet, mida oleks ka hea kuulata. Panin podcastialase küsimuse ka meie küsitlusse ning sealt selgus, et teid see väga ei huvita. See tõmbas veits motti maha, kuid siiski ei jätnud ma plaani, vaid liikusin sellega vaikselt edasi. Seda seni, kuni ma nägin, et üks teine blogija samuti oma podcasti soovib teha ja otsib teemasid ning kõiki muid soovitusi. Lisaks selgus, et ühel ajal tekkis meil juurde veel kaks podcasti ning siis ma mõtlesingi, et fuck it. Milleks? Kellele?

Kuna sellel hetkel ei olnud mul ei salvestusruumi, meeskonda ega ka saatepead (see on see klipp kõige alguses), siis see oligi minu jaoks viimane piisk ning ma matsin selle mõtte maha. Miks on vaja kahelt sisuliselt ühesuguselt inimeselt peaaegu sarnast asja? Ei olegi. Okei, mina oleks keskendunud küll rohkem turunduse-, reklaami ja meelelahutuse valdkonnale ja see teine ilmselt elulisematele asjale, kuid asjasse mittesüvenejale jääb mulje, et näed JÄLLE nad teevad sama asja. Seega lendas minu podcasti fail prügikasti. Las siis keegi teine teeb seda. Jälle.

Funny story, ausalt. Meil tuleb mõte, arutame seda, leiame, et tahaks teha ülihästi, planeerime, mõtleme, arutleme.. ja põmm, keegi teeb ära, põlve otsas, aga tehtud. Ja copycatid me ju ometi olla ei taha.

Minna tööle või mitte minna?

Usinamad sotsiaalmeedia jälgijad teavad, et olen viimasel ajal käinud tihedalt töövestlustel. Täpsemalt neljal kui aus olla. Kolmest kohast on tänaseks pärast kahe vooru läbimist tulnud ka eitavad vastused. Kas ma olen kurb? Nii ja naa. Kahel kohal olid küll omad plussid ja miinused, kuid pisarate merre ma kindlasti nende eitavate vastuste tõttu ei upu. Mõlemad olid läbi värbamisagentuuri ning kõik tundus esialgu nii ilus, kuid mida lähemale jõudis otsustamine, siis see pilt enam nii ilus ei olnud. Seega oli eitav vastus isegi vist see, mida ma sisimas lootsin. Aga sellest ühest, kes ei ütles on küll kahju.

Mis mu point on, on see, et kui ma lähen tööle ja Leenu juba käib tööl, siis on kindel see, et suurimaks kannatajaks olete teie ehk lugejad. Mõelge ise. Leenu on täiskohaga tööl ja mina olen täiskohaga tööl. Kes siis blogi teeb? Tuleme kell 17.00 koju ja hakkame kohe blogiga tegelema? Millal me siis ise puhkaks? Millal me lapsega tegeleks? Viskame talle päeva lõpus tahvli kätte ja ütleme, et saa ise hakkama või? Sellist elu me ka ei taha.

Aastaid on mulle ju tegelikult ette heidetud, et ma olen looder ja mõttetu inimene, kes kodus passib ja mehe koht peaks olema tööl jne. Ma juba kujutan ette, et kui ma tööle lähen, siis on nendel samadel vigisejatel häda, et issand, see blogi on nii vaikne ja midagi siin ei toimu ja üleüldse on nad mõttetud inimesed. Aga miks see blogi on vaikne? Sest me mõlemad oleme eemal. Täna olen mina siiski asja kallal ning teen päris palju eeltööd, et siin midagi ilmuks. Olgu selleks siis pildid, videod, ideed, sisuloome jne. Leenu on kuskil öelnud, et kui üks meist siit blogist kaoks, siis ei viitsiks ka teine seda üksi edasi teha. Ehk virisejatel on ikka nokk kinni saba lahti.

Ja tööle minekul on tegelikult ainult üks eesmärk – oma kodu! Mis sealjuures ei tähenda ka seda, et läheksin teeksin mingit suvalist tööd selleks, et pangale meeldida. Kui juba minna, siis sinna kuhu ma päriselt ka tahan ja teha tööd, mis päriselt ka meeldib. Nagu Leenul.

Suur muutus korraga või väiksed samm haaval?

Hedoni hiljutine õnnetus pani tegelikult mõtlema selle üle, et kui kiiresti võib su elu muutuda ning kõik plaanid ja ideed uppi lennata. Nimelt oli meil planeeritud mitmeid kohtumisi ja koosolekuid ja seda just blogiga seoses. Kuid siis juhtus õnnetus, Hedon jäi koju ning me pidime tegelikult päevapealt oma elu ümber organiseerima.

Sama kehtib tegelikult ka blogiga. Me võime teie käest küsida ühte teist ja kolmandat, kuid lõpuks otsustame ju ikka meie kas ja mida me ellu viime ning kui kiirelt. Kas teha ühe korraga suur muutus või hakata vaikselt kuskilt minema. Vahest oleks hea põmaki asi ära teha ning ongi rahu majas. Ehk siis suur muutus korraga ning sul ei jäägi muud üle, kui sellega leppida. Kuigi see võib raske olla. Samas kui minna vaikselt ja rahulikult, siis tunnen mina, et kõik venib ja tihti võib mõni asi poolikuks jääda.

Mis on lahendus ehk kuidas me toimetame aastal 2020?

Kuna see lugu venib ja venib ja venib, aga mingit pointi hetkel ei ole, siis ongi mõtekas otsad kokku tõmmata ning ise aasta lõpus uuesti koos maha istuda ja asja arutada. Ja mitte lihtsalt arutada, vaid võtta vastu otsused. Mida edasi, kuidas edasi ja kas üldse edasi?

Kas teie kommentaarid on oodatud? Nii ja naa, sest kui ma aus olen, siis ega need mind väga ei üllata, sest ma ei pea isegi kommentaare lugema, teadmaks mida te millestki arvate.  Kes tahab see kommenteerib, kes ei taha, see võib minna ja omale ühe võileiva teha.

15 Comments

  1. Mis alal sa tööd otsid üldse? Mis peale palganumbri veel pinget pakub?
    Usun, et sinu teadmiste ja oskustega saaksid vabalt väga hea graafikuga ja võib-olla isegi kodukontori töö.

  2. Ikka seesama vana vabandus, miks ei saa tööle minna… blablabla, tuleme kell 17.00 koju ja siis jääb elu seisma??? Suurem osa inimesi just nii elabki, ja ei tule koju kell 17.00, vaid kell 18 ja isegi hiljem. Tundub et neil justkui on siis aega/jaksu/tahtmist rohkem, sest kõik asjad saavad tehtud? Te ei suuda ühe lapse ja korterielu kõrvalt isegi täiskohaga tööl käia? Njaa, kuidas küll saavad hakkama need imeinimesed, kellel on rohkem lapsi, suuremad kodused kohustused, pikemad tööpäevad… Äkki küsite nõu?

  3. Päriselt mõtlete nii, et kui mõlemad tööd teete, siis pole inimestel enam midagi lugeda?

    Kas meelelahutuse pakkumine on oma heaolust (kodust) tähtsam? Või pigem mõtlete sissetulekule, mida blogimise lõpetamisel enam ei kaasne?

    Ausalt, olen teie blogi lugenud aastaid, samas, kui see ükskord kinni pandaks, siis mõtleks, mis siis ikka. Ma ei tunneta, et millestki nii olulisest ilma oleks jäänud.

    Mine tööle! Soetage endale kodu ja ärge olge blogis nii kinni!

  4. Sellist blogi, nagu see viimasel ajal on, ainult mõttetu reklaam, reklaam, reklaam, mis ei täida oma funktsiooni ja ei pane lugejaid midagi ostma, polegi eriline kaotus kaotada.
    Enamus inimesi käib tööl (täiskohaga) ja teeb veel mitut asja. Nii et pole pointi ähkida ja puhkida. Laps kasvab teil koguaeg suuremaks ja saab ka iseseisvamaks. Kes tahab, see leiab aja kõigeks.

    1. Viimase 10 postituse seas on tõesti ainult üks postitus millel on koostöö hästäg, kuid tegelikult on ju “UPS! Mitu jõulukinki ma siis ikkagi teen?” postitus ka suht kokkuvõtte koostöödest :) Ma arvan, et siin on mõeldud neid jõulukingiideed postitusi. Neid oli kokku 11 ja neid tuli a la kaks tükki päevas. Üleküllastumine lihtsalt :)

  5. Mitte midagi ei juhtuks, kui blogi jääks veidi unarusse või kaoks üldse ära. Muu on tähtsam ju. Kuidas sul, Meelis, üldse haigekassaga on? Seda sul vist pole?

    1. Miks tal ei peaks haigekassat olema? On ikka. Õnneks pole vaja läinud. Aga tal on läbi abikaasa.. Kuna ma käin tööl ja meil alla 8aastane laps.

  6. Sa oled kodune, et blogiga tegeleda? Muidu tore blogi aga jubedalt häirib see punnitamine ja numbrite analüüsimine jms. See kumab nii läbi, et teie jaoks ei ole blogimine vahva hobi, vaid teete seda kasu eesmärgil ja olete sellega nii ummikusse jooksnud. Ma ka ei viitsi lugeda kui te isegi ei tea, mida tahate.

  7. Mul on kohati isegi kahju, et nii palju tühja vaagite, mõtlete, plaanite, aga nendest plaanidest te kaugemale ei jõuagi.
    Teil on pidev plaanimajandus käsil aga nagu näha siis plaanideks need jäävadki. Te ei suuda vajadusel kiirelt reageerida.
    Teate, te mõtlete liiga palju ette, kardate asju teostada ja üldjoontes olete liiga aeglased.
    Ma saan aru, tahate jube korrektselt teha, valmistute pikalt ette, kogute nii öelda jõudu jne. Aga kiiremad, need põlve otsas tegijad jõuavad teist ette. Sest põlve otsas tegija ei mõtle nii pikalt ette, ta mõtleb et, ahh pohhui, kuidagi ju ikka saab ja teeb kiirelt käigu pealt ära ja samas areneb protsessi käigus.
    Samas ma tunnustan teid, näiteks teie koostöö postitused on püüdlikult kirjutatud ja vaeva on nähtud. Tihti on need igavad aga on aru saada, et vaeva on nähtud.
    Lihtsalt minule tundub, et te suudate max 1-2 asja korraga teha, sest nagu laivides või postitustes on aeg-ajalt näha, siis teil on kogu aeg nii palju tegemist (näiteks Meelis käib töö intervjuul ja see on teie mõistes kiire päev) või peate 7 pakki avama (siis on ka kohe palju tegemist) sest pakkide avamine on teie jaoks suur ajakulu, nagu te selgelt välja öelnud olete. Nende paljude näidete põhjal olen ma jõudnud järeldusele et teil (eriti Meelisel) pole võhma, puudub sisemine edasiviiv jõud. Ma võin eksida, palun vabandage mind.
    Kui te vaatate kõrvalt, kuidas teised blogijad ja vlogijad, kes samuti osad ju käivad ka päevatööl, teevad liskas omi asju, on laps või lapsed, keda kasvatavad, ja ikka jõuavad teha kõike neid asju, mida nad endale eesmärgiks on seadnud.
    Võtame kasvõi Miiu, 3 väikest last, oma firma, meeletu vastutus, iga päev vlogida, instgramis postitused, jne
    Eveliis, tal ka laps Hedoni vanune, mõlemal päevatöö, jõuab tihti blogida, instagramis pilte jagada jne
    Henry, 3 last, naine tööl, endal tal firma, blogib, instagramis pidevalt uuede pildid jne, Tegelikult neid blogijaid ja vlogijaid on veel, ma tõin näiteid lihtsalt nendest keda ma aeg-ajalt loen.

    Ma ei tea, kas peaks üldse selles teemas siin mainima aga eraldi frukt on minu jaoks Mallukas, nagu olen täheldanud on tal kodus palju jonnivaid lapsi, kodune olukord vist hullumaja tema enda kirjelduste ja laivide järgi, kõike mida teeb, teeb absoluutselt põlve otsast, ei viimistle, ei põe mida teeb, tulemus on tihti minu jaoks katastroof ja üldmulje odav ja robustne. Aaamen.
    Aga nagu näha, siis mingil põhjusel koostööpartnereid jagub.
    Oskab osavalt teha ühekordseid projekte ehk rahasüste ja lugejad on sillas kui jäävad tema tõttu vaesemaks, oluline on, et saavad temalt nänni osta, vahet pole mida ta müüb :)
    Olgu nendeks üllatusbeebipakid või kaardid või pusad või näiteks kasvõi tema majas leiduv tolm, ikka ostetakse suure raha eest :) See on omaette tase.

    Kokkuvõtteks tahan öelda seda, et kui teised jõuavad ja saavad hästi hakkama, siis saate teie ka ja kui teie ei saa hakkama, siis te olete ikka väga nõrgukesed võrreldes teistega.
    Sellegipoolest loen ma teie blogi, mitte just suure entusiasmiga, aga seilan teie lehel vanast harjumusest.
    Mida ma lõpetuseks tahan öelda, on see, et viimase 2 aasta jooksul olete arenenud palju, nii välimuselt kui sisemuselt ja minu jaoks siiski positiivses suunas. Näiteks varem pidasin ma teid lausmatsideks, enam, mitte. Te olete oma olemuselt muutunud paremaks ja toredamaks. Ja mulle meeldivad teie laivid ka, olete ses suhtes palju edasi arenenud ja minu soovitus olekski see, et panustage pigem laividesse, sest teie olemus tuleb nii paremini välja.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *