Teemaks siis loomulikult Hedoni lasteaias käimine ja harjumine. Leenu on juba sellest lasteaiasaagast kirjutanud ja ma mõtlesin et noh, arvestades viimase aja sündmusi oleks mul ka paslik sõna sekka öelda.
Nimelt on siis viimased kaks nädalat Leenu last lasteaeda viinud. Selles mõttes, et vahest oleme koos läinud ühe autoga ja vahest on nad lapsega kahekesi käinud.
Aga alati on lapse niiöelda üle ukse visanud just Leenu.
Eelmisel nädalal tegin seda ühel päeval mina. Või noh… Feilisin sajaga. Endal on ka piinlik kui tagantjärgi mõelda.
Ma ei tea, mis mu viga on või miks see nii läheb, kui ma lasteaia juurde jõuan hakkan ma jubedalt paanitsema. Süda väriseb, käed värisevad, hing kripeldab, hingamine muutub raskeks – ma ei saa aru, mis see on. Aga pole hullu, võtan lapse sülle ja ütlen “let’s go.” See on muidugi märguanne lapsele, et hakka nutma, ehk siis ta saab aru kuhu minek on. Ma ei lase ennast sellest puudutada (vähemalt ei näita välja) ja kõnnin laps süles uhkel sammul lasteaia poole. Väravast sisse, uksest sisse ja otsejoones garderoobi. Iga sammuga süveneb minu enda ahastus ja süütunne, et kuidas ma oma lapsele nii teen.
Pole hullu. Koorin ta kibekiirelt riidest lahti, sandaalid jalga ja tahaks suunata enda rühma poole, kuid siis ma murdun.
Ma ei saa teda ju lihtsalt üle ukse viia kui ta sedasi nutab. Ei saa. Mis isa ma selline olen? Seega asun ma teda lohutama. Räägin ja silitan, võtan sülle ja püüan nalja teha. Umbes 10 minuti pärast on kõik korras. Ta naerab ja on lõbus ning hakkab garderoobis ringi tutsama. Mõtlen et OK, kõik on korras ja lähme rühma.
Ja siis hakkab kõik otsast peale. Nii kui ma astun sammu ukse poole, mis viib rühma, on pill lahti. Ta istub tagasi pingile, sirutab käed minu poole ja läbi nutu ütleb “opa.” Loomulikult võtan ma ta tagasi sülle ja rahustan.
Sisimas ma tean, et ma ei tohi kaua jokutada, sest niigi olen kauaks jäänud ja Leen varsti helistab, et noh, ja siis ma pean aru andma, et miks ma ikka lasteaias olen. Olgu – haaran lapse sülle ja viin garderoobist välja rühma ukse taha. Hakkan rühma ust lahti tegema, aga Hedon lükkab selle kinni, ise samal ajal veel suuremal lahinal nuttes. Kui uks kinni, sirutab ta jälle käed minu poole ja soovib sülle. Loomulikult ma võtsin ta jälle sülle ja hakkasin paitama ja rääkima.
Siis mõtlesin, et heakene küll, ma olen siin juba 30 minutit olnud, et ma pakin ta riidesse ja viin ta koju tagasi. Kohe kui ma hakkasin kombet ja mütsi võtma – rahunes ka Hedon. Siis rahunesin natuke ka mina.
Kummikud jalas ja müts peas, saabus keegi lasteaia töötaja, kes küsis imestunult, kuid kurjalt: “Ikka veel siin?”
“Noh, jah me siin… rahuneme”, pobisesin mina, endal nutt kurgus. Siis see naine istus seal minuga ja rääkis, et kui ma nüüd alla annan, siis on kogu kahe nädala töö tühja läinud, sest laps saab aru, et kui ta kõvasti nutab, siis viiakse ta koju. Aga ma ei suuda teda sinna jätta, kui ta sedasi nutab. No ei suuda. Iga pisar, mis Hedonil mööda põski alla voolab oleks nagu tükike minust, mis samal ajal sureb.
Siiski suutis see naine mind veenda ja läbi kisa ning pisarate jätsin ta lasteaeda. Siirdusin autosse ja kassisin, kassisin kena mitu minutit, enne kui sõitma hakkasin. Loomulikult sain ma ka kodus koslepi oma käitumise eest, aga ma lihtsalt ei suuda noh.
Ma ei tea miks, aga ma ei suuda teda sinna lasteaeda jätta. Ma kujutan igakord ette kuidas ta kõik need kolm või neli tundi lihtsalt kuskil aknapeal istub ja mind pisarsilmi ootab. Ja kui ma siis saabun (töölt koju, sest lasteaias järel käib Leen) on tema nägu lihtsalt nii suurt rõõmu ja kergendust täis.
Õnneks on meil kodus kõik korras. Ja ka poes või mänguväljakutel käies on kõik korras. Ja ma ei saa aru miks? Mujal hakkab ta kohe teiste lastega mängima ja ringi jooksma ja on õnnelik – miks mitte lasteaias?
Vahelepõikeks Leenult: kasvatajad kiidavad, et õues ei nuta, toas on virilam, aga paneb hea meelega puslesid kokku ja mängib ka teistega. Et juba parem kui varem.
Lasteaias olles vaatan teisi vanemaid, kes oma lapsi toovad ja tunnen, ennast süüdi, et miks meil see nii kergelt ei käi? Kas ma olen kuskil jätnud midagi tegemata? Nädalavahetusel poes käies ta keeldub Leenu sülle minemast või üldse temaga hängimast, vaid proovib alati minu sülle pääseda ja võtab minu käest kinni ning ootab, et me kuhugi mängima läheks. Mida me muidugi ka enamasti teeme.
Kus on viga? Kelles on viga? Kas üldse on viga? Miks ma nii nõrk olen? Miks ma olen nii klammerduv? Mida teha? Keegi ütles, et kolm nädalat on see harjutamise periood, mil ta peaks harjuma. Nädal veel siis. Aga kui ei harju? Aga kui harjub? Mul on lihtsalt nii palju küsimusi, et jube…
Harjub kindlasti, olge järjepidevad ja kannatlikud. Kui ma oma 1.5 aastase jaanuaris lasteaeda viisin siis nuttis tema ja mina nutsin kodus…aga see läheb mõõda :)
Rääkige kodus temaga lasteaiast, et kui tore seal on jne ja kui lasteaias hüvasti jätate siis õelge, et emme tuleb varsti järgi ja iga päev ta saab sellele kinnitust, et te tuletegi ju järgi ja siis hakkabki leppima sellega, sest ta teab et emme tuleb :)
Kas Hedonil mingi kaisukas on mis talle turvatunnet tekitab? Kui on siis see kaasa.
Käibki hiir kaenlas ja lutt suus seal – kodus pole lutist sooja ega külma
Rääkige mõne lastepsühholoogiga. Ehkki olen ikka arvamusel, et see eelmise aasta reisi mõju. Lapsevanema kohus on oma lapsele kindlustunnet ja turvatunnet pakkuda. Kas kodus jääb ilusti lapsehoidjaga nt kui te väljas olete käinud, kui jah, siis võib olla probleem selles keskkonnas, mis seal on, et see tekitab stressi, palju lapsi, kisa-kära, võõrast keelt kuuleb jne. kui kodus ka ei taha jääda kellegi teisega, siis ilmselgelt mingi sügavam probleem või millegi puudus. Igaljuhul olen seisukohal, et selline robustne ja jäik surumine teda sinna aeda, teeb pigem kahju kui kasu. Ja see kui lapsevanem reageerib lapse murele, mida ta väljendab nuttes, on pigem normaalne, see näitab ka lapsele, et temast hoolitakse, mitte ei aeta sellist jäika poliitikat, et käi ja harju, elu on selline. Lähtuda tuleb ikka lapsest, ma ei tea tundub, et te ei suuda nagu lapse seisukohast asja hinnata. Mina oma lapsi harjutasin alguses lastehoius, vähem lapsi, individuaalsem lähenemine ja kogu protsess on läinud täiesti valutult. Ehkki ka minu lapsel oli algselt probleeme turvatunde ja klammerdumisega, kui ta aastaselt jäi sugulaste juurde hoida kolmeks päevaks, kui ma ise sünnitamas olin, see järelmõju kestis kaua, aga ma ka pühendusin 110%, et talle kõike pakkuda. teie olete sellised ladnad ja aktiivsed ja seltsivad, et Hedon v-o vajab veits rahulikumat elutempot. Samas, see paistab läbi blogi nii ja minu arvamus põhineb ka blogil.
No kodus tal pole probleemi meieta olla. Paar korda on olnud, et tuleb pirin, et me ära lähme, aga üldiselt siin ikkagi omad asjad ja omad mängud jne. Ilmselt lasteaed ongi võõras, eks harjub seal ka palli mängima :)
Mingi “eelmise aasta reisi trauma” on küll täiesti asjakohatu kommentaar. Minu laps käis ja harjus samamoodi karjudes ja meil oli terve sõimetäis samasuguseid. Enamus inimesi (mina ka) polnud eelnevalt mingil reisil käinud. Mõne asjaga mu meelest on küll ikka nii, et harju ära ja elu on selline. Pole vaja üle ka pingutada selle “tundlikkuse” teemaga ja mingeid pussysid kasvatada.
Ma olen yksikema. Laps saab just 1,5 j2rgmine nädal. Aga kuu aega k2ib juba lasteaias. Harjutamine läks samuti raskelt. Aga t88le pidin minema ja muud valikut polnud. Andsin lapse kasvataja sylle ykspeal. L2ks kergemalt. Veel kergemaks l2ks kui hakkas jääma l6unaunne seal-kambavaim. Yks p2ev pidin aga kauem t88le j22ma. Sest uus vahetus tuli natuke hiljem. J6udsin lapsele aeda alles 1,5h hiljem j2rgi kui tavaliselt. Süda tilkus verd terve aja mida laps tunneb. Kõik on koju l2inud ja minu emme ikka ei tule. Mis aga tegelikult juhtus sel ajal…laps sai pea 1,5h ainukesena kasvataja t2helepanu. Said suurteks s6pradeks. Ja peale seda l2heb joostes ja “keksides” naeratus näol yle rühma ukse. Ma ei taha 8elda, et j2tke nyyd laps yksi aeda. Aga jagan lihtsalt oma kogemust. Ja soovin teile edu!
Ma olen yksikema. Laps saab just 1,5 j2rgmine nädal. Aga kuu aega k2ib juba lasteaias. Harjutamine läks samuti raskelt. Aga t88le pidin minema ja muud valikut polnud. Andsin lapse kasvataja sylle ykspeal. L2ks kergemalt. Veel kergemaks l2ks kui hakkas jääma l6unaunne seal-kambavaim. Yks p2ev pidin aga kauem t88le j22ma. Sest uus vahetus tuli natuke hiljem. J6udsin lapsele aeda alles 1,5h hiljem j2rgi kui tavaliselt. Süda tilkus verd terve aja mida laps tunneb. Kõik on koju l2inud ja minu emme ikka ei tule. Mis aga tegelikult juhtus sel ajal…laps sai pea 1,5h ainukesena kasvataja t2helepanu. Said suurteks s6pradeks. Ja peale seda l2heb joostes ja “keksides” naeratus näol yle rühma ukse. Ma ei taha 8elda, et j2tke nyyd laps yksi aeda. Aga jagan lihtsalt oma kogemust. Ja soovin teile edu! PS! Mu poiss on ka väga klammerduv ja harjunud ainult minyga koguaeg olema.
Olen enda arust ka väga suure südamega mees ja mäletan seda perioodi hästi. Eriti oli raske esimese lapsega, poisiga. Aga Meelisele niipalju võin julgustuseks öelda et ca 2a pärast loe seda oma postitust uuesti ja luban et sa naerad kõva häälega. Mitte et see võtaks sul 2a aega aga nii lihtsalt on ja kõik. Isegi praegu kui on “pikk” nädalavahetus olnud on tüdruk esmaspäeval jala kyljes mul hetkeks kinni ja tunnen endalgi sees mingit veidrat syytunnet aga see kestab täpselt sekundi. Nii et anna asjale lihtsalt aega ja muud ei miskit :)
Aga miks te arvate, et kõik lapsed harjuvad sama kiiresti? Ja kust sa tead kui kaua harjusid need teised rõõmsalt rühmas mängivad lapsed? On täitsa normaalne kui laps harjub lasteaiaga paar kuud, pikaks harjutamiseks võib pidada seda kui laps harjub aiaga näiteks jõuludeks. Kõige alus on rahulikuks jäämine, lapsega rääkimine ja selgitamine. Ja kui laps on rõõmus õues siis miks te ei viigi teda aeda alguses just õueajaks? Las käibki paar nädalat vaid õues mängimas, siis juba peale õueaega sisse lõunasöögile ning siis alles hommikul rühma? Ja kui on näha, et laps ei harju siis äkki ta pole lihtsalt valmis kollektiivis olema ning vajab hoopis veel veidi kodus olemist…
Meelis, see läheb mööda. Minu plika ei harjunud 3 nädalaga, iga hommik kui lasteaiani jõudsime oli juba kaela ümbert kinni ja nutt lahti, kasvatajat nähes lausa röökis. Kolme nädalaga jõudsime sinna faasi, et kui mina olin vaateväljast lahkunud, siis lõppes ka nutt. Mida tugevam ja rahulikum sa ise oled, seda kiiremini harjub ka laps. Näita ise ka, et sa usaldad kasvatajat :) Võin lohutuseks öelda, et see ei jää nii, ta lepib ja harjub üsna pea ning need hommikused minekud saavad veel lõbusad Teil olema :D
Jaksu!
Küsimused ja vastused minu silme läbi.
Esiteks on Hedon väike veel – ikka kuni 2 eluaastani võiks laps olla kodus või siis 1:1 hoidjaga (kui vamemad peavad töötama). Minu kogemus – vanem laps läks lasteaeda kui oli umbes 2a 4k ja sedagi siis poole päeva kaupa 3-4 päeva nädalas ( sõltus kas nädalas oli 1 või 2 võimlemiskorda)
Meil lasteais oli küll võimalus pikemalt käia koos lapsega, aga minubarust jäi juba 3 ndal või 4 ndal päeval ilusti.
Teine laps, sain tööpakkumise, kui laps oli alla pooleteise aasta. Otsustasin vastu võtta – proovime lasteaeda, kuid see talle ei sobinud. Ja nii käis ca 9 -10 kuud vanaema juures hoida – hommikul viisin ja õhtul pärast tööd tõin. Kui oli 2 täis ja sügisel lasteaed hakkas, läks rõõmuga – ei mingit muret.
Ja samal ajal olen näinu oma lastega samavanu lapsi, kes on aknal nutnud ema- isa järgi… Kurb on küll, aga midagi pole teha.
No ma arvan, et eks te harjutage, aga Meelise jutust tundub, et ehk viidi tedagi vastu tahtmist lapsena lasteaeda. Et praegugi sellised tunded on et ei taha minna.
Meelis ei mäleta, kas teda viidi sunniviisiliselt või mitte :)
Sa ei ole nõrk!
Iga normaalne lapsevanem sinu asemel käituks ja tunneks nii. Sa oled oma lapsega lähedane, imelik oleks ju kui sul oleks savi teda sinna nutma jätta.
Minu isiklik arvamus on see, et teie lapsele on väga hästi meeles, et te ta reisil olles üksi jätsite. Ja igakord kui ta nüüd ilma teiete kuskile jääb kardab ta, et see kordub. Ärge alahinnake oma last, ta mäletab hästi.
Mina isiklikult ei viiks teda enam lasteaeda vaid prooviks aasta pärast uuesti. Pole ju mõtet last traumeerida. Mõelge rohkem lapsele, kui enda heaolule hetkel. Lapsed on väiksed nii lühikest aega, reisida ja puhata jõuate hiljem ka.
Sorri, aga mina arvan, et see pole õige… Ju ta pole veel lasteaiaks valmis. Ja see, et laps harjub kolme nädalaga – laps lihtsalt murdub lõpuks. Väga kurb.. Ju talle on siis vanemate lähedust vaja ja ta klammerdub… Järelikult on talle see vajalik.
Hei:)
Tuttav tunne:D
Mina hakkasin oma last augustis harjutama. 2 nädalat oli nii jonnine ja keeldus sinna jäämast. Peale seda jäi juba magama lasteaeda. Emme iga päev rääkis kui tore ja lõbus on lasteaias. Nüüdseks on möödunud paar kuud ja poiss ärkab hommikul ja tahab kohe lasteaeda. Väga meeldib talle seal teiste lastega mängida:). Küll Hedon ka ära harjub.Rääkige igal hommikul kui lasteaeda jõudma hakkate ,et emme,issi tulevad sulle õhtul järgi,ole tubli laps ja lõbutse kenasti. Meil toimis:)!
Meie laps sai augustis 2 aastaseks ja hakkas käima lasteaias, esimesed 3 nädalat oli kohutav, tõeliselt kohutav, kasvataja ainult rääkis kuidas sa nuttis hüsteeriliselt, viskas end maha koguaeg ja nii igapäev. Õues oli rahulikum ja toas jälle virilam, nii käis mul igapäev kella 13ni, ehk seni kuni teised magavad jäävad, enne seda läksin järgi. Kasvataja ütles et ma järjepidevalt igapäev viiksin, et saaks aru et peab seal käima. Alguses äratasime ülesse kell 8 ja siis kohe aeda et jõuaks 8.45 aeda. Ükspäev oli vaja varem viia ja jõudis aeda kella 8saks ja oli esimene laps, sai kohe kasvataja sülle ja tähelepanu, enne kui teised jõudsid, alates sellest läheb ta suurima meelega aeda, mängib, teeb nalja ja magab ilusti. Uskumatu aga hakkasimegi viima kella 8-8.15ks et oleks esimestest lastest, siis kui teisi veel pole ja saab mõnuleda veidi kasvatajaga. Ma tõesti arvasin, et ta ei harju kunagi ja olin jumala mures, sest igapäev läks pahasti seal ja ühest hetkest hakkas lehvitama ja musikalli tegema. Kodus räägib et tahab aeda minna jne. Äkki proovige viia teda veidi varem. Igatahes usun, et lapsed kohanevad erinevalt, lihtsalt vaja aega ja kannatust ja järjepidevust :) Edu teile
Homme läheme varem, proovime! :)
Ma loen siin teie lasteaiasaagat ja kusagilt ei hakka silma, et te Hedonile seletate, mis juhtuma hakkab. Et lohutate ja rahustate kyll aga kas ikka seletate ka? Mulle seletati lasteaia direktsiooni poolt kohe enne minemist 2ra kui t2htis on, et laps teaks ja saaks aru, mis toimuma hakkab ja ET TE TULETE TAGASI. Ma igal hommikul ytlen lapsele, et t2na tuleb tal tore p2ev, et ta saab palju toredaid asju teha ja m2ngida, et emme armastab teda ja tuleb talle p2rastl6unal j2rele. Kui pikalt ei saa lobiseda, siis ytlen lihtsalt “Emme armastab sind ja tuleb 6htul tagasi”. Yks musi, yks pai,lehva-lehva ja minema.
Meil on selline tore lasteaed, et saab lapse kasvatajani viia ja kui laps on rahutu v6i nutab, saab ta kasvataja sylle anda (mis sest, et ta sinna sylle kauaks ei pruugi j22da, sest kasvatajal on k2ed t66d t2is), v2hemalt on tal mingi kindlustunne ja rahustav syli, mitte tunne, et ta yksi seisma j22dakse ja peab omaette oma kurbuse k2es nuuksuma ja lahkuvat vanemat vaatama (see on ju kohutav!)
Meelis, Hedon tunneb su paanikat ja ebakindlust ja kui sa hommikul seal lasteaias kaua jokutad ja vahepeal oma otsusest taganed ja jopet hakkad v6tma, siis ta saab aru, et tal on valikuv6imalus. Pyya olla kindlam ja teha kiiremini. T2htis on, et Hedon m6istaks, et k6ik on h2sti, kasvataja ja lasteaed on toredad ja sa tuled varsti tagasi. J2rgi minnes v6i 6htul kodus korrake talle yle, et lasteaed on tore ja see on ainult p2eval m2ngimiseks ning et te tulete alati talle j2rgi.
R22kige kasvatajaga, et oleks keegi, kelle sylle ta kasv6i natukeseks anda kuni ta rahuneb ja end mahaj22tuna ei tunne. Olge j2rjekindlad ja seletage, seletage ja veelkord seletage Hedonile olukorda.
Muidugi seletame. Kogu aeg räägime kui tore seal on ja saab teistega mängida ja õue minna jnejne ja et paar tundi ja emme tuleb järgi jne.
Meil sama käsil praegu. 1,8 kuune laps ja hakkasime eelmine nädal harjutama ja no ta ikka nuttis ja. Ja mina nutsin ka.
Aga mul mitu tuttavat kasvatajat ja nad ütlevad, et lapsi kes üldse ei nuta on üli vähe…olgu nad siis 1,5 või 3 aastased. Tugevat närvi ja kiiret kohanemist
Me nt oleme käinud reisidel lastega koos ja pmst oleme kodus ka koguaeg koos, v.a suveperioodil kui abikaasa on päevas vähemalt 10 tundi ära, aga ikkagi on mõlemad poisid nii meeletult issikad .
Ta ei saa isegi vetsu niimoodi minna, et keegi ukse taga ei karjuks.
Mida see käitumine siis peaks ütlema :D
Et ta ongi sinuga harjund ja sinust rohkem suva :) sa oled alati olemas, issit pole :)
Mina teie asemel prooviks vahelduseks viia lastehoidu või proovida vahetada lasteaeda. Vähemalt oma lapse pealt ma näen, et mõne koha suhtes tal on täielik tõrge (nt mõnel inimesel külas käies, ujulate pesemisruumid jne – ta läjeb täiesti hüsteeriasse ja kui isegi lõpuks rahuneb, siis ripub ainult süles ja on silmnähtavalt hirmunud), ilmselt on nendes kohtades midagi sellist, mis temas hirmu tekitab..nö halb aura. Mul poiss hetkel 1a5k ja harjutame ka lasteaiaga, esimesed kaks päeva jäi umbes 1,5 tunniks, siis kutsiti järgi, kuna laps väsis ja hakkasid nutuhood tulema. Nädala lõpuks jõudsime sinnani, et laps on 8.30-12.00 lasteaias ja kordagi enam ei nuta päeva jooksul ja reedel ei nutnud ka siis kui ära tulin. Aga need 4 esimest päeva kui ma ta nutvana sinna jätsin, läksin ma autosse ja nutsin ka.. Kohe väga väga palju nutsin ja mõtlesin, et miks ma küll teen nii. Aga nüüd on kindlus olemas, et harjub küll ja talle päris meeldib seal, kuna iga kord kui küsin talt kuidas talle meeldib, siis hakkab kilkama ja omas keeles mulle jutustama igatahes edu teile ja jaksu!
Igati normaalne käitumine ju. Mina olin enda lastehoius lapsega niikaua lihtsalt kaasas, kuniks harjus. Õnneks kestis see u nädala. Istusingi, tegin hommikuringi kaasa jne. Laps saab muidu halva kogemuse ja trauma. Ega ta tyhja ei nuta ju. Tal on vaja turvatunnet, kuidas sa ise ennast sellises olukorras tunneksid? Hirmunud, võõraste keskel ja ainus turvaline inimene jätab maha. Leenu käitumis ma ei mõista.
Millist minu käitumist? Et ma lapse üle ukse üle annan?
See on täiesti tavaline asi. Ise oleksin samamoodi käitunud kuid enne lapse aeda minekut räägiti koosolekul ilusti asi lahti kuidas käituda jne. Nii siis saabki laps üle ukse antud, tsau öeldud ja minema mindud. Pärast ukse taga võib üksi vesistada pool tundi kuid laps tuleb ruttu üle anda.
See kui kaua laps lasteaiaga harjub oleneb väga lapsest endast. Mul vanem plika harjus ruttu kuid noorem käib teist aastat aias ning hommikul läheb ikka jonniga. Kole raske on nii kuid midagi parata ka pole.
Lapse baasturvatunne, reisi mõju.
Meil läks ka harjutamine raskelt. 5päeva sain harjutada ja siis pidi hommikud üksi olema. 2nädalat nii ja siis jäi lõunaks.
Olude sunnil pidin last viima hommikul 7.30 ehk esimesena ja tundus, et see sobis lapsele paremini kui juba lapsi täis rühma minemine.
Palju jaksu teile!
Ma mõtlesin ka, et ehk peaks teda varem viima, et ta harjuks kasvatajatega rohkem ja siis vaikselt lisanduvad teised lapsed. Praegu viime umbes sel ajal kui suurem osa kohal/tulemas.
Üks asi mis veel tegin – esimestel päevadel pildistadin last lasteaias mängimas ja söömas. 3pilti tegin ja neid vaatasime kodus koos ka. Meenutasime, mis lasteaias oli ja mis teha saab. Õpetaja jäi ka juhuslikult pildile, sai tema nime ka korrata.
Kui Leen tööl nkn ei käi praegu, siis võiks Hedon äkki ikka kodus veel olla? Vbl ta tõesti pole siis veel valmis? Ma ei oska muud arvata…mul suurem läks, kui oli just 2 saanud ja väiksem nüüd sügisel (on Hedonist paar kuud noorem), aga sellist nuttu pole kummagagi olnud, nagu teie kirjeldate. Äkki hoiate teda ntx pool aastat kodus ja proovite kevadel uuesti? Selles vanuses mängib pool aastat suurt rolli ja vbl ta siis on rohkem valmis sinna minema?
See plaan on jah, kui nüüd lähiajal miskit ei muutu :)
Oh mul oli kuu tagasi sama olukord, esimene laps, esimene kord lasteaias, ma nutsin juba väravataga ja pidin peaaegu tagasi koju minema…temaga koos harjutamas käies nutsin veel ka (nägin teisi lapsi oma emasid taga nutmas ja murdusin päris mitmeid kordi), lapsel oli kergem, esimesed korrad nuttis kui ta sinna jätsin ja mina ka, siis jäi nutt mõlemal ära ja siiamaani käib ilusti :)
kui tahate last lasteaeda saada, siis enam ei tohi pooleli jätta. Laps saab varsti aru, et ta jöetrakse päevaks sinna ja et ema tuleb alati järgi. Algus ongi raske, aga teil on suur töö juba ära tehtud. Kui kasvatajad on toetavad, siis proovige ikka veel. Varsti järgi minnes heidetakse ette, et miks sa nii vara tulid :D
Lootusetu on seis siis, kui ta aias olles ka kellegagi ei mängi, ainult nutab, ei lase millegagi oma tähelepanu köita jne. Kui ta nutab isast v emast lahkumisel, aga pärast rahuneb ja tegutseb, tuleks olla järjekindel ja edasi harjutada. Kui ta aga suurema osa rühmas viibitud ajast nutab ja kellegagi suhelda ei taha – siis on ilmselgelt liiga vara ja ei maksa tõesti last piinata.
Ma lahistan ainuüksi selle lugemisest siin ja mõttest, et kunagi tuleb mul oma laps ka kuskile jätta. Mul muidugi üllas plaan see kõik jätta kuskile kaugemasse tulevikku, aga iial ei tea, kuidas elu läheb. Vb varem vaja panna ja… Ma parem ei mõtlegi nii kaugele veel.
Mind vist ei lohutaks see kasvatajate jutt, et küll ta peagi harjub jms. Ma ka harjun kõigega pikapeale. Aga olen pärast katki. Samas, terveks ei jää meist ka keegi. Ikka kõigil omad draamad ja üleelamised. Niiet võta siis tõesti kinni, mis see õige tegu oleks.
Ma ei saa aru, miks siin nii palju mainitakse, et reisi mõnu. No meie oleme kõik reisid koos lapsega teinud. Laps sama vana kui Hedon ja lasteaiaga ikka sama mure, et nutab. Parem nutku alguses kui emotsioone oma sisse koguks. See on lapse normaalne reaktsioon. Mõnel lapsel läheb kauem mõnel vähem. Aga üldiselt vist kaks kuud selline aeg kui enamus lapsed harjuvad….kui ei siis võimalusel tasuks koju jätta.
Sa pole üldse nõrk, vaid su sisetunne ütleb sulle, et see pole õige ja ta pole valmis. Ja ta ei olegi ja ei peagi olema.
Lasteaias õpetajad muidugi räägivad, kuidas kõige valutumalt harjutada: nemad võtavadd aluseks eelduse, et te ei saa mitte kuidagi muudmoodi asja korraldatud. Et olete mõlemad täistööpäevad kellast kellani tööl ja lapse nii noorelt lasteaeda viimine on möödapääsmatu paratamatus. Ja sellest lähtuvalt nad räägivadki, kuidas teda harjutada, mitte ei soovita, et jätke koju. Aga see ei tähenda, et nad ise südames seda normaalseks peaksid. Mina harjutasin ja harjutasin ja ka õpetajad rääkisid, kuidas ikka kõige lihtsamalt ja valutumalt teha seda, aga kui lõpuks otsustasin pooleli jätta ja aastaks asja edasi lükata, siis ütlesid rühma mõlemad õpetajad ja isegi aia juhataja, kellele avalduse viisin, et väga õige otsus.
Nii et igati normaalne, et väikesest inimesest hakkab kahju. See pole nõrkuse märk. Südames saad aru, et see pole talle õige valik, ja sellepärast ongi nii vastik. Kui me aasta hiljem uuesti proovisime, ei olnud mul endal mingeid süümekaid enam, kohanemine läks superhästi.
Enne 3ndat/4ndat eluaastat ei vaja laps kedagi peale oma lähedase, jutt, et saab ju teistega mängida on vb ainult vanema enda lohutuseks, sest enne eelpool mainitud vanust ei tule ka kõrvumängu lastel. Seega ongi sõim soovituslik ainult hädajuhuks.
Mina harjutasin last sedasi, et algul istusin koos temaga rühmas. Algul oli küll kogu aeg minu juures, kuid julgustasin teda teiste juurde minema. Isegi teiste juures olles, vaatas ta silmanurgast pidevalt, et kas ma ikka alles olen. Siis kui aga ta tähelepanu läks mujale, tõmbasin ma uttu ja paari tunni pärast olin tagasi. Kui naasesin,tuli suure kiiruga ka mind kutsuma mängima ja asju näitama. Esimene nädal mööduski sedasi, et temal oli väga huvitav seal, kõike tahtis teha. Teisel nädalal ma enam sinna ei jäänud, riietusime ja poiss läks rühma, paraku siis hakkasid ka nutuhood, sest siis ta sai aru, et nüüd jääb ta sinna üksi. Algul nuttis küll jubedal kombel, kuid see möödus. Nüüd aga jookseb lasteaeda juba, riietume, musid- kallid ja läheb rühma ja mina välja, väljas olles lehvitab poiss mulle rühma aknalt rõõmsalt. Kannatlikku meelt teile! Kas teie algul ei saanud temaga koos olla? Äkki see pärast ongi nutt nii suur, et ei saanud harjuda ja nüüd uue keskkonnaga harjumine võtabki kaua aega, sest ta peab ju ise hakkama saama.
Algul ma kaks päeva olin, aga siis kasvatajad ütlesid, et aitab – las harjub ise :) ja no teiste suhtes ka ebaaus, et ma seal passin ja teiste emasid pole.
Ära mõtle teiste laste peale, enda oma kõige ees ja siis alles teised.
Nii ei tohi lambist ära kaduda! Lapsele peab ütlema, et lähed, aga tuled varsti tagasi. Vanema jaoks on jah lihtsam lihtsalt uttu tõmmata, aga lapse…. nii ta ei teagi kunagi millal emme/issi jàlle ära võib kaduda ja hoiab silma peal :)
Ma ei tahaks targutada aga tundub natuke kohane või nii.
Kuna minu laps käib lasteaias Inglismaal siiskõik see harjutamine oli teine ….(esimenepäev 20min koos ja 1,5h järgi, teine päev 5min koos ja 2h järgi ja kolmas päev 2min koos ja 2h järgi ning järmine nädal juba iseseisvalt 5h – ta mul käib kolm korda nädalas, 5h korraga)
Esimene soovitus last ei tohi rühma süles viia, kas või vead järgi nö. Siis on see nii, et laps läheb sinna mitte sa viid. Kui muud moodi ei sa, siis paned maha ennem rühma astumist, hiljem siis juba värvas jne. Meie saime sellise soovituse ja see töötas hästi.
Teiseks lastke kasvatajal teha paar pilti temast seal mängimas + paar pilti ruumis kokku u 8-10pilti tehke need raamatuks ja rääkige lapsele lasteaiast pilte näidates. Sellises vanuses lihtsalt seletustest ei pruugi piisada.
Kolmandaks kuni laps harjunud viib ja toob sama inimene, või alati viib üks ja toob teine. Nii ei tekki segadust ja laps teab. A la ole tubli ja jää siia mängima issi läheb tööle ja emme kohe varsti tuleb sulle järgi vs. Sina jääd nüüd siia emme läheb teeb oma asjad korda ja siis tuleb kohe sulle järgi.
Need soovitusid saime meie ja minu arust aitasid palju kaasa.
Veel tegid meie “õpetajad” nii, et kui laps rahunes panid nad ta kaisuka kohe seljakotti (meil pole kappe) märguandeks, et kõik ok ja kui miski läks nihku v sai haiged sai ta jälle kaisuka (kaisukas oli justkui emme-issi kallistus). Varsti polnudki enam seda vaja.
Edu teile ja kui paremaks ei lähe siis uue aastal uuesti ;)
Need soovitused antigi just teile ja see ei pruugi üldse see “õige” käitumine olla.
Meie saime just vastupidi lapse ilma nutmata lasteaeda, kui andsin ta enda sülest õpetaja sülle. Koostöös leidsime, et see on parim lahendud…meie lapse jaoks.
Teise lapsega jällegi saime jällegi sellise rutiini, et ta tuli meile akna peale lehvitama. Alguses küll nutusena, kuid ühel päeval avastasime, et tal polnudki enam mahti lehvitada, sest jooksis teistega mängima.
Kõik laabub :)
Kõik lapsed on nii erinevad.
Nn. reisi mõju ma siin küll kuidagi ei näe ja sellel pole miskit mõju.
Muidugi on siin mitmeid variante, nt et ta tõesti pole veel valmis minema seltskonda, et teie enda ärevus kandub lapsele üle ja ta tunneb ärevust ja sellest see raskus, et lasteaias töötavad inimesed ei sobi temale.
Kõige valem asi minu jaoks oleks soovitada minema hiilimist. Ma pole seda mitte kunagi teinud ja ei pea seda õigeks. Lapsel peab tekkima tunne, et emme-issi tulevad talle varsti kindlasti ka järele. Võimalik, et 1,6.a+ laps on sellest arusaamiseks veel liiga tilluke.
Minu enda kogemused olid sellised, mida ma ka meenutada ei taha. Liitusime sellise rühmaga, kes olid koos olnud sõimest alates, ehk siis meie kaksikud läksid aeda kui nad olid 3.a 4 kuud. Teised olid juba 2.a koos lasteaias käinud ja ega neid omaks võetudki.
Õpetajad omavahel läbi ei saanudning minu meelest see nendevaheline pinge kandus ka rühma. Ainus normaalne inimene oli õpetaja-abi.
Arvasin, et poisil on raskem jääda, aga tegelikkuses oli tüdrukul raskem jääda. Samas alguses jäi üks paremini, siis jälle teine. Mäletan, kuidas poiss mingi hetk palus mind nuttes “emme, palun ära jäta mind siia…”
Ma jätsin:( …ja nutsin koduteel ja kodus.
Õnneks panid meie lapsed oma “seljad kokku” ja neil oli kodune tugi oma rühmas ikkagi olemas. Aga see harjutamise aeg oli kole. Kui hakkasid juba pea-aegu harjuma, jäi üks haigeks, siis teine…ja alustasime peale 3. nädalat sisuliselt uuesti algusest.
2 aastat käisid nad selles rühmas, siis kolisime ja vahetasime lasteaeda. Ok, nad olid siis juba ka suuremad, aga uut lasteaeda nad jumaldasid ja kõik töötajad, ehk õpetajad ja õpetaja-abi olid armsad ja inimlikud. Nad tahtsid minna lasteaeda ka laupäeval….
No mis ma oskan kommida…vaadake, kuidas laps harjub ja kui ikkagi plaanite Hedonit jätta sõime, olge ise tugevad ja ärge lapsele oma emotsioone kuidagigi näidake. EDU!
Miks Hedonil tüdrukute püksid ja pluus?
See on nii loll küsimus, et ma tahaks oksendada. Kas retuuse kannavad ainult tüdrukud? Villapesu siis poisid kanda ei võigi? Need püksid ka ju nagu retuusid. Kui sa oled nii konservatiivne, et värvilisi riideid võivad ainult tüdrukud kanda, siis vahva! Me ja meie laps pole nii konservatiivsed :D Need püksid on megaägedad ja just Hedonile tehtud, tegemist MeruArt käsitööga.
Minu mõlemad pojad läksid lasteaeda 2,5 aastaselt ja
Ilma nututa :) !
Lihtsalt sisetunne ütles,
Et varem oleks olnud liiga vara meile .
Ja see ,et lapsed tahavad ju teiste lastega mängida ,
Ei pea TÕESTI paika üldjuhul enne 3 eluaastat – isiklik kogemus !