Meelis kirjutab: miks ma olen nii nõrk?

Teemaks siis loomulikult Hedoni lasteaias käimine ja harjumine. Leenu on juba sellest lasteaiasaagast kirjutanud ja ma mõtlesin et noh, arvestades viimase aja sündmusi oleks mul ka paslik sõna sekka öelda.

Nimelt on siis viimased kaks nädalat Leenu last lasteaeda viinud. Selles mõttes, et vahest oleme koos läinud ühe autoga ja vahest on nad lapsega kahekesi käinud.
Aga alati on lapse niiöelda üle ukse visanud just Leenu.

Eelmisel nädalal tegin seda ühel päeval mina. Või noh… Feilisin sajaga. Endal on ka piinlik kui tagantjärgi mõelda.

Ma ei tea, mis mu viga on või miks see nii läheb, kui ma lasteaia juurde jõuan hakkan ma jubedalt paanitsema. Süda väriseb, käed värisevad, hing kripeldab, hingamine muutub raskeks – ma ei saa aru, mis see on. Aga pole hullu, võtan lapse sülle ja ütlen “let’s go.” See on muidugi märguanne lapsele, et hakka nutma, ehk siis ta saab aru kuhu minek on. Ma ei lase ennast sellest puudutada (vähemalt ei näita välja) ja kõnnin laps süles uhkel sammul lasteaia poole. Väravast sisse, uksest sisse ja otsejoones garderoobi. Iga sammuga süveneb minu enda ahastus ja süütunne, et kuidas ma oma lapsele nii teen.
Pole hullu. Koorin ta kibekiirelt riidest lahti, sandaalid jalga ja tahaks suunata enda rühma poole, kuid siis ma murdun.

Ma ei saa teda ju lihtsalt üle ukse viia kui ta sedasi nutab. Ei saa. Mis isa ma selline olen? Seega asun ma teda lohutama. Räägin ja silitan, võtan sülle ja püüan nalja teha. Umbes 10 minuti pärast on kõik korras. Ta naerab ja on lõbus ning hakkab garderoobis ringi tutsama. Mõtlen et OK, kõik on korras ja lähme rühma.

Ja siis hakkab kõik otsast peale. Nii kui ma astun sammu ukse poole, mis viib rühma, on pill lahti. Ta istub tagasi pingile, sirutab käed minu poole ja läbi nutu ütleb “opa.” Loomulikult võtan ma ta tagasi sülle ja rahustan.

Sisimas ma tean, et ma ei tohi kaua jokutada, sest niigi olen kauaks jäänud ja Leen varsti helistab, et noh, ja siis ma pean aru andma, et miks ma ikka lasteaias olen. Olgu – haaran lapse sülle ja viin garderoobist välja rühma ukse taha. Hakkan rühma ust lahti tegema, aga Hedon lükkab selle kinni, ise samal ajal veel suuremal lahinal nuttes. Kui uks kinni, sirutab ta jälle käed minu poole ja soovib sülle. Loomulikult ma võtsin ta jälle sülle ja hakkasin paitama ja rääkima.

Siis mõtlesin, et heakene küll, ma olen siin juba 30 minutit olnud, et ma pakin ta riidesse ja viin ta koju tagasi. Kohe kui ma hakkasin kombet ja mütsi võtma – rahunes ka Hedon. Siis rahunesin natuke ka mina.

Kummikud jalas ja müts peas, saabus keegi lasteaia töötaja, kes küsis imestunult, kuid kurjalt: “Ikka veel siin?”

“Noh, jah me siin… rahuneme”, pobisesin mina, endal nutt kurgus. Siis see naine istus seal minuga ja rääkis, et kui ma nüüd alla annan, siis on kogu kahe nädala töö tühja läinud, sest laps saab aru, et kui ta kõvasti nutab, siis viiakse ta koju. Aga ma ei suuda teda sinna jätta, kui ta sedasi nutab. No ei suuda. Iga pisar, mis Hedonil mööda põski alla voolab oleks nagu tükike minust, mis samal ajal sureb.

Siiski suutis see naine mind veenda ja läbi kisa ning pisarate jätsin ta lasteaeda. Siirdusin autosse ja kassisin, kassisin kena mitu minutit, enne kui sõitma hakkasin. Loomulikult sain ma ka kodus koslepi oma käitumise eest, aga ma lihtsalt ei suuda noh.

Ma ei tea miks, aga ma ei suuda teda sinna lasteaeda jätta. Ma kujutan igakord ette kuidas ta kõik need kolm või neli tundi lihtsalt kuskil aknapeal istub ja mind pisarsilmi ootab. Ja kui ma siis saabun (töölt koju, sest lasteaias järel käib Leen) on tema nägu lihtsalt nii suurt rõõmu ja kergendust täis.

Õnneks on meil kodus kõik korras. Ja ka poes või mänguväljakutel käies on kõik korras. Ja ma ei saa aru miks? Mujal hakkab ta kohe teiste lastega mängima ja ringi jooksma ja on õnnelik – miks mitte lasteaias?

Vahelepõikeks Leenult: kasvatajad kiidavad, et õues ei nuta, toas on virilam, aga paneb hea meelega puslesid kokku ja mängib ka teistega. Et juba parem kui varem.

Lasteaias olles vaatan teisi vanemaid, kes oma lapsi toovad ja tunnen, ennast süüdi, et miks meil see nii kergelt ei käi? Kas ma olen kuskil jätnud midagi tegemata? Nädalavahetusel poes käies ta keeldub Leenu sülle minemast või üldse temaga hängimast, vaid proovib alati minu sülle pääseda ja võtab minu käest kinni ning ootab, et me kuhugi mängima läheks. Mida me muidugi ka enamasti teeme.

Kus on viga? Kelles on viga? Kas üldse on viga? Miks ma nii nõrk olen? Miks ma olen nii klammerduv? Mida teha? Keegi ütles, et kolm nädalat on see harjutamise periood, mil ta peaks harjuma. Nädal veel siis. Aga kui ei harju? Aga kui harjub? Mul on lihtsalt nii palju küsimusi, et jube…