Meelis kirjutab: miks on inimesed nii kurjad?
Sõidan mina täna asutusse X ja nagu 8:30 ikka, siis on ummik. Seda nii kesklinnas, Ülemistes kuid loomulikult ka Mustamäel. Tiksun mina rahulikult ummikus ja hakkasin inimesi vaatama. Kõik on vihased. Okei, mitte kõik aga no 40% vähemalt. Ja seda on ikka paganama palju arvestades, et kell on alles 8:30.
Isegi bussis ollakse torssis nägudega. Rääkimata siis sellest, et autojuhid on kõik vapsee kettas. Ja mille peale? Selle peale, et ummik on. Kuigi minu jaoks ei ole see midagi üllatavat. Hommikuti ongi ummik, nagu ka kella viie ajal õhtul.
Ma saan aru, et inimesed tahavad õhtul kiirelt koju minna, et saaks koduseinte vahele ja lõõgastuda tööst ning saada ehk ka üks hea kõhutäis sooja süüa. Aga et olla närvis hommikul kell 8 on minu jaoks arusaamatu. Kohati oli tunne nagu oleks Egiptuses, kus suunatulede asemel lastakse signaali. Milleks? Ega see signaal, ei pane kedagi kaheksa autot eespool kiiremini liikuma kui fooris punane on.
Kuna oli ummik, siis jäid osad autod poole kerega ka sebrade peale seisma ja no see ajas omakorda närvi jalakäijaid. Oli ka juhus, kus kenasti keskmist näppu näidati, mille peale autojuht samaga vastas. Nagu miks? Ma saan aru, et meie tänaval siin, kus on ühesuunaline ja kui keegi mulle vastu sõidab, siis ma viskan keskmist või kerin akna alla ja küsin, et pime oled või? Aga hommikul hei asemel “f*ck you” öelda on ka pisut veider. See on ju loogiline ka jalakäija seisukohast, et see auto lootis saada peateele ning tema eesmärk ei olnud ilmselgelt ette jääda. Sellise suhtlusega oli ju rikutud korraga kahe inimese terve päeva tuju.
Lemmikud on need, kes igale poole trügivad ja ei suuda ära otsustada, kus reas nad ikkagi olla tahavad. Kord siin, kord seal… Mina lihtsalt tiksusin ja tiksusin ja jõudsin ka oma sihtkohta kohale. Hea tujuga ja puha. Okei, pigem mõtiskleva tujuga, aga kindlasti mitte ei olnud ma vihane.
Kui hea tuju on nakkav, siis sama lugu on ka halva tujuga. Lähed tööle, oled vihane, tahad end välja elada ja situd ära veel mitme inimese tuju. Nemad omakorda lähevad jällegi ja jagavad oma emotsioone ja tundeid teistega nii see paha tuju levibki – nagu viirus. Head ei sünni sellest kellelegi.
Võimalusel ma väldin neid kellaaegu kui ummikud on. Ehk siis ma kas lähen varem kohale või manageerin kuidagi nii, et ei peaks autoga sõitma. Ma ju tean, et on ummikud. Ma olen sellega arvestanud. See ei aja mind närvi, sest ma tean, et kõik venib. Kõik inimesed tahavad jõuda punkti B. See on ju nii päevast päeva, kuust kuusse ning aastast aastasse. Ma eeldan, et kõik ju aduvad seda. Võiks ju siis võtta sellise rahuliku oleku ja lihtsalt kulgeda ning mitte liialt närvitseda.
Miks ollakse üldse hommikuti kohe nii närvis? Kas tõesti on tööle jõudmine nii kellaaja pealt? Et kui kaks minutit hiljaks jääd, siis lastakse sind lahti?
Kuidas teie liikluses käitute? Või mis teid hommikul kohe närvi ajab? Kas kuidagi ilma närvi minemata ei saaks?
19 Kommentaari
Hommikune ja õhtune ummik mu lemmikud. Muusika valjuks ja on see rahulik aeg kus end kodusest elust tööle ümberlülitada ja vastupidi. Lisaks teinekord ainus enda päevas enda mõtteid mõelda vms.
Ma mõtlen hommikul ummikus sama. Miks vihane olla kui me kõik teame, et 830 on linnas ummikud? Tahad ilma ummikuta, palun tule tund varem/hiljem. Mitte midagi ei muutu sellest hommikusest närvitsemisest.
Tulin täna kodust nö valel ajal. Tiksusin tööle ummikus, tavalisest ajast läks ca 15 minutit kauem. Kuulasin raadiot, mõtlesin oma mõtteid ja leppisin paratamatusega.
Just mõtlesin, et Marimell blogi on nagu osta 1 ja saad 2. See on suur boonus, et Meelis ka kirjutab. Esiteks on postitusi tihedamini, teiseks on ta mees kes mõtleb ju teise nurga alt ja toodab ikka veidi teist elu. No väga kihvt tegelikult. Ja sellest postitusest. Inimesed ei viitsi ennast tagasi hoida, vihastamine ja oma emotsioonide välja laskmine on nagu põhiõigus. Inimassid kes seisavad toidupoe järjekorras kell 17 ja teevad vihaseid nägusid, mõni isegi nähvab teenindajale. See kõik on ju nii prognoositav. Kui närv ei talu siis käi teisel kellaajal. Sama hommikuste ummikutega. Kui see inimest nii närib siis tuleb mõelda alternatiividele. Varem minek, teine marsruut. Eelkõige teeb selline närvitsemine kahju ju talle endale.
Pealegi, Meelise kirjutamis stiili on niiii meeldiv lugeda.
Ma õnneks ei pea nii vara kuskile minema,aga kui ka lähen nt kella 10 ajal Peetri poole Tartu-Tallinna mnt poolt tulles,siis imestan ja vaatan,et ikka kiirustavad vahet pole mis kell on. Kõige naljakam on see,et nt üks otsesesmõttes närvihaige sõidab minu auto taga samas reas kus minagi,siis süstib sinust mööda,siis minu auto ette ja siis keerab ära…nagu whaaat?Ajab lausa naerma. Mina pigem valin rohkem aega,kui viimasele minutile jätan ja siis olla nagu tige tikker rooli taga.
Ilmselt Sa oled üks neist, kes sõidab kramplikult 70 alas 50’ga ja 50 alas 35’ga. soovitan waze kasutada. Vaata paar korda ja saad hea võrdluse kui palju Su auto spidomeeter valetab :)
Ma olen väga rahulik sõitja, aga põhjendamatut liikluse aeglustamist ei talu absoluutselt. Kui autoga sõita ei julge, kõnni jala. Lihtne.
Leenu: waze on kõige debiilsem asi maamunal. Taksojuhid alati sõidavad selle järgi ja teevad hulle tiire “sest punane tähendab ummikut”, suva et 3 autot seisavad ainult, kolm korda oleks enne kohal olnud :D
Hommikul oldakse ehk sellepärast ka vihased, et varane kellaaeg ja töölemineku asemel pigem magaks kodus.
Mina naudin samuti autos olemist, ainus aeg hommik ja õhtu, kus saan omi mõtteid rahulikult mõelda, suur boonus on, et sõidan linnast välja tööle ja teises suunas. Loodusevaated, päikesetõus, päikeseloojang- naudin seda. Linnas tööle käies tundsin ka kuidagi närvilisust liikluses. Praegu sõidan teisele pooel voolu ummikuid….
Mind ajavad närvi juhid, kes uimerdavad.
Nõus, see vihane olek ei aita vapsjee kaasa. Olin ka kunagi selline aga hakkaisn mõtlema, et misasja ummikud on nii ehk naa, seega take it ja tee midagi kasulikkkku. Mõtle oma mõtteid või kuula muusikat/podcasti/raamatut.
Samas ajavad mind pead kratsima need samad poole käiguraja peal seisma jäävad juhid. Selliste pärast ongi stockmanni ja vb ka mingi muu ristmik umbes. Tyyp mõtleb et ah jõuan .. on poolel ristmikul sest ummik kaugemale ei lähe. Foor on punane ja nyyd teises suunas sõitjad ei saa temast mööda. Tuleb oodata uut rohelist, aga autosid aina tekib juurde. Ühesõnaga, ära sõida ristmikule kui keegi ees on :D
Mulle meeldib, et Meelis ei ropenda ega kasuta inglisekeelseid väljendeid.
Ülejäänd maailmas, kus haritum rahvas on, ma mõtlen, seal on ristmikel vahvel maha joonistatud. Kui seal peal seisad, siis trahv 400 eurot. Kaamera vaatab ja trahv on kodus juba ootamas, kui kohale jõuad. Probleem lahendatud.
Pilusilmne karatist meie pealinnas muidugi tegeleb pakilisemate probleemidega. Tiblad on rõõmsad, et niigi on, ikka parem kui põnja sultanaadis ja kohalikud aborigeenid söögu rohtu. Valdav osa inimesi pealinnas on nagunii hilisimmigrandid küladest, kus käiakse kummikutes mööda kruusateed.
Meelis, su postitused mu lemmikud. Rohkem nõus ei saaks olla hetkel. Lisaks võiksid uuesti teha nädalavahetuse postitusi, need olid huvitavad :)
Viha leidub igal pool ja see elataksegi välja olukorras, mis nõuab kannatlikkust kainet mõtlemist ja inimlikkust. Ummikuteema ei erine palju sellest, kui poes on tipptund ja inimesed sabas seistes vannuvad, hambaid kiristavad ja oma pahameele siis kõik kassiirile näkku oksendavad.
Miks sellised ollakse? No põhjusi on ju sada (kehv ilm, pime, ebaedu, vastumeelsus tää, hommiku, kohustuste suhtes jne). Aga miks inimene ei suuda ratsionaalseks ja rahulikuks jääda…… Muidu vaoshoituks peetud rahvas, aga viha ka kurjust ollakse kohe valmis välja näitama.
Ma olin just 5 päeva haige. Kodus, magamisreziimil. Hakkasin küll arstile poole haiguslehe väljakirjutamise ajal pakkuma, et võin ka kodust töötada… No jumal tänatud, et ikkagi ei pakkunud. Kui keegi kordki elus käseb puhata, siis ma ei lase end kakskorda paluda. Olingi vaid mina ja mu korter ja mu telekas, mitu päeva. Eile käisin siis korra tiiru väljas, värsket õhku hingamas ja külmkapivarusid täiendamas. No jumal hoidku, mis närviline maailm seal väljas oli, kõik mingi torssis nägudega, kiirustavad bussile, trügivad, nügelevad üksteisega, signaalitavad, lombist pritsib vett – davai räuskan jne. No nagu viimnepäev oleks käes. Õudne. Ja see kontrast tekkis vaid paari päevaga.
Sõidan pea iga argipäeva hommik bussiga. Tavaliselt, kui trennist koju lähen kella poole kaheksa ajal ja bussile astun, võin olla kindel,et see on paksult rahvast täis. Ma pole sellest varem suurt numbrit teinud aga täna oli veidi kummaline olukord. Nimetan seda vastikuks eestlaste õeluseks, mis igal ajal ja pool karjub näkku. Nimelt tuli peatuse ennem minu peatust peale naisterahvas, kellel oli vaja kohe minu hommik ära rikkuda. Ütlesin talle vahetult ennem minu peatust, et vabandage, sooviksin väljud… Mille peale tema nähvas “Siis tuleb suu lahti teha”. Ma ei hakka ometigi keset sõitu bussis rüselema, et välja saada. Igal juhul vabandasin viisakalt ja tänasin, et ta mu päeva sai ilusaks teha! :) Seda õelat käitumist on poodides, kus sulle mutid sõidavad ostukärudega tagumenti ja nad ei suvatse isegi mitte vabandada. Neil on ju eesõigus. Pekki, mul on ka eesõigus sõita bussis või käia poes, nii et mulle keegi halvasti ei ütleks või tagant sisse käruga ei sõidaks.
Aga päikest kõigile teistele, kes poes olles naeratavad ja ütlevad mõne viisaka sõna! :)
Eestis ei ole ummikuid. 10 -15 minutit aeglasemat sõitu ei ole ummik.
Ma olen elanud Oslos ja Londonis, sõitnud umbes 30 riigis. Oslos oli rekordummik 5 tundi. Ja see tähendabki, et seisad reede õhtupoolikul oma autoga 5 tundi pm. ühe koha peal, liigud ehk 50 m selle ajaga. Tavapärane on 2-3 tundi kui satud “valel ajal vales suunas” minema.
Londonis olen seisnud 7 tundi.
Moskva või Rooma liiklusest ei maksa rääkidagi, enamik eestlasi saaks seal vist närvivapustuse.
Eesti liiklus on väga rahulik ja uimane, Tallinn väike ja see, et korraks peab kiiruse laskma tavapärase 65 pealt 25km/h ei peaks küll probleem olema ja seda ummikuks nimetada on ilmselge liialdus.
Kettas juhte ja vihaseid jalakäijaid pole ma siin küll kunagi näinud, kuigi liiklen igapäevaselt. Kui ise olla normaalne, siis ollakse ka sinu vastu normaalsed.
Ma muidu rahulik inimene aga kui jobud jäävad autoga seisma sebra peal, kus lisaks valgusfoor ja ma ei saa oma kaksikute käruga teed ületada kuna istuvad üksteisel pepus kinni ja vanker ei mahu läbi, vot see ajab nii närvi ja näitan oma pahameelt välja.