Meelis kirjutab: mis kuradi valu sul oli, värdjas?

Tegelikult oli meil plaan ja soov beebi sündimise uudisega tulla välja 24 detsember. Selleks ajaks plaanisime kenasti kodus olla ja soovisin, et Leenu oleks operatsioonist taastunud ning tema näos oleks sära. Nagu tänaseks päevaks enamikud teist juba teavad, siis ei läinud sünnitus väga plaanipäraselt. Seda enam oli minu jaoks oluline, et Leenu saaks koos beebiga koju ning me saaks siin lihtsalt olla meie valvsa pilgu all ja taastuda ja oma rutiini paika. Aga ei!

Kahjuks ei lastud meil hinge tõmmata ja oma perega olla, sest ikka leidub mingi värdjas, kes kuhugi vihjeid pidi saatma. Ma pidin tegelikult kreepsu saama, kui Õhtuleht mulle selle info edastas. Nagu mis mõttes? Mis kuradi valu see selline on, et issand, kohe pean kellelegi edasi rääkima? Ja mis veel hullem. Inimestel või kellelgi konkreetsel inimesel on selline tung või viha või ma ei tea mis asi minna ja pläkutada nii paljudele kui võimalik ehk minna ja teha teema Perekooli. Koht, kuhu kõik see inimvirts kokku koguneb. Hea teada, et sa üks neist oled!

Ma tahan lihtsalt professionaalsest huvist teada, kes see inimene on ja siis sooviks ma juba teada, et miks ta seda tegi? Tegelikult võib ta seda siin kommentaarides ka vastata ja kommenteerida. Ole inimene ja ütle, miks ei võiks lasta teistel elada oma elu ning nautida seda ilusat ja olulist hetke elus. Mis rahulduse sa sellest said? Saatsid selle vihje ära ja edasi? Ei kannatanud oodata, et me ise Instasse postitame? Tahtsid, et terve maailm teaks? Mis see sulle andis? Miks sa seda tegid on siiski minu suurim küsimus?

Kõige hullem selle asja juures on see, et see on keegi meile väga lähedane (nagu ma olen alati arvanud, et Perekoolis käivad klatšimas need sinu lähedased, kes näkku öelda ei julge), sest me ütlesime vaid käputäiele inimestele, et beebi on sündinud ja mis olukord valitseb. Perekoolis oli teema üleval vähem kui 24h jooksul, mil reaalselt teadis seda uudist mingi viis inimest. Leenu ütles, et ta ei viitsi hakata skrollima vestlusi, et kellele ta täpselt mis kell ütles ja Perekooli “ajaarvamine” võib ka eksida, aga lihtsalt – mis valu sul oli?

Ja siis te imestate, et miks me millestki väga ei räägi ja salatseme. Tulevikus võib üsna kindel olla, et me ei jaga ka enda kõige lähedasematega midagi enne kui kõikide teistega. Tihti ongi meil oma plaan ja ideed, kuidas midagi teha. Me ei taha, et selle rikuks ära keegi kolmas, sest siis ei ole see enam see.