Meelis kirjutab: mõjuisikuks olemise emotsioonid ja valukohad

Tegemist on Instagramis tulnud küsimuse/teemaga, millest blogida võiksime.

Oleme me isegi mitmel korral rõhutanud, et ei ole see elu nii ilus midagi kui klantsidel Instagrami piltidel. Muideks, Instas on eraldi teemaviide #keepitreal, kus inimesed näitavad milline on pilt Instagrami tarbeks ning milline on see päriselus. Tihti aetaksegi elu sotsiaalmeedias päriseluga segi.

Ka meie tunnistame, et tihti on pilt ilusam kui päriselu või siis jääb mulje, et millegi tegemine või tulemus oli nii kerge sündima, ent reaalsus on see, et selle tulemuse saamiseks on kulunud tunde kui mitte päevi. Ma ei räägi siin viiekraadises külmas kleidiga poseerimisest, see on käkitegu.

Millised on siis need valukohad või üleüldised emotsioonid, kui sa tegutsed sellisel alal nagu blogimine või mõjuisik? Mis on need asjad, mida me oleme õppinud või millest aru saanud?

Leenu on sellel teemal põgusalt ka varem kirjutanud: Üks asi, mida olen seoses blogiga õppinud

Enamus asju võib olla võlts!

Ma tean, et see kõlab karmilt, aga suurem osa asju mida me sotsiaalmeedias näeme, ei pruugi olla päris. Ei ole ju reaalne, et keegi kena neiu reisib ringi luksulennukite ja jahtidega, puhkab seitsmetärnihotellides.. Jah, ta võib seda teha, selles pole küsimuski. Aga mis hinnaga. Mis on taust? Mulle meeldib seda elustiili kirjeldav meme.

Nimesid nimetamata, jälgime meiegi paari kaunitari, kelle feed koosneb luksuslikest õhtusöökidest, roosibukettidest, helesinise vee kohal asuvast terrassist, iga nädal uutest bikiinidest, valgetest lendlevatest kardinatest, kingitustest mis voodile jäetud.. Aga akna peegeldusest paistab pilti tegev “teenija”. Keegi, kes selle kõik kinni maksab, ei ole sinuga. Pole päevi, nädalaid, kuid. Sa võid ju seda luksust nautida, aga mis elu see on, kui igal õhtul poed linade vahele üksinda. #reallove?

Tasuta lõunaid ei ole! Eriti juhul kui sa ise ei maksa!

Me oleme seda tegelikult varemgi öelnud, et meie puhkame siis, kui me ise kogu reisi eest maksame. See on karm reaalsus ja võimalik, et tundub ülekohtune ja üleolev, aga nii on. Kui ma ise maksan, siis on jumala kama kaks, kas see hommikusöök saab pildile püütud või ei, kas ma näitan millises basseinis ma ujun või ei. Kas ma üldse postitan midagi. Ehe näide – meie viimasest Berliini reisist oli Leenu telefonis ÜKS pilt, seegi voodis lebades aknast välja tehtud ja sõbrannadele saadetud “näe, me ööbime seekord siin”. Sest meil puudus kohustus oma reisi jagada. Me ei olnud saanud lennupileteid suure allahinslusprotsendiga või palutud hotelli poolt endale külla. See kõik eeldab üldjuhul kajastust.

Aasta tagasi käisime me sõbranna sünnipäeva ajal Hedon Spas, olete kuulnud? Ei, sest maksime oma kahe öö eest 230€ ja puhkasime. Reaalselt puhkasime, sest me ei pidanud mõtlema, mida postitada, kas me sellest ikka tegime pilti, kuule, vaata, hommikusöögil saab vahukat, oota, tee pilti..

Ma usun, et paljudele võib tunduda kõrvalt meie elu nii lebo, ah, kõike saadetakse tasuta, igale poole kutsutakse. Jah, see ongi äge, et saame käia ja uusi asju proovida, aga selle taga on töö. See, et see teieni jõuaks, et ma seal olen, pean ma midagi tegema.

Lõppkokkuvõttes üks “tasuta õhtusöök” võib tähendada meie jaoks viietunnist tööpäeva – lähed, oled, sööd, pildistad, tuled koju, kirjutad arvustuse, töötled pildid, paned üles..

“Ah, mis see siis ära ei ole, sööd ja kirjutad ja paned üles, eluraske, eks?” – seda suhtumist kohtame me tihti. Ei, me ei kurda, et küll on raske söömas käia ja sellest kirjutada. Aga lihtsalt, see pole kõik nii lihtne nagu tunduda võib.

Keskmine inimene paneb Insta storysse pildi ja punkt. Mõjuisikul võtab see natuke kauem aega, ta mõtleb, mida ja kuidas postitada, keda tagida ja kuidas mõjuda võimalikult orgaaniliselt. Tihti on raske isegi enda ostetud asju üles panna, sest kardad, et kõik tundub nii #koostöö

Vaata peeglisse

Üks asi on see, et mõjuisik on avaliku elu tegelane ja peab olema oma loodu vääriline ehk see mis kuvandi sa oled endast jätnud, võiksid seda joont hoida ka väljaspool sotsiaalmeediat. Noh, nagu hambaarstil võiksid hambad korras olla ja juuksuril korralik soeng, muidu nagu ei kipu sinna tooli istuma.

Sama lugu on ka meiega. Tegelikkuses ei saa me minna kodust välja nii, et me poleks enne peeglisse vaadanud või üleüldiselt mõelnud, et mis me selga paneme. Üks asi on jah, üritused, kus kirjas ka dresscode, kuid teine asi on niisama avalikus ruumis ringi liikudes.

marimell. eu blogi loeb ca 20 000 inimest (olenevalt nädalast 15-20 tuhat unikaalset külastust nädalas). Need inimesed teavad meid, aga mina ju neid ei tea. Kas te ei arva, et kui ma käiksin ringi nagu kaltsakas, kuid ise blogis räägin kui oluline on riietuda viisakalt, siis ei tekiks sellest probleem? Loomulikult tekiks. Ma pean alati jälgima, kuidas ma käitun, riietun või mida kuskil ütlen, sest see kellele ma midagi ütlen või kellega kohtun, võib olla minu blogi lugeja või just eile minult loo tellinud klient.

See muidugi ei tähenda, et ma alati õue minnes ennast lille löön. Vahest käin ikka dressidega ka, sest lõppude lõpuks olen ka mina inimene ja tahan end mugavalt tunda. Ja kui keegi ka mind näeb, mis siis. Siin võiks siis öelda, et selliseks valukohaks on see, et ma peaksin koguaeg end ja enda tegemisi jälgima. Ja siis imestatakse, miks me pidutsemas ei käi? Või teeme seda välismaal.. Sest seal kehtib vaikimisi reegel – what happens in Las Vegas stays in Las Vegas. Mul on kümme korda mugavam oma nina täis tõmmata Berliini klubis ja kakerdada hommikul metrooga koju kui Lastemaailma ees koos blogilugejaga võidu ropsida. Mitte, et me end nii täis kaaniks, et ropsiks, aga piltlikult öeldes saate aru küll.

Kõik võtab palju kauem aega!

Reaalsus on see, et kuigi internetis tundub kõik nii lihtne ja kerge, siis taust on palju keerulisem. Ka selle postituse kirjutamine võib võtta aega vahest paar tundi vahest mitu päeva. Alustan justkui kirjutamist, kuid siis tuleb midagi muud vahele või mõte enam ei jookse. Pole hullu – alustan uuel päeval uuesti. Aga kui see alustamise päev tuleb alles mitme päeva pärast? Siis pean ma terve loo uuesti üle lugema, et meelde tuletada, mida ma juba olen kirjutanud.

Meie blogipostitused üleüldiselt ei sünni viie minutiga. Kõigepealt ju kirjutad, siis loed üle, siis lased teisel poolel üle lugeda/täiendada, loed veel korra üle ja alles siis vajutad avalda. Kõvasti rohkem võtavad aga aega koostööpostitused. Eelneb koostöö arutelu, siis vajadusel toote/teenuse tarbimine, toodete/teenuste pildistamine, piltide sorteerimine/töötlemine, teksti kirjutamine…

Ja ma ei tea, me ei taha ka mingit kiirelt klopsitud jura üles toppida. Tihti ma näen pildistamise rohkem vaeva, sest ma tahan ka teile kui lugejatele midagi pakkuda. Visuaalset meelehead kui nii öelda. Ma ei taha teha lihtsalt pilti, näed, mina siin, seisan, kreem käes. Seega, selliseid kiirtöid meilt eriti ei saa, et kuule, saad homme postituse teha.. Selliselt tuleme vastu vaid pikaajalistele koostööpartneritele, kelle puhul meil on juba pildipangas pilte ehk olemas.

Kõigil on pohhui!

Ja tulles sisuloome (sh ka pildistamine) juurde, siis vahest on küll kurb, kui oleme vaeva näinud ning mõtleme, et oh, see on hea postitus aga siis vaatame numbreid ja saame aru, et kurat kõikidel on pohhui, kedagi ei koti. See on see emotsionaalselt kurb hetk. Et teed nagu omast arust ilgelt hea asja, aga statistika räägib hoopis midagi muud. Või siis on vastupidine lugu. See kehtib eriti Leenu puhul, teeb mingi emotsiooni pealt postituse ja see on kordades loetum ja haaravam. Istun jälle maha ja mõtlen, et mida ma nüüd valesti/õigesti tegin?

Neela kõik see sitt alla!

Üheks emotsiooniks ning kindlasti ja valukohaks on loomulikult kommentaarid. Ja neid tuleb vahest sisse nii uksest kui aknast ja isegi keldrist. Ilmselt ei tule paljudele ka üllatusena see, et kommentaarid ei ole alati positiivsed. Tihti on need äärmiselt isiklikud ning loomulikult vägagi solvavad. Meie oleme õnneks seda tööd nii kaua teinud ja “peksa” saanud, et nüüdseks on juba suhteliselt suva.

Mida see mulle annab, et mingi loll kuskil netis anonüümselt kommenteerib ja mind sõimab? Ma võtan seda nii, et ma olen justkui terapeut või raviarst, kelle juures see kommentaator käib ning pärast “seanssi” on tal palju parem olla. Vähemalt elab ta end minu/meie peal virtuaalselt välja, mitte oma lapse või elukaaslase peal füüsiliselt. Loodetavasti. Ja seegi on juba võit omaette.

Anonüümsuse taha on lihtne end peita, sestap leidubki internetis hästi palju kurja ja üleüldiselt solvamist, sest seda kõike saab ju teha anonüümselt. Aga mis saaks siis kui kõik peaksid oma nime ja näoga kommenteerima? Teeks siia blogisse ka ID-kaardi põhise autentimise. Enne kommida ei saa, kui oled ID-kaardiga sisse loginud. Kui paljud teist seda teeks? Kindlasti küll teeks, aga kordades vähem ja negatiivsed kommentaarid kaoksid ilmselt üleöö.

Alustavatel blogijatel on eriti raske sellise asjaga hakkama saada nagu kommentaatorid, sest tihti on need õelad ja siis tahavadki paljud alla anda. Aga minu soovitus on kõik see sitt alla neelata, ära seedida ja edasi elada. Peab olema vaimselt tugev.

Sinu jama on ka minu jama!

Meil on siis väikses Eesti paar blogijat, kes ühel või teisel moel satuvad ka meediapilti ning seda loomulikult mitte positiivse kuvandiga. Ikka ja jälle kerkib pinnale mingi jama, millega on hakkama saadud. Kuid mis on selle jama teine pool, seda asjaosalised ise vist ei mõtle.

Ehk siis kui nemad saavad mingi jamaga hakkama, peegeldub see ju ka teiste “ametivendade” ehk blogijate peale. Oma avaliku käitumisega kujundatakse ka teiste mainet. Seega kui blogija X on meediapildis sellega, kui ta tasuta saadud kraami netis müüb, siis paratamatult arvatakse või eeldatakse, et seda teevad ka kõik teised. Kuigi see ei pruugi nii olla.

Või kui blogija X ütleb kellegi kohta kehvasti ja sellest tehakse uudis, siis loomulikult kujundab see alateadvuses kõikide blogijate/influencerite mainet. Lisaks paneme sinna sekka ka selle negatiivsete arvamuste/kommentaaride taluvuse ja ongi üks pudru ja kapsad koos, mida keegi süüa ei taha.

Paratamatult annab ühe inimese teguviis valgust (enamasti negatiivset) ka teistele, kes selles vallas tegutsevad. Näiteks kui Erik Orgu siin oma kringlidraamas oli, siis ma hakkasin koheselt mõtlema, et okei, kui tema magusat vitsutab, siis teevad ju seda ka teised toitumisnõustajad. Keda ma siis usaldada saan?

Proovimine = säästmine!

Lõpetan selle loo siiski positiivsel noodil ja selleks on raha säästmine. Nii meie kuid ka teie. Nimelt on blogijana võimalik väga paljusid asju proovida ja seda tihti nii, et ise soovi ei avalda. Küll saadetakse koju erinevaid PR-pakikesi, siis kutsutakse kuhugi sööma, antakse riideid, kotte, jalanõusid, autosid, tehnikat. See kõik on ju tegelikult väga lahe.

Esiteks saangi proovida asju ja käia kohtades kuhu muidu ei läheks ning samal ajal säästan raha. Raha säästavad ka lugejad, kes siis blogist arvustust või kogemust lugedes teevad otsuse sama asja teha/tarbida või mitte.

Meie teeme selle proovimise töö ära, teie säästate aega ning heal juhul ka raha. Ka meie säästame raha. Oleme sellel aastal teinud väikese tabeli kuhu kanname sisse erinevad teenused ja tooted, mida oleme blogi kaudu saanud. Huvitav on ju näha mitu(tuhat) eurot me aasta lõpuks säästnud oleme.

Kas julgete mingi summa pakkuda? Et mis summa eest meile aastas kingitusi tehakse? Kõik muud teemaga seotud küsimused on samuti oodatud.