Kui aus olla, siis ma olen selle postituse kirjutamise hetkel jube väsinud. Kui paljud teist tunnevad, et pühapäeval kell seitse võiks lihtsalt magama minna ja ärgata järgmise päeva lõuna ajal. Mina olen täna üks neist. Sama tundis ka Leenu, seega vahtisid nemad Hedoniga näosaadet ja mina kirjutasin seda lugu, et Leenul oleks mida hommikul lugeda.

Aga selleks, et aru saada miks ma olen pooleldi laip, tuleb alustada reedest. Õigemini veel lausa neljapäevast, sest just siis ilmus mul blogipostitus kus ma tundsin muret selle üle, mis riideid müüakse meie kaubandusvõrgustikus ning miks on need ainult tumedates värvides. Selle loo peale saime me kirju ja kommentaare nii neilt, kes soovitasid mul üldse üritusele mitte minna, kuid kirjutasid ka paar riidefirmat, kes soovisid oma abistava käe ulatada. Reedeks leppisingi ühe kohtumise kokku.

Tegelikult pidime ühel päeval lausa kaks korda riideid käima valimas. Esimene peatus oli Kristiine keskuse Reservedis, kust me krabasime kokku kaks suurt kilekotittäit riideid, mida pühapäevasel pildistamisel kanda.

Kuna meil stilisti ei olnud ja tegelikult isegi ei taibanud seda küsida, siis valisime kõik oma komplektid ise välja. Kõigepealt valisime Leenule riided, sest siis oli mul lihtsam tema järgi end sättida. Läks aega mis meil läks, aga saime kompektid kokku. Kuid kuna meie seekordseks stiiliks oli pigem selline pidulikum ja viisakam, siis minu komplektide valikuks kulus peaaegu sama palju aega kui Leenu omale. No lihtsalt nii palju oli ilusaid riideid. Loomulikult pidin neid ka enne proovima ja miksima ja matchima. Valisin vahepeal isegi selliseid asju, mida ma igapäevaselt ei kannaks, aga äkki pildistamisele oleks sobinud. Näiteks sellise mantli, kuhu juurde valisin kaabu, mida ma muidu tavaelus mitte kunagi ei kannaks.

Riided: Reserved (va see kampsun)

Jätsin selle kaabu seekord poodi, sest see oli mulle lihtsalt liiga suur. Mul on nimelt meesterahva kohta jube väike pea ja enamik fikseeritud suurusega asjad on mulle väiksed. Aga kuna see mantel mulle jubedalt meeldis, siis selle ma ka kaasa võtsin. Leenu leidis ka ühe ruudulise ülikonna, mis mulle sellel hetkel absoluutselt mingit erutust ei pakkunud. Seda hetkeni kui ma selle selga panin. Nagu sa pühapüss kui mõnus. Kes oleks osanud aimata, et üks pintsak ja püksid võivad olla nii mõnusad.

Riided: Reserved Jalanõud: Uncle Paul Foto: Leenu või Robin

Ja see kõrgekaelusega kampsun tundus ka alguses suht ei midagi erilist. Aga oi, issand kui hea pehme ning soe. Siis kui teised külmetasid oli minul väga ok olla. Ei külm, ega palav. Minu silmis väga super komplekt – soojad ja moodsad. Täiega armusin ära. Ning lisaks oli see mantel minu jaoks samuti üllatuslik hetk. Ma tavaliselt nii pikki ei kanna, aga no sobis. Jube hästi sobis. Samas päris igapäev ma seda ka ei kannaks. Pigem ikka ametlikel kohtumistel või pidulikel üritustel. Tavapäevadel tarbiksin ikka vast sellist jopelaadset asja. Siiras soovitus on tegelikult kõikidel proovida riideid, mida te muidu ei kannaks. Proovige ja te võite üllatuda. Aga seoses sellega tuligi mul meelde, et mul on uut jopet kah vaja. Nagu jopet jopet. Sellist millega sobib käia nii poes, tööl… noh sellist igapäevast.

Reservedist kraam koos seadsime sammud meeste ülikondade mekasse. Sooviks siin isegi kasutada sõna Püha Graal, sest just see iseloomustaks kõige paremini Gowri’t. Mul on tegelikult endal ka piinlik, et kuidas ma nende peale ei mõelnud kui ma #myhitsawardsile seda riietust otsisin.

Aga põhjus lihtne. Nad paiknevad oma poega vanalinnas ja ma ei käi ju vanalinnas. Kunagi ammu-ammu olid nad Kristiine Keskuses ja just sealt ma ka nende särke olen ostnud, mis mul siiani alles on. Pikka juttu lühidalt kokku võttes, siis otsustasime käed lüüa Gowri meeskonnaga, kelle osavate näppude ja stilistika all valmis kohapeal kohe ideaalne kombo.

Sel nädalal lähen proovi, eks siis näis…

Korraldasime Instagramis ka küsitluse ning 78% meie jälgijatest leidsid, et ma võiks minna selle tumedamaga. Mulle endale aga meeldis see kuldne, mis viskas sellist rohelist helki sisse.

Kangaste duell Gowri poes

Asja teeb veelgi keerukamaks see, et kuigi Leenu valis välja ühe kleidi, siis enam ta seda kanda ei saa. Aga õnneks on tal kapis veel paar sädelevat kleiti. Kindlasti tuleb ka teile peagi mini-ülevaade, et mis seis on jne. Ja rõhutan, et just mini-ülevaade, sest no kui kaua saab mingist pintsakust jahuda eksole. Kindel on muidugi see, et saaga pole veel läbi ning blogime sellest veel. Uskumatu tegelt, et ühe õhtu nimel tuleb nii kaua ja pikalt vaeva näha. Aga ma arvan, et tulemus on seda väärt.

Reedel käisime parimal sünnal ever

Reede õhtul ootas meid aga üks vahva sünnipäev, mis oli suunatud just pere pisematele. Kes on usinam blogide lugeja, teab juba, et Eveliisi juures see pidu toimus, kus õhtukangelane tähistas oma viiendat sünnipäeva.

Ma ise ka ei suuda uskuda, et Hedon ise seda pintsakut selga soovis panna.

Pearoa ootel:)

Mida aga kingituseks viia? Käisime neljapäeval lelunurk.ee (uue nimega Taibutera) poes-laos kohapeal ja sealt me ka kingituse leidsime. Ja veel natuke asju :D

Leenu lelunurk.ee esinduspoest noosiga väljumas

See Ida kingituse valik oli ka muidugi keeruline. Valisime, mis me valisime ja otsustasime võtta midagi, mis sobib nii emale, isale ning loomulikult ka lapsele. Ehk siis optiliste effektidega magnetmängu “Aed“, kus saab magnettahvlile erinevaid pilte kokku panna ja siis spetsiaalse võrguga üle lastes hakkab pilt nö elama – lilled keerlema, mesilane lendama. Täiega äge oli endal ka sellega mängida.

Ida ja kingitus

Olgugi, et ma plaanisin sünnipäevalt vehakat teha juba üheksa ajal, saime me tulema alles veerand üksteist. No lapsel oli tore ja Leenul ka. Kus ma siis saan neid koju kupatada? Tähendab ma üritasin küll, aga kumbki ei võtnud vedu. Leenu lihtsalt ignoreeris ning Hedon soovitas mul üldse seal magama minna. Teised kiitsid takka, aga ma polnud nõus. Jõudsime koju ning keerasime ka kohe kerra.

Laupäev oli Leenu päev

Uskumatul kombel läks laupäeva päev väga laadnalt ja erilist tempot ei olnudki. Käisime ainult pakendikeskuses, Gemossis ja toidupoes. Õhtul pidi Leenu minema Eveliisiga Fashion Weekile ja enne seda otsustasime veel Ussipesast läbi hüpata, et naised saaksid meikida ja veinitada (samas pidime ka Hedoni aega sisustama ja Ida juures talle meeldib) ja siis linna tagasi.

Viskasin naised Katla juures maha ning tõttasin ise poodi, sest noh, ei suutnud enne ju vajalikke asju ära osta. Kuna meiega oli ka Leenu õepoeg Robin, siis oli kindel plaan see, et meie oleme kodused ja vaatame telekat, sööme krõpsu ning oleme mugavad ja laisad. Sõime, jõime, rääkisime juttu ning asusime telekat vaatama. Mõnus laisk laupäev. Magama sain muidugi kella ühe ajal. Infoks olgu öeldud, et Leenut selleks ajaks veel kodus ei olnud. Randevuutas Eveliisiga kuskil linnas. Ma isegi ei tea, mis kell ta üldse tuli aga no hommikul oli olemas.

Kleit: Marilin Sikkal, kingad: Jeffrey Campbell, kott: Guess, pintsak: ei tea, Foto: Erlend Štaub P.S Sukkades ei ole auku vaid seal on kassinägu. Pildilt jääb lihtsalt mulje nagu oleks katki.

Leenu tutvus linnaga

By Leenu: Ma ei hakka eraldi postitust tegema, aga siia vahele sobib hästi. Moeshowlt hüppasime trammi peale ja sõitsime loomelinnakusse, et teeme mingi veini kuskil ja oleme niisama.. Sattusime Sveta baari, millest ma olin palju kuulnud, aga kunagi polnud käinud. Soovitan – majavein on 3,50€ klaas. Aga kohana, veits hipsterville mu jaoks. Seal toimus sel õhtul mingi mitme erineva esinejaga performance õhtu ja me ei saanud Eveliisiga väga pihta sellele diibile sisule – näiteks mingi vend jagas rahvale sibulaid ja kaalikaid, siis laulis kaks rida ja kõik. Mingi vend oli teinud video kus ta ropendas. Mingi video oli selline, kus ISO lihtsalt keris.. Ehm? Ok. Diip.

Edasi liikusime linna. Kuna kell oli veel vähe, saime trammiga. Tegime Butterflys paar rabarberimartiinit ja läksime veel edasi.

Kiire kasiinoring ikka ja siis Venusesse. Olgu öeldud, et sai veinitatud, sai tantsitud, sai lolli nalja tehtud. Tegelt oli lõbus. Kolme ajal hakkasime koju liikuma, aga vana hea – lähme ikka Tommi grilli sööma ka. Kui me olime toidud saanud tellitud, otsustas Eveliis, et pekki, kell on palju, koju ära. Ma siis istusin seal seljanka ja šašlõkiga.. Kuna eriti ruumi polnud, potsatasin me ühte lauda, kus oli Kiili kooli kokkutulekult mingi rahvas ja nad olid mingi.. ee, sa käisid ka meiega koos koolis v? Ma ei tea, miks, ma ajasin täiega soga neile, et jaja, ma olin 8ndas kui teie 10ndas ja te võib-olla tõesti ei mäleta mind :D Väga piinlik. Aga no vähemalt sain istudes süüa.

Mina jõudsin koju pool neli ja avastasin, et mu õelaps oli keset ööd sööma läinud. Mis seal ikka, ma keerasin magama. Hommikul ärgates olid kõik olemas, kes pidid olema.

Pühapäev täis kaameraid

Pühapäeval oli kaks suurt asja. Kell 10 pidi meile külla tulema üks noormees, kes tahtis ühe projekti jaoks videot teha ning soovis ka meid selles kasutada. Mis meil sai selle vastu olla, eks. Ta arvas esiti, et tal läheb pool päeva siin aega selle filmimisega, aga me tegime tšah-tšah ära, ta üllatus oli suur kui tunnikese pärast oli kogu materjal filmitud. “Te olete selleks lausa loodud,” kõlas tema suust. No pole tänu väärt, eksole.

Kell 12 laekus meikar Merily, kes kukkus Leenut krohvima. Nii hull muidugi asi ei olnud, aga tuleb tunnistada, et see neiu kes väljus meigist oli päris erinev sellest prouast kelle kõrval ma hommikul ärkasin.

Confidence level: no fitler needed!

Samal ajal, kui Leenut mukiti viisin mina Hedoni lapsehoidjate juurde. Aga, et tal seal igav ei oleks, siis andsime talle natuke tegevust ka kaasa.

Hedon ja tema külakost

See oli mingi megarongirada ja selle kinkimine läks ikka täiega asja ette, sest no laps ainult sellega tegeleski.

Laps kenasti hoiule antud ja oli aeg keskenduda meie projektile ehk pildistamisele. Sain ka mina kerge meigi peale ning siirdusime Schlössle hotelli fotoshuudile.

View this post on Instagram

A post shared by marimell.eu | hinnatud sisuloojad (@marimell.eu)

Nagu näha oli, siis tegime ka keskmisest seksikamaid pilte. Või noh, nii seksikaid kui meie kehade juures olla ja teha saab. Kuna me teeme peagi ühe Instagram take-overi (ehk võtame konto üle ja postitame sinna seda, mida tavaliselt marimell.eu kontole), siis mõtlesime, et teeme tavapärasest erilisemaid pilte. Kuigi ma lootsin, et Leenu ennast ikka täitsa alasti kakub, siis seda ei juhtunud. Aga no pigem poolpaljas kui täitsa riides eksole. Ma isegi ei oska mõelda või oodata, mis seal välja tuleb. Kas 200’st pildist kaks tükki saame? Siis on vist isegi hästi.

Mulle jubedalt see shuut seekord meeldis ja loodetavasti tuleb selliseid veel. Kui meile tulemus meeldib, siis Hanna Liis oli nõus meid iga kuu pildistama :) Loomulikult on teretulnud ka teised fotograafid oma tavaliste või hullude ideedega. Andke endast märku ja teeme asja ära. Kirjuta mulle: meelis@marimell.eu

Milline meie toimetamine teile sellest nädalavahetusest kõige enam meeldis või nii öelda pinget pakkus? Äkki on soovitusi, mida me võiks veel teha või millest pikemalt kirjutada. Kerige ülespoole, vaadake uuesti ja andke teada, kumb pintsak teile meeldib.