#reisiblogid Sloveenia

marimelli Ljubljana

Mõtlesin, et teen mingi väikse kiirülevaate kus ma Ljubljanas olin, mis tegin ja mida nägin. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et esimesel päeval mulle üldse ei meeldinud (nagu ka Phuketil), viimasel päeval oli tunne, et ma võiks seal elada (nagu ka Phuketil). Hea, et lahkudes pisarat ei poetanud. Ausalt ka.

Ilmselt hakkab kõik inimestest, aga minu teele sattusid ainult üliägedad ja täiega lahedad ja omaala spetsialistid, ma ütleks isegi eksperid ja gurud, keda oli nauding kuulata.

Nad võisid rääkida nii põnevalt Google adsist, et ma tahan kohe praegu sellesse maailma sukelduda, või Instagrami hastagidest, niiet ma tahan juba hakata Instasse postitama või kui me rääkisime sellest projektist, mida mina konkreetselt Eestis vean, siis.. Võrreldes kõikide teiste toodetega, millel on taga pikaajaline reklaam, sajas kanalis ja kohas, siis meie, väike nunnu online projekt.. on kahe aastaga tegelikult juba nii tubli, et.. 2019 tuleb meie aasta!

Tegelikult pidi mu koolitus lõppema neljapäeval, aga käigu pealt tuli juurde ka see, et reede täideti ära.. Ma reaalselt mõtlesin, et mu pea plahvatab. Viis tundi üliintensiivset mõtlemist, planeerimist, strateegia tegemist, kampaaniate väljamõtlemist jne.

Üks mis ma õppisin, et sellised brainstormingud on head, sest kui keegi ütleb kõva häälega välja mingi idee, mis on üdini halb, jõuame me koos rääkides ideaalse lahenduseni. Aga mitte tööst ma ei pidanud rääkima.

Hotell keset haiglat

Vaade ühele poole – kiirabiautod, vaade teiselepoole – hotell ja söökla

Hotell Meksiko asub konkreetselt keset haiglat. Tegelt ka. Seal on mingi mega suur ülikooli haigla ja selle sisehoovis on suht väike hotell. Mis väljast näeb välja kordades räbalam kui seest. Meil oli ülisuur tuba, megalt kappe ja riiuleid ja.. No ühesõnaga, kui selliseks linnatripiks vaja, soovitan ööbida küll. Hommikusöök oli tavaline, aga nälga ei jäänud.

Me valisime selle hotelli asukoha ja hinna pärast, me maksime kahese toa eest 600€, mis oli ülipalju, aga ma ei tea mis toimus, kõik oli suht väljamüüdud meie kuupäevadeks ja hinnad olid totaalselt laes. See oli parim hinna ja asukoha poolest.

Parim söögikoht – Cutty Sark Pub

Käisime seal esimesel õhtul koos töökaaslastega. Seal on megaodav. Nagu suured paksud pitsad maksavad 3-4€. Vein maksis 2€. Käisime seal veel mitu korda, sest see oli kindla peale minek – soodne ja hea pitsa.

No näiteks, me käisime kolmekesti üks päev pärast koolitust seal, jõime kes veini kes õlut, sõime kõik pitsat ja kokku 19€. Suht norm. Arvestades, et me näiteks eile käisime ÜLOs töökaaslastega, jõime ka veini, sõime (ma tellisin krevette (neid oli 2!) ja bataadifriikaid kimchiga, ühesõnaga, mul läks kokku 58€ üksinda.

Teistel olid ka 50€ arved. Ja söök oli suhteliselt keskpärane, ma ei teagi miks see nii üles haibitud koht on. Maja oli fully booked, FB reviewd olid megakiitvad. Ma ei tea, polnud mu jaoks mitte midagi erilist. Sellessuhtes, et nii halb polnud, et ma alles oleksin jätnud (kõht oli megatühi ka!), aga mingi eriline nauding ka mitte.

Takso soodne või kallis?

Kui leedukas ütles, et takso on Ljubljanas megaodav, siis ma arvasin, et see tähendab odav, et ühest linnaotsast teise on 5€. Aga tegelikult polnud mu meelest niii odav. Lühemad otsad olid 6-7€ ja pikemad (linnast lennujaama) 25-30€.

Guugeldasin enne, et neil on ka taksoäpp – HOPINTAXI, ärge tõmmake seda äppi, see ei tööta! Seal polnud never ühtki juhti, või kui üks oli, siis oli ta 20minuti kaugusel ja canceldas kohe tellimuse kui selle sai. Seega, suht mõttetu. Mingis taksos nägin veel mingit netist tellimise võimalust, aga see ka ei toimunud. Toimis ainult käega peatamine või vastuvõtust tellida laskmine.

Shopata polnud kuskil

Uurisin enne, milline on hea kaubanduskeskuse, kuhu minna. Selgus, et Ljubljana suurim on CityParkShoppingCenter – ärge minge sinna kui te ei taha kümne minutiga üle vaadata, et seal on H&M, Mango, Crocs ja suur toidupood. Mul reaalselt ei kulunud vist kümmet minutitki seal, sest seal olid samad poed mis meil, paar pesupoodi, ala telefonipood ja suur toidupood ja kõik. Polnud seal kuskil midagi shopata.

Ja elus esimest korda olin ma viis päeva võõras linnas nii, et ma ei ostnud mitte midagi. Okei, Hedonile karbi kommi tõin, aga see oli ka kõik.

Toidupoes oli mu meelest nõks soodsam kui meil, vein maksis 3,49€ alates, singid-juustud olid ka mu meelest odavamad. Eriti need serrano singid. Aga jah, üldiselt käisime kuskil sööklas lõuna ajal, õhtuti kuskil pubis töökaaslastega ja sellest ma aru ei saanudki, mis see rahvussöök on. Mingi tomatisupp vist, mis ei näinud kuigi apetiitne välja, et seda tellida.

Vot, selline mu viiepäevane Ljubljana oligi. Ei midagi erilist, aga samas ka mitte midagi sellist, et iuuu, ma never enam minna ei taha. Hea meelega läheks tagasi. Kasvõi kohe. Ilus linn oli.

Mis mulle eriti meeldis oli prügisüsteem. Keset tänavat olid prügikastid, kuhu majaelanikud ja ka möödujad said prahti visata, kogumiskast oli kuskil maa all ja kes ja kuidas neid tühjendab, ma ei tea. Aga teostus oli idekas. Ei mingit haisu, ei mingeid üleajavaid prügikaste ega prügikolle.