Meelis kirjutab: pidu, pidu ja veelkord pidu ehk meie nädalavahetus

Üks kõige õigem peopäev on tegelikult ikkagi reede. No laupäeval võib ka pidada, aga reedel on kõige parem. Laupäeval lihtsalt on see jama, et pühapäeval sa “sured”, aga kui reedel pidu, siis oled pühapäevaks juba jonksus ja saad ka miskit tehtud kui kodus vaja teha.

Minul sellel nädalavahetusel sellist tegemise luksust ei olnud, sest lippasin peolt peole. Tegelikult jõuluvanatasin ma terve nädala. Või noh, tegelikult on see Jõuluvana tegemine käinud juba alates novembri lõpust, aga mida lähemale tulevad jõulud, seda tihedamaks läheb graafik.

Kuna Leenu mu graafikuid koostab ja teeb, siis igal nädalal on mul üks täiesti vaba päev. Sel nädalal oli see siis reede. Vaja ju tööasjadega ka tegeleda, kuigi une arvelt olen igapäevaselt ikkagi ka meie- ja tööasjadega tegelenud.

Õnneks midagi ei “põlenud”, aga oli siin vaja paar Google Ads’i reklaamikampaaniat luua ning muid kirjatükke valmis teha. Kui päevased toimetused tehtud said, siis tegelikult paningi ikkagi peole edasi. Jõuluvana tehtud ja tulin koju tagasi ja mõtlesin, et nii, peaks midagi tegema. Tahaks lapsega kah olla, sest viimasel ajal ma olen õhtuti kodust ära ja pole temaga aega mängidagi.

Kui nädala algusest rääkida, siis kolm õhtut järjest pakkisime me marimelli jõulupakke ja igal järgmisel päeval vedasin valmis pakid laiali. Nendest marimelli jõulupakkidest saab lähemalt lugeda siit.

Seoses marimell.eu blogipere kingitustega meie headele koostööpartneritele veetsin ma päris mitu päeva kullerina. Õhtuti tegin veel muidugi Jõuluvana ka lastele ja firmadele. Hea, et üldse rollist välja tulen.

Hästi põgusalt kirjutan ka siis kuidas see nädal möödus ja mida arvata sellisest Jõuluvana kulleri ametist. Kulleritööd olen ma ka varem eksperimendi- ja haltuura korras teinud, aga seekord oli see pisut teistmoodi.

Esiteks olin ma karakter ning teiseks oli tegemist ikkagi ärikingitustega ning koduuste taga ma kolistamas ei käinud. Kui ikka võimalus oli, siis viisin kontorisse, sest eesmärk ei ole elevust pakkuda mitte ainult kingisaajale, vaid kogu kontorile.

Kuna see oli ka minu jaoks esimene kord sellises rollis olla ja sellist tööd sellisel kujul teha, siis ega ma otseselt midagi ei osanud oodata. Eeldusi loomulikult küll oli, aga võin öelda, et need eeldused ei pidanud paika.

Esiteks oli see väsitav. Võite mõelda, et mis see 10 paki viimine siis ka ära ei ole. Aga kuna Jõuluvana ei olnud selline: “Tere, teile on pakk, palun, head aega” vaid võttis ka selle aja ja istus maha ning rääkis juttu, küsis luuletust, tegi pilte, suhtles ka teiste inimestega, siis see võttis ikka päris läbi.

Lisaks sellele olid kukil ka muud töisemad kohustused ja ka nendega tegelesin jooskvalt. Seega võib lühidalt öelda, et tegemist oli üllatavalt väsitava tööga, kuigi eemalt vaadates see nii ei paista.

Suure entusiasmiga mõtlesin, et hakkan sellist teenust ehk siis “Jõuluvana ärikingitustekuller” pakkuma ka firmadele. Aga raske oli välja mõelda seda hinda, mida küsida. Aga olles nüüd selle nädalakese tööd teinud, on see hind mul välja kujunenud.

Kuna ma ei ole ikkagi tavaline kuller, kelle jaoks klient on number, vaid lähenen ikkagi väga personaalselt, siis selletõttu on ka hind päris soolane.

Sellel aastal teen seda ainult ühele firmale, sest esiteks ei ole rohkem vabu aegu ning teiseks faktoriks ongi kindlasti see hind. Hetkel seda kirjutades on mul tunne, et ma peaks ikka lausa eraldi postituse sellest nädalast tegema, sest see lõik läheb ikka jube pikaks. Mis te arvate, kas peaks oma seiklustest kullerina eraldi postituse tegema? Andke kommentaarides teada.

Vaba päev

Reedel pärast pidusid aga mõtlesin, et võtan lapse ja läheks temaga linna. Lihtsalt sõidame linna ja lähme sööme kuskil kohvikus kooki ning joome mahla kõrvale. Enne seda aga käisime veel Raekoja platsil kuuske ning jõuluturgu vaatamas. Ja milline imeline hetk siis tuli. Lund hakkas sadama. See muidugi sulas küll sekundiga ära, aga no vähemalt oli ilus. Turg vaadatud, siis mõtlesime, et läheme kuskil kohvikusse. Ideena tundus hea, kuid reaalsus oli hoopis midagi muud.

Tükike kooki täiesti suvalises restoranis oli 7.90€. Nagu kuidas palun. Okei, siis mõtlesin, et jalutame ikka paari teise kohta. Lõpetasin aga ikka vanas hea Butterfly Lounge’s. Sealt aga suunati mind viisakalt minema. Uurisin küll menüüd ja ütlesin, et tulin lapsega kohvi ja kooki sööma, kuid teenindaja suust kostis: “Aga äkki lähete vaatate siis Komeedi kohvikusse, neil on kindlasti suur valik.” Okei, ma sain vihjest väga selgelt aru. Kell 20.00 ei ole lapsed teie juurde oodatud. Tuduaeg!

Kuna ma ei ole mitte kunagi käinud kõrval majas asuvad Manna La Roosas, mõtlesin et läheks sinna. Pidi see väidetavalt seest ka kirju olema ja äkki lapsele meeldiks. Seal me muidugi ei jõudnud menüügagi tutvust teha, kui juba suunati meid uksest välja. “Meil on kõik lauad broneeritud. Kui teil broneeringut ei ole, siis palun liikuge mujale.” Kahjuks oli aga Hedon selle vantsimise ja tiirutamise peale nii väsinud, et võtsime trammi ja sõitsime koju. Laps sõi võileiba, taustaks panin mängima neljapäeval eetris olnud “Üksinda kodus” ja üpris varsti oligi Hedon juba peadpidi patja sukeldunud. Rääkisime Leenuga natukene aega juttu ning läksime ka ise magama. Seda siis juba kell 22.30. Vanad inimesed lähevad ju ikka varakult magama.

Laupäev möödus mul Jõuluvana tegemise tähe all ning Leenu jämmis lapsega kodus. Värvisid seda mänguasjakotti ning koristasid.

Õnneks lõppes minu õhtu suhteliselt varakult ja mõtlesime, et sajaks sõpradele külla. Helistasime ning järgmine hetk juba olimegi autos ja sõitsime nende juurde. Hedonil oli megatore, sest seal oli veel kolm poissi kellega mängida ja ringi joosta. Loomulikult ei tulnud meile üllatusena see, et kohe kui me ta autosse panime, siis ta “kustus.”

Pühapäeval me kaua magada ei saanud, sest kell 9 oli juba Barbora kuller ukse taga. Ja no enam täpsemat ajastust poleks saanud valida, sest me just olime ärganud ja ega külmkapis väga midagi süüa ei olnud. Kiirelt võileivad ja kook (jah, ma sõin hommikusäägiks kooki), asjad kokku ja Jõuluvana tegema.

Tegelikult mööduski terve pühapäeva Jõuluvana tegemise joones. Aga õhtupoolik oli jällegi perele pühendatud. Oli küll plaan minna näosaate finaali vaatama, aga see plaan kustus peagi, sest kodus oli toimetamist palju. Näiteks tegime piparkooke.

Näosaate ajal kirjutasin mina seda postitust. Just lõppes Oti esitus. Njah,  kahjuks võttis liiga suure laulu endale. Või siis oli hääl ära. Ootasin enamat. Aga Tanel Padari esitus oli väga-väga hea. Tõeline meelelahutus. Ja ka Jüri Pootsmann oli hea. Mis siis, et sõnagi ei laulnud. Kiitus etteaste eest. Parem kui päris Nexus EMA avapauguna! Ning Sepo oli tasemel nagu alati.

Aa, muideks üks vahejuhtum ka minu ühelt jõuluvana peolt. Juhtus midagi, mida veel viie aasta jooksul ei ole juhtunud. Nimelt oli lapsi rohkem kui kingitusi. No tegelikkuses oleks sanud kõik lapsed oma kingitused kätte, sest osad ju ei tulnud kohale ja nende kingid jäid alles. Seega oleks võinud need ära anda, oleks teie esimene mõte. Aga kahjuks oli pakid kõik nimelised. Kisu silt maha, oleks teie järgmine mõte. Kahjuks oli paki sees graveeritud puidust lusikas. Ja vot, seda juba maha ei kraabi.

Teate see oli nii piinlik hetk. Vaadata neid lapsi, kes pakki ei saanud. Tulid osad ka minu juurde lausega: “Jõuluvana, mina ei saanudki pakki, kas ma olin nii paha laps?” Valus oli, päriselt ka väga valus oli seal olla ja seda kõike pealt näha.

Ega siis laps aru ei saanud, et korraldaja oli mingi jamaga hakkama saanud. Nende silmis olin ju süüdi mina ehk Jõuluvana, sest mina ju “tõin” need pakid. Keerutasin end sellest situatsioonist välja ja lahkusin. Aga kurb oli. Kohati tundsin ka endal süüd, sest Jõuluvana peab ju lastele rõõmu pakkuma. Aga mida tegin mina? Pisarad ja pettumus olid need tunded mis minu lahkudes sinna ruumi maha jäid.

Teil oli kindlasti suhteliselt igav lugeda, sest jäigi mulje, et muud mul polnud kui pidu peo otsa. Aga nii tegelikult oligi. Nagu ka paljudel teistel eestlastel, sest kogu sots meedia oli täis pilte ja videosid sellest, kuidas firmadel olid jõulupeod. Kõige kõvem oli tegelikult Elisa pidu, sest seal esines Nublu ja sellest rääkisid kõik. Kõva pidu oli ka ühel sõbral, kes otsustas veidike aega Peekri baaris veeta. Tellis noormees omale kaks õlut ja läks pissile. Kui ta aga tagasi saabus, siis olid tema õlled valatud kraanikaussi ning öeldi, et sinul on nüüd aeg lahkuda. Loomulikult raha talle nende ära valatud õllede eest tagasi ei antud. Teine noormees saadeti pipragaasi saatel baari uksest välja. Vot sulle klienditeenindust. Hea, et mul teistmoodi peod on, eksole.

Millal teil jõulupidu on? Kas lastele ka firma eraldi peo teeb? Kus teil peod toimuvad? Ühesõnaga, sheerige oma jõulupidude kogemusi.

4 Comments

  1. Ma olen käinud mehe firma laste jõulupeol. Aga see jõuluvana, kes pakke jagas oli nii haleda välimusega. Sinuga ei anna võrreldagi. Sa oled ikka tõsiselt vaeva näinud ja tore on vaadata seda.

    Aga eraldi jõuluvana postitust ei oota. Seda jõuluvana juttu ja instas pilte tuleb niigi söögi alla ja peale.

  2. Nii kurb oli lugeda, et mõni laps kingist ilma jäi :(
    Aga meie firmas jõulupidu ei peetagi, tehakse hoopis jaanuaris nn uus aasta pidu. Eisteks detsembris on kõik üürid, bändid ja õhtujuhid palju kallimad ning eks kohta ja muid tegijaid ka raske saada, kui kõik samal ajal pidu teevad, kui just aasta varem bookima ei hakka…
    Lastele pole kunagi eraldi pidu tehtud, küll aga firma teeb töötajate lastele alati jõulupakikese (mis ei ole vaid kommikarp vaid asjalikemaid asju ka :)). Uus aasta pidu on ainult töötajatele (ilma kaaslaseta) ja õige ka… võib ju 1 kord aastas ilma kaasata ka peol käia… lisaks kõik ju maksab ning raske on leida peo kohta suure firma töötajatele endilegi, kaaslastest rääkimata.

  3. Kas jõulutaat ei võiks selliste hetkede leevenduseks ja omaenda hea enesetunde huvides taskupõhjas näiteks paari igaks-juhuks-sussišoksi , igaks-juhuks minipalli vmt taskupõhjas kaasas kanda – täitsa omaenda raha eest ostetut? Arusaadav, et korraldaja paneb puusse ja see on tema, mitte taadi bläkk, aga ka jõulutaadil jääb parem tunne kingist ilmajäänud lapsele too “hädaolukord-kink” pihku pista – laps lööb särama ja taadile veel megareklaam kah lapsevanemate poolt, sest usu mind, nad juba oskavad selliseid käitumisjooni väärtustada ja tähele panna :-)

Comments are closed.