Leenut siin piinatakse erinevate küsimustega, et miks me elame kuskil üürikas ja ei osta oma kodu. Eks siin ole mitu asja, aga eelkõige seepärast, et meil on väike sissetulek ja me ei saa laenu.
Vahelepõikena, see ei tähenda, et peaksime sööma ainult leiba ja vett ja mitte midagi endale lubama seni kuni me oma kodu saame.
Mina ei taha kirjutada uuesti sellest, kuidas me laenu ei saa, vaid hoopis ühildan kaks teemalt – sest ilma üheta pole teist.
Olen juba mitu aastat umbes samal ajal hakanud uurima erinevate ülikoolide magistriprogramme. Nimelt ma lõpetasin bakalaureuse 2008 aastal ja päris mitmel vestlusel on mulle öeldud, et kuna te nii ammu lõpetasite, siis need teadmised ei ole enam midagi väärt. Ja tegelikult olgem ausad, ega ei olegi. Kui, siis ainult teoreetiline osa. Kuid maailm on niivõrd muutunud, et turundus (millele ma spetsialiseerusin) ei ole küll enam sama mis 2008 aastal.
Kohe pärast bakat läksin ma magistrisse ja erialaks oli Euroopa Liidu õigus. Pidasin seal vastu aastakese ning siis sain aru, et no ei ole minu teema. Nii igav ja kuiv ning pooleli ma selle jätsingi.
Möödus mitu kena aastakest ja hakkasin taas mõtlema ülikooli peale. Aga nüüd ei taha ma minna niisama õppima, et paber saada, vaid omandada teadmisi millestki, mis mind huvitab.
Samas tahan ma samal ajal käia täiskohaga tööl. Seega otsin ma ainult neid magistriprogramme, mis võimaldavad kaugõpet. Ehk siis mul on kaks kriteeriumit – leida ala, mis mind huvitab ning et see oleks kaugõppe vormis. Ja teate kui kesine see valik on.
Lõpuks suutsin siiski ühe leida. Kuna see reklaamtekst oli nii keeruline, siis kirjutasin ja küsisin otse, et kuidas see õppimine toimub ja kui palju maksab. Jah, tegemist on küll kaugõppega, kuid see toimub argipäeva õhtutel. Ehk siis kujutage ette, ma lähen kella kaheksaks tööle, tulen sealt ära kell viis, jooksen kooli ja olen seal kuni kella üheksani. Seejärel laekun koju olles väsinud nii tööpäevast kui ka koolist. Väsinuna langen voodisse, et seda kõike järgmisel päeval uuesti teha? Lapse ja naise jaoks ei jää üldse aega – ja seda siis kaks aastat järjest. Ning loomulikult tuleb selle eest välja käia 3000 eurot aastas. Üsna krõbe hind sellise asja eest. Ja minu jaoks on eelkõige oluline, et ma saaksin käia tööl, olla oma perega ning samal ajal omandada ka haridust. Seega näib, et see on üsna võimatu?!
Loomulikult ei ole mul ka sellist raha kuskil kontol seismas ja ma peaksin võtma õppelaenu. Maksimummäär on vist 2000 eurot. Ehk siis 1000 eurot peaksin ma veel kuskilt leidma. Kaks aastat ja see teeb siis 4000 eurot õppelaenu, mille ma tagasi pean maksma. Kõik need erialad mis mind huvitavad on tasulised. Seega ei ole mõtet näägutama hakata, et tasuta kohad on ju. Ei ole.
Kuid tahaks oma kodu ka osta. Ka selleks pean ma panka pöörduma ning laenu küsima. Kuid kohe, kui pank näeb, et mul on mingigi laen on mu laenuavaldusel kriips peal või siis äärmisel juhul midagi antakse, kuid see summa on ilmselt selline, mille eest midagi väga osta ei saa. Ei, ma ei aja mingit uhket villat taga, vaid midagi, mida saaks ise enda omaks hakata kujundama. Kuid ka sellised maksavad. Ja no olgem ausad, võiks olla ikkagi selline koht, et saaks kenasti elama asuda, mitte kuskil pehkind parketil magama jääda. Ehk siis koht peaks olema elamiskõlbulik.
Seega, selleks et saada korralik summa laenu, tuleb õppemaks tagasi maksta. Kardan, et 500€ kuus ma maksta ei suudaks. Kiire arvutus näitab, et 4000€ kolme aasta peale teeb igakuiseks maksuks 111€ + intressid. Pärast seda kahte aastat kui ma olen õppinud, kulub veel kolm aastat, et maksta tagasi laen. Ning alles siis saan ma minna panka ja paluda oma kodu ostmiseks laenu. Kuid kas ma olen selleks ajaks saanud ka väärt (loe hea palgaga) töökoha?
Seega mida teha? Kas investeerida tulevikku nii raha, kuid eelkõige aega, ehk minna kooli ja loota, et pärast õpinguid saan ma töökohale, kus palk vähemalt 2000€ kätte või ma ei lähe kooli ja küsin ikka koduostuks laenu ning kolin kuhugi mega tagasihoidlikku kohta elama. Ma tahaks mõlemat, kuid kahjuks ma neid ühel ajal ei saa.
Ja ma olen võibolla imelik, aga ma tahan olla koos oma naise ja lapsega, näha teda kasvamas, anda ka naisele vaba aega, mitte, et ainult tema peab kogu aeg lapsega olema… Aga kui ma kooli läheks, siis olekski Leen päev läbi lapsega ja mina lahkuks kui laps magab ja saabuks, kui ta juba uuesti magab… See pole mingi unelmate elu. Ma ei ütlegi, et kõik kergelt peab tulema, aga samas pere arvelt ma ka seda ei tahaks…
See tähendaks omakorda seda, et järgnevad 3-5 aastat peaksime me ikkagi üürikates elama ja Leen saaks igal pool vastu päid ja jalgu, et oleme räiged rotid, kes kuskil üürikas kopitavad. Kurb, kui inimesed ei tea tausta, aga targutavad.
Mida teie minu asemel teeksite? Valiksite kooli ja töö, jätaksite pere tahaplaanile? Või valiksite kodulaenu, mida ehk kunagi meile ikka antakse…?
Käisime enne Türgi reisi kiirelt Berliinis, et lastele suveks mõningad riided haarata, sest no nad…
Veel kaks aastat tagasi lõin ma käsi kokku ja pööritasin silmi kui keegi ütles, et…
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…