Meelis kirjutab: see vana hea – oma kodu! Meie endale või teie meile?

Aina enam ja enam tunnen ma üht veidrat tunnet seoses selle koduga. See ei ole isegi mitte niivõrd tunne, vaid pigem küsimus, mis mind painab ja tekitab kehva tunnet. Kelle pärast me seda oma kodu tahame: kas enda või lugejate pärast?

Mina isiklikult tunnen meeletut survet selle kodu osas. “Pean elama omas kodus muidu suren 2020” oleks selle tunde nimi. Aga kas see on normaalne? Ja miks ma seda tunnet tunnen? Loomulikult tänu blogile. See muidugi on natukene ka meie endi teha, sest ise me ju sellest kirjutame.

Aga reaalsus on see, et kui me mõnda aega sel teemal ei kirjuta, tuleb ikka mõni kiri või kommentaar, mis uurib, kaugel see oma kodu asi on. Ja see tunne on rõhuv. Päriselt ka.

Ühiskond ja inimesed on see, mis surub mulle peale, et ma pean elama omas kodus ja käima päevatööl jne. Sinna sekka loomulikult ka mõned suured ninatargad, kes järjepidevalt käivad siin kommenteerimas ja meile nina alla hõõrumas, et me oleme ikka nii saamatud ja nemad on nii tublid. Vaadake, iga inimene on erinev ja iga inimese kodu saamise lugu on erinev. Oleme ju ka meie erinevad teist ja ka meie kodu saamise lugu on erinev.

Osad saavad kodu, kui lähevad kõrge palgaga tööle, saavad laenu jne. Teised koguvad aastaid ja lähevad alles siis panka. Kolmandad kasutavad oma vanemaid (pluss sääste). Seoses vanematega on ka siia blogisse tulnud küsimusi, et miks mina oma vanemate maja panti ei pane või kuidas iganes – tagatiseks ei anna. Enamasti me nendele küsimustele ei vasta, kuid kuna viimasel ajal on neid jube palju tulema hakanud ja kui me neile ei vasta, siis minnakse veelgi rohkem närvi. Aga ma siis teen lühiülevaate, miks me ei saa minu vanemate poolt mingit kinnisvara kasutada.

Nimelt tegi minu ema 2014 aasta novembris (sellal, kui Leenu ootas Hedonit) koos isaga testamendi (abikaasade ühistestamendi) ühele kolmest õest, meie perekonnatuttavad või kaugelt sugulased, ei teagi täpselt. See sugulane saab pärast minu ema surma endale nii Veerenni tänaval asuva nelja üürikorteriga suure maja kui ka Tartus oleva kahekorruselise elamu. Tegemist on abikaasade vastastikuse testamendiga, mis tähendab, et pärast teise poole kadumist, ei saa elus olev poolt ainuisikuliselt seda muuta. Kui siis ainult kinkida. Seda aga minu ema kindlasti mitte ei tee, sest noh… põhjus on ainult üks ja ühene. Ma olen koos Leenuga. Leenu on paks, harimatu ja loomulikult ka loll. Väidetavalt on tal isegi AIDS. Seda arvas ta ca 9 aastat tagasi, sest ei julgenud sama wc poti pealegi istuda, kus Leenu, sest kartis paksult AIDS’i saada.  Sellele lisage juurde see, et ema sõnul ei ole mina oma vanemaid kunagi elus aidanud, Hedonil on täiesti kohutav nimi ning saategi paar pisikest põhjust, miks mina isiklikult ei saa oma vanemate olemasolevat kinnisvara mitte mingil moel kasutada. Ja mistõttu jään ma sellest ka tulevikus ilma. Aga vähemalt keegi saab õnnelikuks. Eile linastunud “Tõde ja õigus” pani muideks vägagi mõtlema teatud asjadele, mis leidsid aset sealsel ajal, kuid ka tänasel päeval. Tegelikult ei olegi mitte midagi muutunud. Inimesed ja nende iseloomud on ikka ühesugused.

Seega ongi meie ainukene variant seda raha ise teenida ja koguda. Koguda aasta, kaks, kolm… Või kui tänaseid kinnisvara hindu vaadata, siis 10 aastat. Kas te leiate, et on normaalne küsida 3-toalise korteri eest Tallinna äärelinnas ligi 200 000 eurot? Ilma mööblita!

Nagu ma juba ka ütlesin, siis iga inimene, iga pere ja iga kodu otsimine on erinev ja kõiki ei saa ühe puuga mõõta. Seega ei ole mõtet tulla kommenteerima, et vot, meiega oli nii ja meiega oli naa ning teie olete lihtsalt lollid. Oleme, siis oleme. Oleme järelikult terve elu olnud.

Aus vastus on see, et kui neid hindu ja pankade suhtumist laenude andmisesse vaadata, siis ei saa me niipea mitte midagi. Seega, kui me suudame aastas panna kõrvale 10 000 eurot, siis peaks saama 180 000 eurose korteri/maja… kõigest 18 aastaga. Viie aastaga saaksime siis 50 000 sissemaksuks aga, kas me siis ka pangast laenu saame? Selle peale ei saa ju kindel olla. Kas selle ajaga läheb kinnisvara turg üles või alla? Viie aasta pärast vihatakse meid veelgi enam, sest no kuidas ei ole võimalik, et ise nii vanad ja oma kodu ei ole. Lubamatu käitumine.

Ja nii me siis siin olemegi. Ühelt poolt mina, kes ma saan neid numbreid vaadates aru, et oma kodu aastal 2020 ei ole reaalne. Teisalt on siin hunnik lugejaid, kes meile lihtsalt kaasa elavad, kui ka neid, kes igal sammul rõhutavad, et me PEAME oma kodu saama. Kes seda siis tahab? Meie endale või teie meile?

Üheks ideeks olekski see, et me lihtsalt ei kirjuta sellest oma kodu asjast enam ja ongi kõik. Pole teemat pole ka kommentaare ning pole ka survet. Tegelikkus on muidugi see, et neid kommentaare ikkagi tuleb. Nii tavalistelt lugejatelt kui ka meie oma tuttavatelt. Seega on see mitte kirjutamine lihtsalt ajutine lahendus.

Mina sooviks kogu sellele teemale lihtsalt pausi teha ja pisut aega lihtsalt vait olla. Lihtsalt elame oma elu selles headuses või viletsuses, kuidas kellelegi, aga vähemalt elame ilma mingi rõhuva surveta, et peate elama omas kodus, muidu ühiskond teid omaks ei võta.

Üks huvitav mõte ka… Meil on päris mitu sõpra ja tuttavat, kes on maaklerid. Kuid mitte ükski neist ei ela omas kodus. Huvitav miks? Maakleritena saaks nad ju parimad kohad ja diilid, ent ometigi pesitsevad nad kõik üürikates. Paneb mõtlema onju…