Minu sünnipäeva lähenedes oleme ikka aegaajalt peatunud teemal, et kas teha miskit pidu või mitte. Enamasti olen mina võitja ja me ei tee pidu. Ma nimelt vihkan oma sünnipäeva päeval mingit peo pidamist. Ainuüksi mõte sellest sunnib mind põgenema. Kasvõi teise riiki. Mida ma mõnel korral ka edukalt olen teinud. Aga tuleme tagasi käesolevasse aastasse.

Ega me Leenuga otseselt midagi kokku ei leppinud, aga kuidagi nagu vaikiv kokkulepe jäi, et oleme kolmekesi, kedagi ei kutsu ja teeme näo nagu oleks suvaline laupäev. Võibolla oleks turult kahe kilo maasikate asemel kolm ostnud, aga no kes teab. Aga siis pakkus meie üks ammunne tuttav välja, et ta töötab nüüd ühes restoranis ja tulge sinna, teeme pidu. Jah, okei idee on hea. Aga taaskord mõte sellest, et inimesed tulevad ja soovivad mulle õnne… no milleks? Ei ole vaja. Nii ma siis ennast juba vaikselt sellel lainestasin, et noh jah, elan üle. See on kõigest üks suvaline laupäev. Leenu ei näinud aga vaimustuvat ja ütles, et ei-ei, kui sa ei tahtnud pidu, siis ei tee ja oleme kolmekesti.

Aga siis juhtus see, mida juhtuma ei oleks pidanud. Oli suvaline esmaspäev. Õigemini minu jaoks väga tähtis esmaspäev, sest alates teisipäevast hakkas Hedonil lasteaed. Ehk siis see oli meie viimane nii öelda vaba päev koos. Leenu ka korrutas muudkui, et jaa, homme on tähtis päev jne. No minu jaoks pidigi ju olema, sest Hedonts läheb järgmisel päeval lasteaeda. Veider, et Leenu, kes muidu on alati mingi megapakkija, ei olnud esmaspäeval kell 21 veel ühtegi Hedoni lasteaia asja kokku pakkinud. Loomulikult olin ma sunnitud temaga kurjustama, et no kuule, mida sa passid arvutis ja mingeid pilte sordid, paki parem lasteaiakott kokku. Ja alates reedest käis ta mulle samuti ajudele, et teeme pildid ära, siis saab ta need inimestele ära ja saata ja no, et on kõik tehtud. Ma mingi, et no rahulikult, ei ole mõtet kiirustada. Aega on, Hedon läheb lasteaeada, siis hea rahus teha. Ja sedasi me siis sujuvalt unehõlma langesimegi. Ma siis veel ei teadnud, et Leenu oli salaja paar shooti ära juba töödelnud ja ära saatnud. Seega sorry, need kolm, kes te veel pilte ootate. Ma ei teadnud, mis saama hakakb ja hiljemalt järgmiseks reedeks on teil pildid käes.

Siis järsku keset ööd ehk kell 5:45 helises mu telefon. Ja ainuüksi see oli minu jaoks esimene šokk, et misasja. Ma nimelt panen oma telefoni ALATI öösel hääletuks (juhul kui pole eelnevalt midagi kokkulepitud). Jooksin ruttu laua juurde, et no kes see, kurat, helistab. Vaatan, et Tallinna number ja lautelefon. Sel hetkel käis nagu miljon mõtet läbi, et huvitav miks ja kes? Leenu oli ka juba ärkvel ja ütles, et mis passid võta vastu. No võtsin siis. See, milliseks see kõne kujunes… Seda lasi Leenu salvestada.

Olgem ausad, ma sain umbes 10ndal sekundil aru, kes see on, kes mulle helistab. Esiteks olen ma ju Rauno häält kuulnud nii SkyPlusi aegadest, kui ka nüüd uuesti, kui ta Retro FMi kolis. Ma mõtlesin reaalselt, et kes see tont on, kes mulle mingit tüngakõnet tahab teha. Mitte kedagi ei tulnud pähe. Ja siis kui ta ütles, et tellijaks oli Leenu, vot siis jooksis juhe nagu kokku, et miks? Mis ma talle teinud olen, et nüüd sedasi kätte tahab maksta? Ja siis see osa, kui ta ütles, et mine lase vett. Ma mõtlesin, et ta mõtles selle all, et mine vetsu kusele. Mida ma ka loomulikult tegin. Ehk siis see hetk, kui ta ütles, et tuusik.ee lennutab sind nädalaks Türki puhkama… ma istusin potil ja pissisin. Sest no mis vett ta muidu tahtis, et ma hommikul lasen. Hahaha. Hiljem rahulikult mõeldes, jah, ma sain aru, et selline „inside“ värk. Aga no vast saite isegi aru, et mu hämming oli suur. Ikka reaalselt täiesti puuga pähe saanud. Ma ei teanud mida teha või kuhu minna või kust alustada. Peas keerles nii palju mõtteid, et mitte kuidagi ei osanud edasi tegutseda.

Mingi hetk taipasin, et ahaa, pakkima peab hakkama. Aga oot, meil ei ole ju oranži kohvrit, siis pean keldrisse minema ja ühe suurema tooma. Aga ka selle mure oli Leenu lahendanud. Nimelt palus ta mul kapi ukse avada, kust vaatas vastu meie uus Cabinmax kompaktne kohver/seljakott. Ehk siis miski hübriidtoode. Aga sellel oli nii palju sahtleid, et anna abi. Ja ma armastan sahtleid. Sinna on nii hea ju erinevaid asju panna. Raha sinna, juhtmed sinna, paberid sinna, laadijad sinna, rohud sinna, kondoomid sinna, sokid sinna, kõrvaklapid sinna jne jne jne. Sahtlid on imelised asjad minu jaoks. Et siis jah, ka kohvrimure oli lahendatud. Sealt leidsin ka tuusiku reisivoucherid ja pakkimisnimekirja – Leenu oli teinud nimekirja mulle, Hedonile ja endale, et midagi kiiruga pakkides maha ei jääks. Etteruttavalt võib öelda, et tulime ühe suure kohvriga (see uus jääb väiksemat reisi ootama) ja telefoni veekindel kott ununes tal nimekirja panna ja see ka maha jäi.

Aga kui keegi nüüd küsib, et millal mulle kohale jõudis? Vist siis kui me bussiga oma hotelli poole hakkasime sõitma. Ja siis kui see 40kraadine soojapahvakas näkku virutas. Siis ma sain aru, et kurat, polegi nali. Olemegi reisil ja olengi Türgis.
Ja siin me siis nüüd oleme. Küsisin hommikul ärgates Leenult, kas õues on soe. Ta vastas, jep, mingi 15. No ilmselgelt oli 25! See on tõesti aasta üllatus. Minu senised üllatused tunduvad kõik kuidagi nii tühised selle kõrval. Ilmselt see ka, et ma nii lootsin, et saaksime veel perega suvel reisile minna, aga samas vaatasin, et ei mängi ikka hästi välja. Seda siis seni kuni tuli appi Leenu ja Tuusik.ee, kes selle reisi ikka orgunnisid. Ja kui mõni mõtleb, et issand, kuidas saab olla õnnelik Türgi üle, siis mina olen! Siin on soe ja päike ja meri ja minu pere. Ja muud mul selleks üheks nädalaks polegi vaja.

Aga, et minu sünnipäeva päev oleks täiuslik, siis tegin ka ise endale kingituse. Kinkisin endale päeva veepargis. Loomulikult võtan ma ka Leenu ja Hedoni kaasa, sest mis ilus päev see oleks, kui ma ei oleks oma kahe kõige suurema armastusega. Kuidagi on nii läinud, et mul on veeparkidest kah mingi teatav sõltuvus. Igas riigis kus ma käin, üritan mingit veepargi külastust teha – ma peakski kohe palgaliseks hakkama, kirjutaks mis on hästi ja mis on ohukohad või kus oleks arenguperspektiiv.

Kuna ma ei oskagi seda teemat kuidagi kokku võtta, siis küsin Leenu palvel, et kas tahaksite meie Türgi reisist lugeda ühte pikka piltidega pikutud postitust või mitut lühemat postitust? Siin nimelt pole eriti netti ja Leenu blogib praegu lihtsalt igapäevaselt telefoni. Kas tahate, et kui netti saame (ainult hommikuti, kui rahvas veel magab, saab kuskile mujale ka kui messeger), proovime midagi üles laadida või postitab ta kõik korraga kui tagasi oleme?

Ja… ma ei saa jätta ju küsimata, kuidas teie sellisesse üllatusse suhtuks? #mavistikkaveelnatukešokis