Meelis kirjutab: UMF2018 analüüs – miks meie hoovikohvik põrus?

Olgu alustuseks kohe ära öeldud, et mingit ilusat ja roosamanna juttu siit ei tule, sest noh, kui elu ei ole roosamanna, siis miks ma peaks selle ka selliseks maailma ja suures vales elama. Minu silmis on selleaastane hoovikohvik läbikukkumine ja kuna ma olen seda teemat oma peas analüüsinud juba pikemat aega, siis mõtlesin, et panen selle alanüüsi ka juba kirja. Äkki teilgi huvitav lugeda.

Kui mõned teist arvavad, et marimelli hoovikohvikul läks hästi ja mul ei tasuks nuriseda, siis mina olen kindlal arvamusel, et nii see kindlasti ei olnud. Jah, rahvast käis, inimesed said kõhud täis, kellele meeldis, kellele mitte, aga suures pildis on ikkagi tegemist läbikukkumisega. Tõesti, see on võibolla pisut liiga karm, aga siiski – midagi kiiduväärt ka ei olnud. Läks hästi, aga mitte edukalt.

Saatuslikud 30 meetrit

Esimene probleem on meie asukoht. Kuigi meie kohvik on suhteliselt peatänava juures, siis selgub, et oleme siiski liiga kaugel. Kui palju olid neid inimesi, kes tulid ja ütlesid, et oi, te olete nii nurga taga ja kui ma ei oleks batuuti näinud või seda silti tänavaotsas, siis ei oleks osanudki siia tulla.

Ja nii igal aastal. Eelnevatel aastatel oleme võtnud vaevaks niiöelda tähelepanu meie kohvikule pöörata juba tee algusest ja katnud selle kas siis “punase” vaibaga või õhupallidega nagu eelmisel aastal. Kuid see on meie jaoks jällegi kulu. Ja mitte väike kulu.  Sellel aastal otsustasime taolisest tsirkusest loobuda ning jätsime ainult sildi.

2015:

2016:

2017:

2018:

Oleks meie hoovikohvik 30 meetrit rohkem tänava poole oleks kõik hästi, aga paraku see nii ei ole. Reaalselt see 30 meetrit on nii määrava tähtsusega, et ise ka ei usu. Kõndisin ise õhtul tänaval ja vaatasin, et kui me oleks niiöelda oma naabrite aias, kes on peatänavale lähemal, siis oleks külastajate arv palju suurem. Aga paarkümmend meetrit hiljem enam mitte, sest siis on juba näha autot ja suur puu varjab samuti meie telki.

Vinguvad ja igavad naabrid

Meie Videviku tänav jääb väga kenasti festivali ala sisse, aga ometigi on see tänav, kus mitte midagi ei toimu. Miks? Põhjus on naabrites, kellele tegelikult see üritus üldse ei sümpatiseeri.

Nimelt on neil kõikidel suur problem sellega, et kahel päeval aastas ei saaks nad oma autoga maja ette sõita, vaid peaksid 100m eemal asuvas parklas oma autot parkima. Ja siis ongi ainult üks vingumine ja hala, et miks seda festivali vaja on ja miks te seda siin peate tegema, sest ma ei saa ju autoga otse ukse ette sõita.

Need naabrid, kelle hoov on 30 meetrit lähemal võiksid ka oma hoovikohviku lahti teha, kuid vot, ei ole inimestel seda viitsimist. Ega kedagi ju sundida ei saa, aga lihtsalt kurb. Ka meie majast oli muideks selle aastal ühel härral probleem, kes oli vist ära unustanud, et see festival toimub ning ei olnud ka oma postkasti vaadanud ja kui ta üks hetk koju jõudis ja oma autot hoovi parkida ei saanud, siis te ei kujuta ette ka kui paanikas ta oli. Reaalselt ta oli nagu peata kana. “Mis ma nüüd teen? Kuhu ma auto panen? Kas ma tuppa saan? Kauaks mu auto tänavale peab jääma? Mis see maksab? Kes selle eest maksab? Vaene mees oli nii paanikas. Vot kui vähe on mõnel inimesel vaja, et ta endast väljaks läheks.

Korraldaja on süüdi?

Rääkides endast väljaminemisest, siis mind viib endast välja ürituse peakorraldaja ja tema ustav abiline ja seda iga aasta. Ja just korraldaja on ka see, kellel lasub sellel aastal kõige suurem süü, et meie hoovikohvik ebaõnnestus.

Miks? Kohe seletan või noh, õigemini näitan pilte.

Kuidas peaks siit olema näha see, et festivali külastaja saab siit läbi ning 50m kaugusel on üks hoovikohvik. Ei ole ju näha. Pigem lõhnab siin kõik selle järgi, et tee on kinni ja mine kuhugi mujale. Vahepeal tõsteti üks aed üldse kõnniteele. Pole sul sinna ka asja.

Just selline on korraldaja ja tema ustava abilise nägemus sellest, kuidas inimesed meie hoovikohvikusse peaksid pääsema.  Tegelikult käib meil alati selline omavaheline kemplemine, et nemad tõstavad oma väravad nii, et keegi meie juurde ligi ei pääseks ja siis meie tõstame jällegi nii, et inimesed saaksid sealt vahelt läbi.

Sellel aastal läks aga ÕNNEKS meil tõsiseks sõneluseks ja eesti keeli mölisemiseks, sest no mul sai ka hing täis. Hommikul vara ta tuleb ja hakkab oma kuradi väravaid mulle jälle ette tõstma. Ma reaalselt ütlesin, et tead, tõsta paika ja ma nagunii liigutan need ringi. Loomulikult hakkas ta minuga õiendama, et mis ma päriselus ka käitun nii ülbelt või?

See ongi muidu päriselu kus me elame ja oma kohvikut teeme. Või elab tema mingis muus mullis? Lõpuks tuli kohale ka päris korraldaja ja seal me siis sõdisime nendega. Peakorraldaja hakkas mulle muidugi rääkima seda kuidas tema Kalamaja päevadel teeb. Aga vot, meie ei ole Kalamaja päevadel vaid Uue-Maailmas, kus tänavad on teistmoodi. Sõimlesime ja sõdisime seal natukene aega, (ma jõudsin veel mitu korda vestlusest lahkuda lausega “fuck this shit” ja tagasi tulla ning edasi sõimelda), lõpuks ma ei tea mida Liis neile ütles, aga selle tulemusel siiski natukene neid aedu liigutati ja lõpuks nägi see välja selline.

Ehk siis nüüd oli inimesel vähemalt mulje, et oo, sealt saab läbi.

Jah, okei kohvikut ei ole kohe näha, aga vähemalt on näha läbipääs ja ma ütlen teile, et see andis ka kohe tunda. Me ju nägime, et tuli palju sellist võõrast rahvast, selliseid, kes sattusid meie juurde esimest korda.

Seega oli lõppkokkuvõttes sellest sõimlemisest ja sõdimisest kasu. Aga miks ei oleks võinud see algusest peale nii olla? Ja juba mitmendad aastat? Jah, ma saan aru, et hipsteritele on jalgaratta parkalt vaja, aga nii suurt? Oli vist mõeldud, et sinna saaks parkida 40 ratas. Maksimaalne arv, mida ma nägin oli kaheksa. Ratas ei ole enam moes. Hipsterid vuravad tõuksidega ringi. Ja festivalile tulevad nad üldiselt jalgsi. Siin pole kuskil rattaga tiirutada.

Selline käitumine korraldaja poolt on minu silmis äärmiselt ebaprofessionaalne. Jah, ma saan aru, et ka tema peab mingeid asju jälgima, aga selline aedade ette tõstmine on konkreetne takistamine.

Just meenus mida peakorraldaja siis mulle ütles: “Aga hoovikohvik ei peagi ju olema  festivali ala sees.” Mida? Sisuliselt ma võin teha oma hoovikohviku Piritale ja öelda, et näete, ma siin Uue-Maailma festivali raames teen midagi. Mulle tundub, et lõpuks läks see ütlemine selliseks, et lihtsalt oleks midagi öelda, sest kohvikute nimekirjas olime me esimene. Ometi ei leidnud inimesed meid üles. Kes tiirutas kaks korda ala läbi ja ikka ei leinud.

Klounid ja muud esinejad

Olgugi, et ma olin alguses skeptiline nende esinejate suhtes, kes selle nii öelda teesulu juures esinesid, siis tagantjärgi tuleb öelda, et neist oli natukene kasu. Ehk siis me sättisime oma sildid nende esinejate taha, et publik lisaks tsirkuseartistile näeks ka meie kohviku silti. Sellest tundus kasu olevat, sest peale esinemist oli tunda, et tuli mingi mass sisse.

Meie telgi all olev kokteilimeister tegi ka omale sildi, kuid selle otsustasid esinejad vapsee ära varjata. Seega ei mingit austust ega mõistmist ka nende poolt. Kehtib igivana tõde: oma perse on ikka kõige kallim. Igaüks seisab ikka enda eest, seega kui tahad, et su silt silma paistaks, siis tuleb ise selle eest hea seista, mitte loota kellegi heatahtlikkusele või mõistmisele. Järgmisel aastal tõmbame bänneri kahe maha vahele, ma ütlen!

Kuidas olukorda lahendada?

Kolida naabrite juurde ja teha collab? Üheks mõtteks oli ka tõesti see, et “kolime kokku” nende naabritega, kes on 30m meist peatänavale lähemal. Aga see oli kõigest mõte, kuigi ma kahtlustan, et mõtteks see ka jääb, sest kui senimaani ei ole midagi tehtud, siis vaevalt kunagi üldse tehakse. Kuid siis võib tekkida visioonide ja ideede kokkupõrge ja jälle tulemus ei ole see mis peaks.

Võtta puu maha? See suur pappel on juba tegelikult aastaid pinnuks silmas ja seda üldse mitte hoovikohviku raames vaid kevadel ja sügisel ka. Kuid nagu ennist mainitud, siis naabrid on apaatsed ning neid väga miski ei koti ja neid ei huvita see puu absull, seega jätkab see vohamist ja lehtede levitamist ja kevadeti mingi magusa pläusti eritamist, mis autot kõik kleepuvaks teevad. Aga kuna seal majas autosid väga pole ning need, mis on pargitakse mujale, siis taaskord see puu neid ei koti. Äkki peaks isegi kuhugi teatama?

Kui aus olla, siis ma juba sellel aastal ei tahtnud seda tralli kaasa teha, aga noh, kuna Leenu nõudis ja …. happy wife happy life, siis läksin ikka kaasa. Ma siiralt, väga siiralt loodan, et järgmisel aastal me seda pulli ei tee. Või kui teeme, siis hoopis teistmoodi. Üheks lahenduseks ongi see, et me kolime oma hoovikohviku tänavale. Kuid siis ei ole see enam hoovikohvik vaid suvaline telk, ehk kaob ära see mõnus kodune olemine.

Viimane lahendus, mida ma näen, on üldse ära kolimine. Ehk siis kolida kas siit piirkonnast üldse minema või lihtsalt teise majja, kus on hoov ja mis on peatänavale/melule lähemal ja järgmisel aastal seal oma telk püsti lüüa.

Seega anna ka, sina, kes sa meie juures käisid, teada kas meid oli kerge või raske leida? Oli meid tänavale näha? Mida sina soovitad, kuidas võiks selle olukorra lahendada, kus ühelt poolt korraldaja tahab ratturitele parkalt teha, kuid samas paneb sedasi kinni juurdepääsu tänavale ning meie kohvikusse.