Meelis kirjutab: vaimsed koolitraumad, mis mõjutavad meid tänaseni

Kooliaeg ja lapsepõlv – tore aeg. Kuidas kellelegi, eksole. Oli minulgi kergemaid ja raskemaid hetki ja pakun, et nii mõnelgi teist oli samamoodi. Kindlasti oli ka neid, kellel oli positiivsem ja neidki, kellest minust negatiivsem. Seda postitust pani mind tegelikult kirjutama üks hiljutine isiklik kogemus, mis tabas mind nagu välk selgest taevast.

Nimelt läksin Hedeliniga laulutundi ja sealne juhendaja ütles tegelikult äärmiselt positiivse ja innustava lause, mis mind automaatselt kolmandasse klassi viis. Ma kogesin neid samu tundeid, nägin mis mul seljas oli, kes kus istus, mis klassis me olime ning loomulikult seda õpetajat. See, mida ta ütles mulle kolmandas klassis on mul tänaseni meeles. Ütlen ausalt, et ma olin pisut ehmunud – kuidas selline asi võimalik on. Enam kui 20 aastat tagasi öeldud lause oli kuskil minu alateadvuses olemas. Ja seda mitte positiivsel moel.

Nii veider kui see ka pole, siis see lause lõi mind terveks nädalaks “rivist välja”. Eks ma ise ka loomulikult andsin sellele võimaluse oma peas edasi ja tagasi pendeldada, seni kuni ma otsustasin, et ei aitab. Selle probleemiga tuleb tegeleda. Sellest probleemist tuleb vabaneda, sest see ei tee mulle head. Leenu kinkis mulle sünnipäevaks ühe raamatu kust ma ka abi sain. Kindlasti on oluline mainida, et ma ise tahtsin seda muutust ja olin vaimselt selleks valmis. Kõikidel see võibolla nii lihtsalt ei käi, et võtad paberi, pastaka ning teed sinna otsa kerge mental-meditatsiooni.

Aga tegelikult mõelge nüüd ise korraks enda peale, kas teie täiskasvanu eas/elus on täiesti ootamatult ilmunud mingi traumeeriv mälestus, mis on pärit just kooliajast ning seotud õpetajaga. Ma miskipärast kahtlustan et on.

Aga kuidas siis end selliste mälestuste eest kaitsta? Sellele ei oska ma vastust tegelikult öelda. Kas mina teadsin, et täiesti suvaliselt hetkel ilmub selline trauma välja? Ma ei olnud selleks kuidagi valmis. Kes meist oleks, eks. Aga äkki ei olegi oluline nende traumade esile kerkimise eest end kaitsta, vaid just lasta neile tulla, et nendega siis tegeleda.

Siit teile viis soovitust, kuidas võiksite pisut leevendada enda lapsepõlve traumasid, mis ootamatult välja on ilmunud, või on teiega juba pikemat aega kaasas käinud. Need ei ole minu välja mõeldud, vaid soovitused mida olen lugenud.

Räägi sellest

Leia keegi, kellega koos tunned end turvaliselt ning räägi temaga. Jaga oma tundeid ja seda, mis sinuga juhtus. Rääkimine võib aidata end paremini tunda.

See pole sinu süü

Mõnikord juhtub halbu asju, kuid see ei ole sinu tehtud asjade tõttu. Sina ei ole süüdi ja süü- või häbitundest on okei lahti lasta.
Võibolla oli sellel inimesel, kes sulle halvasti ütles, lihtsalt paha tuju ning ta elas selle esimese ettejuhtuva peal välja.

Hoolitse oma tunnete eest

Kui oled kurb või hirmul, on oluline neid tundeid tunda ja endale teadvustada. Leia see mõte, tunne ning vajadusel kirjuta see välja. Seejärel kirjuta sellele analüüs ning lahendus. Kuidas sa täna sellele reageeriksid või mida teeksid?

Looge turvaline keskkond

Ümbritse end inimeste ja kohtadega, mis panevad sind tundma turvaliselt ja armastatuna. Veeda aega tegevustega, mis sulle meeldivad, et end paremini tunda.

Küsige abi

Kui sinu traumad on liiga suured, et iseseisvalt toime tulla ja hakkavad segama igapäeva elu, küsi abi. Ei ole piinlik öelda, et ma käin teraapias või psühholoogi juures. Õnneks on see mentaliteet muutunud. Pidage meeles, et väikeste sammudega liigute te siiski paremuse poole ja paranemine võib võtta aega.

Jagage palun oma lugusid ning ka seda, kuidas te selle olete lahendanud.