Meelis küsib: kellele pärandada laps?

Viimase aja sündmused maailmas ja elus on pannud mind mõtlema, et keegi ei ole kaitstud ootamatute juhtumite eest. No näiteks see Tuneesia. Inimesed lähevad rahulikult perega puhkama ja ei aimagi, et seal midagi juhtuda võiks. Ometigi ei tule kümned inimesed sellelt reisilt enam elusana tagasi. Kuid need inimesed on kellegi emad, isad, pojad ja tütred.

Oleme Leenuga juba mõnda aega mõelnud soojamaareisi peale… Seega see Tuneesia värk läks kuidagi eriti hinge. Alles hiljaaegu oli see film ka, kus mees ja naine said surma ja jätsid lapsed kahele omavahel mitte sobivale inimesele kasvatada. Ma hakkasin ka mõtlema, et mis saab meie lapsest, kui minu ja Leenuga midagi juhtuma peaks? Selleks pole vaja isegi reisile minna, ükskõik mis võib juhtuda.

No oletame, et oleme reisil ja toimub maavärin ja me saame surma. Laps on näiteks Tallinnas sõprade hoida. Mis saab edasi? Üks asi on see, et ma usaldan oma lapse paariks nädalaks kellegi juurde hoiule, teine asi on kasvatamine. Ehkki jah, kui mind enam ei ole, siis mis see minu asi on? No siiski-siiski. Ma ei taha, et meie laps lastekodusse läheks või jumal teab kelle kasvatada. Kuidas ma saan valida või teha selle valiku, mis saab pärast minu surma? Kelle kasvatada jääb meie laps? Äkki minu meelest vanemaks sobiv sõber saab hoopis karuteene kui testamendiga talle lapse jätan. Ja kas ma saan üldse teha mingi paberi või testamendi lapse peale?

Kiire guugledamine näitab, et laps läheb sugulastele – vanavanematele, onudele-tädidele – kui neid pole, otsustab riik. Hooldusõigust ei saa pärandada. Sina ei saa ise määrata, kes sinu last edasi kasvatab, küll aga saab sinu soositud isik lapse lapsendada, kui lapse eestkostja on sellega nõus. Eestkostjat saad jällegi sina valida. Meie puhul siis minu vanemad või Leenu õde. Oma sugulasi ma ka väga ei arvesta, sest nendega pole ma juba aastaid suhelnud. Tegelikult ei jätaks oma last kellelegi neist! Minu vanemad on juba vanad ning huvi lapse vastu on ka enam kui jahe ja Leenu õel enda lastegagi piisavalt tegemist, lisaks elab ta Egiptuses. Ei mängi nagu väga välja.

Ma ei soovi, et kuskilt kargaks järsku välja minu sugulased või jumal teab kes, ja tuleks nõudma, et tahavad mu last kasvatada. No õnneks seda vist ei juhtu, aga seadusest tulenevalt otsustab ikkagi kohus, kellele jääb laps. Kas minu soovid lähevad üldse arvesse? Ma ei taha, et mu laps kasvaks üles lastekodus. Ma tahan, et minu laps kasvaks üles kahe vanemaga ja sealjuures ei oma tähtsust kas need on kaks meest, kaks naist või mees ja naine. Oluline on armastus ja hoolivus, kodutunne ja heaolu.

Meie õnneks on meil palju sõpru, kes meie meelest saaks lapse kasvatamisega ka ideaalselt hakkama, aga kas me peaksime siis praegu tegema mingi paberi, et soovime, et tema meie last kasvataks, kui meiega midagi juhtuks. Kus sellist paberit teha saab? Kas piisab käsitsi kirjutatud paberist või peab see olema notariaalselt kinnitatud või piisab digiallkirjast? Ja kui palju see lõppkokkuvõttes loeb, kui nö esimese ringi sugulased (minu vanemad, sugulased või Leenu õde) on elus? Nemad peavad siis nö meie soovile vastu tulema ja oma hooldusõigusest loobuma?

Leidsin netist ainult eestkoste kohta infot, millest selgub lühidalt öeldes ikkagi see, et ma võin oma valiku teha, aga lõpliku valiku teeb kohus. On nii?

Vanemad, kellel on oma surma hetkel vanemlik hooldusõigus olemas, võivad oma alaealisele lapsele eelnevalt eestkostja määrata. Eestkostja määramise õigust teostavad vanemad testaatorliku korralduse kaudu, st (ühise) testamendi või pärimislepinguga. Eestkostja määramise saab igal ajal tühistada.

Eestkoste seadmise otsustab lõplikult kohus. Eestkostjaks määratakse sobivuse korral isik, kelle vanem on lapse seadusliku esindajana oma testamendis või pärimislepingus nimetanud. Kui vanemad on testamendis või pärimislepingutes eestkostjana nimetanud erinevad isikud, määratakse eestkostjaks isik, kes on selleks sobivaim.

Eestkostjaks ei või aga määrata isikut, kelle eestkostjaks oleku on vanem lapse seadusliku esindajana oma testamendis või pärimislepingus välistanud. Kui vanemad on andnud teineteisele vasturääkivaid korraldusi, kehtib viimasena surnud vanema korraldus.

Eestkostja kannab hoolt lapse kõigi isiklike ja varaliste asjade eest. Ta esindab last kohtus ja kohtuväliselt. Eestkostja allub perekonnakohtu kontrollile ning kohus nõustab ja toetab teda asjaajamistes. Eestkostja peab eeskoste alguses koostama lapse vara loendi ja esitama selle perekonnakohtule. Eestkostja on kohustatud igal aastal perekonnakohtule aru andma. Perekonnakohus võib kontrollorganina lisaks määrata kaaseestkostja, kes jälgib eestkostja tegevust. Eestkoste seatakse kohtu äranägemise kohaselt.

Kes teab midagi kaasa rääkida, siis kommentaarium on avatud, samuti meie postkastid.