Meelise kõne Eesti Blogiauhindadel

Kirjutasin tegelikult pikemalt kui ma eile laval rääkisin. Siin teile täies mahus lugemiseks mu ettevalmistatud kõne.

Head kaasblogijad, külalised! Armsad sõbrad!

Tänastel siinviibijatel on kõigil nii mõndagi ühist. Lisaks sellele, et me oleme otsustanud oma elu või mõtteid muu maailmaga avalikult jagada, oleme ka loomeinimesed, omamoodi kunstnikud. Loomeinimesed on loomult üldiselt ka emotsionaalsemad ning just selle emotsionaalsuse tõttu tunnen, et pean ma praegu sõna võtma, sest see mis toimub Eesti blogimaastikul on ebainimlik ja väär.

Blogijatena toodame me midagi, millesse paneme vähemal või rohkemal määral sisse oma hinge ning laseme seda oma lugejatel lugeda ning nende hinge minna. Lugejateks on loomulikult ka kaasblogijad, meie jutumärkides kolleegid. Öeldakse, et kriitika on edasiviiv jõud. Kahjuks on blogijate seas leviv kriitika edasiviiv jõud pärsitud, kuna tihti muutub see isiklikuks, vaenulikuks ja solvavaks.



Muidugi võib väita, et minu teemavalik on tingitud pigem isiklikust raskusest kui laiema valdkondliku probleemi tunnetamisest. Siinkohal ütleks, et „Mis vahet sel on?“. Ei loe, mitu blogijat on solvangute osaks saanud, mitu neist seda hinge võtab, mitme elu blogijana see häirib. Sellise ebaväärika käitumise muutmisega peame me tegelema KÕIK KOOS.

Eesti Blogiauhinnad on üritus, mis sai loodud selleks, et meie blogi valdkonna inimesed saaksid tulla kokku ja tunnustada parimaid. Rõhutan, ennekõike on eesmärk tulla kokku kui üks suur pere,  teineteist näha, suhelda ja tuttavaks saada. Olla sõbrad vähemalt üks kord aastas! Meie esindame, loome, kujundame ja muudame Eesti ühte loome- ja meediavaldkonda, Eesti blogimaastik on meie nägu. Milline on see nägu aga täna?

Öeldakse, et poliitika on räpane, et seal on raske ellu jääda. Olen näinud lähemalt mõlemat valdkonda, ning kahjuks pean tõdema, et ega suurt vahet tihtipeale ei ole. Poliitikas võideldakse pealtnäha mitte ideede, vaid võimu ning raha nimel. Muidugi, juba ajalooliselt on nende eest sõditud. Mille eest ja mille nimel sõdib aga üks blogija teisega? Klikid? Lugejad? Või lihtsalt tähelepanu? On see seda väärt?

Kuna oma särk on ikka ihule kõige lähem, seega lähen ka isiklikuks!

Igal aastal on saanud justkui traditsiooniks, et pärast blogiauhindade üritust minnakse koju ning kirjutatakse ürituse kohta tagasisidepostitus. Ma tänan väga paljusid teist selle eest! Tagasiside on iga ürituse korraldamisel oluline ning ma loodan, et paljud saavad aru, et oleme nende mõtteid ja arvamusi kuulda võtnud. Aga nii mõnelegi teist tahaksin ma sügavalt silma vaadata ja küsida, et kas seda oli vaja? Kas oli vaja solvata, haiget teha ja pahasti öelda lihtsalt sellepärast, et ürituse kõik detailid ei sobinud? Või lihtsalt sellepärast, et üks sõna sinu kirjas oli puudu?



Mina ja Mari-Leen oleme saanud blogimisega alustamise esimesest hetkest igas vormis vihkamist ja alandust tunda. Seda nii meie enda blogis, kuid ka Eesti Blogiauhindade üritusega seoses. Kas kõiki neid kritiseerivaid postitusi on tore lugeda? Kas on tore lugeda, et üritus, millesse me oleme pannud aega ja energiat, on paljude  arvates nii halb, et, tsiteerin ananüümset kommentaari: „Albers kärva maha, kellele seda üritust vaja on“? Kas üks üritus saab tõesti olla nii halb, et sellepärast peab inimese surma soovima? Milline viha ja valu on ühe inimese, sees, et ta peab selle endast välja kirjutama?

Sellest hoolimata oleme me teinud seda üritust edasi. Oleme vastu öelnud, võidelnud ja alla neelanud. Inimloomus on selline, et alguses tahaks ikka vastu lüüa, kui haiget saad, muidugi me oleme ka eksinud. Õnneks – ja siinkohal tahan ma tänada sind, Mari-Leen – oleme me üksteisele toeks ja lohutajaks ning see aitab. Me oleme koos tugevad ja saame hakkama. Täpselt nagu me oleme hakkama saanud senimaani. Olgugi, et meie ümber on pidevalt inimesi, kes kõigest paar nädalat tagasi istusid koos grupichattides, levitasid teadlikult vale informatsiooni, ning ässitasid teisi meie vastu. Ometigi on paljud neist täna siin, kes meile naeratavad ja kiidavad, kui toredad me oleme ja kui tore on see üritus. Ma olen endalt tihti küsinud, et mida kurja oleme me teinud, et osad inimesed panustavad nii palju energiat ja aega meie hävitamisele ja mahategemisele, kui nad võiks selle aga veeta koos oma sõprade või perega.

Ma olen enam kui kindel, et ka sellel aastal kirjutatakse sellest üritusest, kus pööratakse tähelepanu igale niidile laualinal või kellegi kleidi sobivusele ja huuleläikele. Aga teeks sel aastal teistmoodi. Ma palun vaid enne avaldamise nupule vajutamist mõelda sellele, et kas väljendatud kriitika on edasiviiv jõud või mõjub pigem solvanguna ja võtab motivatsiooni seda üritust korraldada ning inimestel sellel osalemast? Pakun võimalust kõigil, kes mõtlesid oma tähelepanekud blogisse kirja panna seda koheselt jagada. Pakun teile võimaluse tulla pärast mind lavale ja kasutada selleks mikrofoni.

Meil kõigil on võimalus alustada üldise käitumise muutmist kõige lihtsama – endaga. Ja me saame teha selles ka koostööd ja näidata, et me suudame olla ühtsed!

  • Seega, kutsun kõiki üles alustama muutumist iseendast. Mõelda enne vähemalt kaks korda, kui kriitika saab kirja pandud või avaldatud. Kas see on vajalik? Kas see on konstruktiivne või isiklikult solvav ja isiklikku viha leevendav?
  • Kutsun üles meediat ja ajakirjanikke mitte pöörama tähelepanu blogijate omavahelisele küberkiusamisele, et lõkkesse mitte puid juurde visata. See on ainult kütteks sellistele kiusajatele.
  • Kutsun üles ettevõtteid ja agentuure lõpetama vaenu õhutavate blogijatega koostöö. Kiusamist ja solvanguid toetades olete te üks osa viha õhutavast seltskonnast. Ärge reklaamige ennast läbi negatiivsuse rõhutajate ning hoidke oma kuvand puhas.
  • Kutsun üles lugejaid ja blogide jälgijaid vihast nõretavate arvamuspostituste vastu üles astuma ning selle levitajaid ignoreerima! Ärge jälgige neid ja nende tegemisi. Blogijate looming on mõeldud nende lugejatele ning seega on teie tagasiside ja hinnang sellisele käitumisele kõige olulisem. Kas teie lepite sellise arvamuseavaldusega, kus inimest tambitakse mutta tema tõekpidamiste või käitumisharjumuste põhjal? Mõelge, kui selleks inimeseks olete teie ise!



Blogijatena ettevõtetega koostööd tehes oleme me ise ettevõtjad, kes kujundavad laiemalt valdkonna kuvandit. Iga blogija käitumine ja teguviis jätab kogu blogimaastikule jälje ning kujundab laiemalt meie kõikide mainet. Ühe blogija ebaprofessionaalne käitumine kahjustab kõigi niinimetatud ettevõtlust. Ning kui seda tehakse järjepidevalt, oleme me paratamatult kõik sellega sopaga koos.

Mõtleme blogijatena ka sellele, kas me ise sooviksime, et jagatud kriitika käiks meie kohta. Kas me soovime, et kriitika käiks meie lähedaste kohta, meie laste kohta? Nii kerge on sõnad lendu lasta, kirja panna, ära postitada, nii palju raskem on selliste kurjade sõnadega pihta saada, saadud solvangutega päevast päeva elada ning neid mõttes mõlgutada.

Jah, tõesti, on neid inimesi, kes suudavad ennast solvangute vastu emotsionaalselt kaitsta ning tundub, et neid ei kõiguta miski. Aga mida tunnevad sellist kriitikat lugedes tema vanemad, õed-vennad või lapsed? Mis tunne teil on, kui teie kalli ja lähedase inimese kallal ilgutakse, mõnitatakse? Kuidas teie end tunnete, kui teie sõpra järjepidevalt mustatakse ning igast kaarest kividega loobitakse? Teeb haiget? Eeldan, et teeb, väga teeb.

Kurjus sünnitab kurjust ja nii väikses riigis nagu Eesti on koledatel sõnadel võim kiiresti ringiga tagasi looja juurde jõuda. See inimene, kelle te täna mutta tambite, võib homme olla teie ülemus või lapse lasteaia kasvataja/õpetaja. Kui me teiste tunnetest ja hingest ei hooli, siis hoiame vähemalt iseenda karma puhtana ning väldime negatiivse ringiga alguspunkti jõudmist.

Eesti Blogiauhindade üritus tähistab omal moel blogimaailmas aasta möödumist. Aastavahetuse järgselt on kombeks uueks aastaks sihte seada ja lubadusi anda. Mida avalikumalt seda tehakse, seda suurem on tõenäosus eesmärgid ka täita. Ma kutsun üles TEID, Eesti blogimaastiku suunamuutjaid, tegema ühiselt midagi suurt ning muutma ühte Eesti meedia- ja loomevaldkonda paremaks. Muutus algab meist endist, muutus võib alata täna. Aga muutus saab toimida ainult siis kui te seda tahate. Kas te tahate, et blogijat vaadatakse kui draamade õhutajat, küberkiusajat ning teiste tunnete hävitajana või et, Eesti blogijate maine oleks puhas ning blogijaid nähtakse kui häid sõnumi levitajaid ja koostööpartnereid nii äri- kui heategevuses?



Ei ma ei oota teilt aplausi. Ma ootan teilt arusaamist ning veelgi enam anaüüsi ja mõtlemist, enne kui te midagi teete, sest sellel tegevusel võivad olla tagajärjed, mida keegi  teist ei oska ette näha.

Kui teie seas on siin täna keegi, kes soovib oma arvamust avaldada, siis palun mikrofon on siin. Me ootame teid. Tulge ja öelge seda täna, siin ja praegu.

Aitäh kuulamast.



24 Comments

  1. Mari-Leen näeb välja imeline! Võiksid sama lookiga kuskil pildistamas käia ja muidugi meiega jagada pilte :D

  2. Pekki, Meelis! Hirmutasid kõik blogijad ära. Ükski pole täna sõnagi kirjutanud. Kahju, et soppingu- mutti polnud, oleks ehk jälle mõnus lugemine olnud.

  3. Mari-Leen, sa n2gid lihtsalt super v2lja. Ait2h Meelis, et julgesid sellised k6be pidada, 2kki hakkavad nyyd ka muutused tulema…

    1. Leian, et muutused peaksid kõigepealt algama austet kõnepidajast endast. Natuke naljakas oli seda “teiste silmas pindu näen” kõnet lugeda.

  4. Väga Õiged sõnad Meelis! Sügav ja Mõtlema panev. Naine on Sul ka Super Kaunis.

  5. “Inimene, kes on Eesti blogimaastiku kõige suurem mõnitaja ja halvasti ütleja, tuleb nüüd teistele moraali lugema? Kas ta arvab, et inimesed on unustanud, et Marimelli blogis on saanud lugeda nii seda, et ilublogijad on hobusenäod, need lõputud mutta tampivad kleidiarvustused peale punase vaiba üritusi ja raseda blogija akne üle ilkumine… Tema on küll viimane inimene, kes peaks teistele moraali lugema”. – ei viitsi isegi midagi lisama hakata. Pigem mõttekoht teile. Ärge silmakirjatsege, inimesed ei ole kalamäluga.

    1. Ja millal need postitused ilmusid? Võiks nagu veidi laiemalt mõelda ja mitte aastas 2016 olla. Meil on aasta 2019! Inimesed muutuvad, seda eriti kolme aastaga. Erilisi kriitikapostitusi ei ole marimelli blogis ammu ilmunud. Mõni lihtsalt mäletab ühte asja kunagi ja ongi selles kinni. Aeg on aga edasi läinud :)

    2. Aasta 2016 ei olnud 20 a tagasi. Kolm aastat tagasi ei olnud te teismelised, kes suvalisi asju välja purskavad, mõnitavad ja irvitavad. Ei maksa rääkida sellest ajast, nagu olnuks see aastakümnete taga ja teie mõtlematud noored, kes räägivad mis sülg suhu toob.
      Tunnistage ja vabandage, mitte ärge ajage mingit “see on niiii ammune minevik” juttu.

    3. Kui sa oleksid meid jälginud, siis me oleme oma viga tunnistanud, öelnud, et see ei kukkunud välja nii nagu mõtlesime, vabandanud ja kogu see teema on meie jaoks minevik, sest see teema ongi case closed. Ma ei leia, et ma iga kommentaari all peaksin jätkuvalt vabandama, nagu ma oleks kellegi maha löönud :) Ma olen seda korduvalt teinud ja kui see ei ole inimesteni jõudnud, siis ma ei tea, mida ma veel tegema peaks?! See teema on MINEVIK, ja kes selles endiselt kinni on, siis ma ei saa parata, et teie ei arene ja edasi ei liigu. Ja see on ka totaalselt viimane kommentaar nende “vanade” postituste kohta, sest ma liigun edasi, mitte tagasi ja meie jaoks ongi see teema closed!

    4. Ei ole case closed. Te teete igal aastal presidendi balli, kroonika auhindade, moenädalate jms ürituste järelkaja, kus kommenteerite kõige ilusamaid/inetumaid ja tundub, et sõnu te väga ei vali, olete ikka väääääga inetult öelnud. Ometi jäi teil millegipärast kommenteerimata enda outfit aastast …. tallinna moenädalal, kus sul endal oleks nagu elutoa vana kardil üll olnud.

      Üks aasta tegite lausa Polli lugejate seas, et kas keegi tahab jälle seda teiepoolset välimuse mõnitamist lugeda. Ei tahetud.

      Ja Mari-Leen – sina tegid just Facebooki halva disani gruppi (Tramaivõikuihalbdisain/reklaam) postituse, naeruvääristamaks Sulo välimust. Of all the people – SINA kellegi kehakaalu ja välimuse kallal ilkumas!
      See oli, muuseas, 4. juunil, seega isegi mitte 14 päeva tagasi.

    5. Esiteks – Sulo teema tegin ma sellest, et võiks ajakohast pilti kasutada, mitte, et reklaamid üht ja kohaletulija näeb hoopis midagi muud. Ma ei ole kellegi kehakaalu mõnitanud.
      Teiseks, nagu ma ütlesin pole me juba väga pikalt mingeid punasevaiba ämbreid/pärleid teinud, kasuta otsingut :D Viimati ehk paar aastat tagasi, niiet.. Millest me räägime?
      Tegingi polli, rahvas ei tahtnud, enam pole teinud. Lihtne ja loogiline, ei?
      Ei tea, mis outfitist sa räägid minu puhul.

  6. Kirjutaksin sellele sõnavõtule meeleldi alla, kui need ainult ei tuleks teie suust, kes te ise teistest pidevalt halvasti räägite. Võite alati öelda, et see oli ammu ja nüüd olete te muutunud ning head-meeldivad-armsad inimesed, aga aastavahetusel ehk umbes 6 kuud tagasi olete veel ise avaldanud postituse, kus märgite veelkord Merka välimust EMA-l, seda muidugi negatiivsel noodil.
    Andke andeks, aga teie suust on need sõnad ju lihtsalt naeruväärsed :D

  7. Selles mõttes on teil õigus, et aeg on edasi läinud, teie silmnähtavalt arenenud, muutunud jne. Aga see kõne oleks loomulikumalt mõjunud kui oleksite enda näitel rääkinud. Kuidas endistest kiusajatest ja solvajatest on arenenud teist poolt nägevad blogijad ja teiste mahategemist taunivad blogijad. Antud juhul tundub Meelise kõne veits silmakirjalik ja tobe tõesti. Mitte kõne ise vaid tema suust kuulduna.

  8. Johhaidii. Te kommenteerijad olete siin ikka lumehelbekesed küll :) Tehke vahet kriitikal – mulle ei meeldi tema kleit või siis järjekindlal blogimisel kellegi teemal see ja see on ikka no nii …. (täida lüngad). Üksasi on avaldada arvamust. Kõik ei peagi kõigile meeldima. Ei ole nii, et iga negatiivne sõna riietuse/piltide jms kohta on kohe kius. Ja et see peaks ütlemata jätma, sest jumala eest ÄKKI keegi solvub (ilmselt lumehelbekese kommentaari peale nüüd solvub ka keegi). Aga konstruktiivne kriitika on ka olemas. Tehke sellest omad järeldused ja liikuge edasi. Muideks kõik eksivad. On eksind Marimell ja teete te enamus anonüümseid kommenteerijaid siin seda. 3a tagasi juhtunu ei tähenda seda, et seda peaks elulõpuni meelde tuletama või siis et inimesed ei ole võimelised muutuma. Riietuse osas – no andke andeks, kui sa lähed üritusele, kus tehakse fotosid, siis paratamatult antakse hinnang ka välimusele. Minumeelest terve Nexus nägi too üritus nagu kamp tädisi välja (ei olnud eakohaselt riides) aga see ei tähenda, et see oli öeldud kiusuks või maha tegemiseks või nende muusika halvustamiseks. Riietusega annab kõigil pange panna. Ja alati ei pea see mis minu jaoks mugav ja hea seljas on, meeldima kõikidele teistele. Vaevalt, et Nexuse Merka kuskile sellepärast nutma läks (ma loodan). Ka Leen on aegajalt kandnud asju mis tema kehakuju ei kiida just (no minu silmis) aga samas see aasta blogiauhindadel no.. just wow. Väga õiged valikud, vägaväga kena naine :) Ja kriitikat on ta ka osanud vastu võtta, arvestades seda et ta on paks olnud, siis on tal ilmselt ka igasuguse sapi vastu kasvatatud paks nahk.
    Igatahes suht tobe on hakata heitma ette neile nende minevikku, kes tahavad paremat suhtumist ja vähemalt üritavad paremad olla. Kõlab pigem laisa inimese õigustusena miks võiks oma käitumist jätkata sest no nemad tegid ka ju nii! Elage ja suhelge nii nagu tahate, et teiega suheldaks. Kui vingud/kritiseerid, siis võta enda pihta ka kriitika sama julgelt vastu. Mitte ära kiunu, et teised teevad ja vaat kes korrale kutsub. Nemad vähemalt üritavad. Aga sina mida teed?

  9. Vastikult patroneerivalt kõlas see kõne tõesti. Tundub nagu üritati järele teha Hollywoodi galadel kuuldud staaride tähtsaid sõnavõtte (peatage kliimasoojenemine, metoo jne) lootuses, et ka neile kogu saal lõpus püstiseistes plaksutab, aga võta näpust.. :D Sry, aga natuke naeruväärsena mõjus see kõne. Ja lootsite tõesti, et pärast seda , kui olete manitsevalt sõrme viibutanud külaliste poole, tulevad kõik pärast teiega rõõmsalt ühises peres pidutsema?

  10. Ma arvan, et on veits vahe sees kui keegi ise pillub valimatult kriitikat nagu tuld, aga saab sellest aru ja tõmbab end tagasi… Versus see, et räuskamine aastaid, siis hetkeks vait jääda ning seejärel hakata lampi teistele moraali lugema, et nii ei tohi teha.

Comments are closed.