Kirjutasin tegelikult pikemalt kui ma eile laval rääkisin. Siin teile täies mahus lugemiseks mu ettevalmistatud kõne.
Head kaasblogijad, külalised! Armsad sõbrad!
Tänastel siinviibijatel on kõigil nii mõndagi ühist. Lisaks sellele, et me oleme otsustanud oma elu või mõtteid muu maailmaga avalikult jagada, oleme ka loomeinimesed, omamoodi kunstnikud. Loomeinimesed on loomult üldiselt ka emotsionaalsemad ning just selle emotsionaalsuse tõttu tunnen, et pean ma praegu sõna võtma, sest see mis toimub Eesti blogimaastikul on ebainimlik ja väär.
Blogijatena toodame me midagi, millesse paneme vähemal või rohkemal määral sisse oma hinge ning laseme seda oma lugejatel lugeda ning nende hinge minna. Lugejateks on loomulikult ka kaasblogijad, meie jutumärkides kolleegid. Öeldakse, et kriitika on edasiviiv jõud. Kahjuks on blogijate seas leviv kriitika edasiviiv jõud pärsitud, kuna tihti muutub see isiklikuks, vaenulikuks ja solvavaks.
Muidugi võib väita, et minu teemavalik on tingitud pigem isiklikust raskusest kui laiema valdkondliku probleemi tunnetamisest. Siinkohal ütleks, et „Mis vahet sel on?“. Ei loe, mitu blogijat on solvangute osaks saanud, mitu neist seda hinge võtab, mitme elu blogijana see häirib. Sellise ebaväärika käitumise muutmisega peame me tegelema KÕIK KOOS.
Eesti Blogiauhinnad on üritus, mis sai loodud selleks, et meie blogi valdkonna inimesed saaksid tulla kokku ja tunnustada parimaid. Rõhutan, ennekõike on eesmärk tulla kokku kui üks suur pere, teineteist näha, suhelda ja tuttavaks saada. Olla sõbrad vähemalt üks kord aastas! Meie esindame, loome, kujundame ja muudame Eesti ühte loome- ja meediavaldkonda, Eesti blogimaastik on meie nägu. Milline on see nägu aga täna?
Öeldakse, et poliitika on räpane, et seal on raske ellu jääda. Olen näinud lähemalt mõlemat valdkonda, ning kahjuks pean tõdema, et ega suurt vahet tihtipeale ei ole. Poliitikas võideldakse pealtnäha mitte ideede, vaid võimu ning raha nimel. Muidugi, juba ajalooliselt on nende eest sõditud. Mille eest ja mille nimel sõdib aga üks blogija teisega? Klikid? Lugejad? Või lihtsalt tähelepanu? On see seda väärt?
Kuna oma särk on ikka ihule kõige lähem, seega lähen ka isiklikuks!
Igal aastal on saanud justkui traditsiooniks, et pärast blogiauhindade üritust minnakse koju ning kirjutatakse ürituse kohta tagasisidepostitus. Ma tänan väga paljusid teist selle eest! Tagasiside on iga ürituse korraldamisel oluline ning ma loodan, et paljud saavad aru, et oleme nende mõtteid ja arvamusi kuulda võtnud. Aga nii mõnelegi teist tahaksin ma sügavalt silma vaadata ja küsida, et kas seda oli vaja? Kas oli vaja solvata, haiget teha ja pahasti öelda lihtsalt sellepärast, et ürituse kõik detailid ei sobinud? Või lihtsalt sellepärast, et üks sõna sinu kirjas oli puudu?
Mina ja Mari-Leen oleme saanud blogimisega alustamise esimesest hetkest igas vormis vihkamist ja alandust tunda. Seda nii meie enda blogis, kuid ka Eesti Blogiauhindade üritusega seoses. Kas kõiki neid kritiseerivaid postitusi on tore lugeda? Kas on tore lugeda, et üritus, millesse me oleme pannud aega ja energiat, on paljude arvates nii halb, et, tsiteerin ananüümset kommentaari: „Albers kärva maha, kellele seda üritust vaja on“? Kas üks üritus saab tõesti olla nii halb, et sellepärast peab inimese surma soovima? Milline viha ja valu on ühe inimese, sees, et ta peab selle endast välja kirjutama?
Sellest hoolimata oleme me teinud seda üritust edasi. Oleme vastu öelnud, võidelnud ja alla neelanud. Inimloomus on selline, et alguses tahaks ikka vastu lüüa, kui haiget saad, muidugi me oleme ka eksinud. Õnneks – ja siinkohal tahan ma tänada sind, Mari-Leen – oleme me üksteisele toeks ja lohutajaks ning see aitab. Me oleme koos tugevad ja saame hakkama. Täpselt nagu me oleme hakkama saanud senimaani. Olgugi, et meie ümber on pidevalt inimesi, kes kõigest paar nädalat tagasi istusid koos grupichattides, levitasid teadlikult vale informatsiooni, ning ässitasid teisi meie vastu. Ometigi on paljud neist täna siin, kes meile naeratavad ja kiidavad, kui toredad me oleme ja kui tore on see üritus. Ma olen endalt tihti küsinud, et mida kurja oleme me teinud, et osad inimesed panustavad nii palju energiat ja aega meie hävitamisele ja mahategemisele, kui nad võiks selle aga veeta koos oma sõprade või perega.
Ma olen enam kui kindel, et ka sellel aastal kirjutatakse sellest üritusest, kus pööratakse tähelepanu igale niidile laualinal või kellegi kleidi sobivusele ja huuleläikele. Aga teeks sel aastal teistmoodi. Ma palun vaid enne avaldamise nupule vajutamist mõelda sellele, et kas väljendatud kriitika on edasiviiv jõud või mõjub pigem solvanguna ja võtab motivatsiooni seda üritust korraldada ning inimestel sellel osalemast? Pakun võimalust kõigil, kes mõtlesid oma tähelepanekud blogisse kirja panna seda koheselt jagada. Pakun teile võimaluse tulla pärast mind lavale ja kasutada selleks mikrofoni.
Meil kõigil on võimalus alustada üldise käitumise muutmist kõige lihtsama – endaga. Ja me saame teha selles ka koostööd ja näidata, et me suudame olla ühtsed!
Blogijatena ettevõtetega koostööd tehes oleme me ise ettevõtjad, kes kujundavad laiemalt valdkonna kuvandit. Iga blogija käitumine ja teguviis jätab kogu blogimaastikule jälje ning kujundab laiemalt meie kõikide mainet. Ühe blogija ebaprofessionaalne käitumine kahjustab kõigi niinimetatud ettevõtlust. Ning kui seda tehakse järjepidevalt, oleme me paratamatult kõik sellega sopaga koos.
Mõtleme blogijatena ka sellele, kas me ise sooviksime, et jagatud kriitika käiks meie kohta. Kas me soovime, et kriitika käiks meie lähedaste kohta, meie laste kohta? Nii kerge on sõnad lendu lasta, kirja panna, ära postitada, nii palju raskem on selliste kurjade sõnadega pihta saada, saadud solvangutega päevast päeva elada ning neid mõttes mõlgutada.
Jah, tõesti, on neid inimesi, kes suudavad ennast solvangute vastu emotsionaalselt kaitsta ning tundub, et neid ei kõiguta miski. Aga mida tunnevad sellist kriitikat lugedes tema vanemad, õed-vennad või lapsed? Mis tunne teil on, kui teie kalli ja lähedase inimese kallal ilgutakse, mõnitatakse? Kuidas teie end tunnete, kui teie sõpra järjepidevalt mustatakse ning igast kaarest kividega loobitakse? Teeb haiget? Eeldan, et teeb, väga teeb.
Kurjus sünnitab kurjust ja nii väikses riigis nagu Eesti on koledatel sõnadel võim kiiresti ringiga tagasi looja juurde jõuda. See inimene, kelle te täna mutta tambite, võib homme olla teie ülemus või lapse lasteaia kasvataja/õpetaja. Kui me teiste tunnetest ja hingest ei hooli, siis hoiame vähemalt iseenda karma puhtana ning väldime negatiivse ringiga alguspunkti jõudmist.
Eesti Blogiauhindade üritus tähistab omal moel blogimaailmas aasta möödumist. Aastavahetuse järgselt on kombeks uueks aastaks sihte seada ja lubadusi anda. Mida avalikumalt seda tehakse, seda suurem on tõenäosus eesmärgid ka täita. Ma kutsun üles TEID, Eesti blogimaastiku suunamuutjaid, tegema ühiselt midagi suurt ning muutma ühte Eesti meedia- ja loomevaldkonda paremaks. Muutus algab meist endist, muutus võib alata täna. Aga muutus saab toimida ainult siis kui te seda tahate. Kas te tahate, et blogijat vaadatakse kui draamade õhutajat, küberkiusajat ning teiste tunnete hävitajana või et, Eesti blogijate maine oleks puhas ning blogijaid nähtakse kui häid sõnumi levitajaid ja koostööpartnereid nii äri- kui heategevuses?
Ei ma ei oota teilt aplausi. Ma ootan teilt arusaamist ning veelgi enam anaüüsi ja mõtlemist, enne kui te midagi teete, sest sellel tegevusel võivad olla tagajärjed, mida keegi teist ei oska ette näha.
Kui teie seas on siin täna keegi, kes soovib oma arvamust avaldada, siis palun mikrofon on siin. Me ootame teid. Tulge ja öelge seda täna, siin ja praegu.
Aitäh kuulamast.
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…