#elulineblogi #meeliskirjutab #reisiblogid Lissabon

Meelise Lissabon: iga Insta-tšiki unistus

Tegelikult ma mõtlesin alustada mingi ilgelt eepilise ja kunstilise sissejuhatusega, aga siis tundsin, et nääääh ei viitsi. Kes see viitsib mingit eepost lugeda… Seega alustame lühidalt ja konkreetselt. Käisin mina Lissabonis ja järgnevalt kirjutangi oma kogemusest ja sellest, kus sai käidud, mida vaadatud ja mis mulje Lissabon jättis. Ütlen kohe ära, et inimesed on erinevad. Ma sain Instasse storysid tehes palju kirju, et oo, nii armas Lissabon.. Mitte minu jaoks. Aga kohe kõigest lähemalt.

Cascais

Ma ütleks, et see on kogu mu Lissabonis käigu juures üks meeldivamaid elamusi. Tegemist on sellise väikese linnakesega, mis asub Lissabonist 30km kaugusel. Jah, tõesti ilus koht. Õnneks sattusin ma sinna ka päikesepaistelise ilmaga ja see tegi ilmselt asja meeldivamaks. Lihtsalt käidki ringi, vahid palme ja maju ja turiste, kes kõike, sõnaotsesesmõttes, kõike, pildistavad. Isegi prügikaste. Kuna aga tegemist on nii kohalike kui ka turistide seas populaarse kuurort linnakesega, siis on ka hinnad vastavad. Silma jäi silt: kohv ja kohalik koogikene 4,90€, mingi pizza 14.90€ ja putkas müüdav gelato 5.90€. Seega minu silmis oli tegemist kallima rajooniga. Õnneks olin ma eelnevalt toidupoest banaani ja vett ostnud.

Toit ja toidupoed – vein on odavam kui sink

Ma ütleks, et toitude hinnad on suht-koht meiega samasse klassi. Ehkki loomulikult olenevalt tootest oli kalleimaid ja odavamaid asju. Näiteks igasugused parma- ja serranosingid ja chorizo vorstid olid kindlasti soodsamad kui Eestis. Ja neid oli seal ikka väga laias valikus. Kallimaid, paremaid ja odavamaid – noh, odavad olid ka odavama maitsega.

Veidral kombel müüdi piima tavariiulis. Ühes väiksemas poes oli see külmkapis. Loomulikult ma ühel päeval haarasingi mingi rändom piima kaasa ja see oli super-rõve. Seega piima valides olge hoolikad.

Suurtest toidupoodidest jäid mulle silma kaks nime: Jumbo ja Continente. Minnes Centro Colombosse, siis seal all on ka olemas üüratult suur Continetali pood. Ma tooks paraleeli, et see on sama suur kui kolm Kristiine Pismat kokku. Ikka suur. Ma ütleks, et isegi liiga suur, sest sa lihtsalt kõnnid ja kõnnid ja kõnnid natukene veel ja ikka pood ei lõpe. Aga õnneks on seda Continentalit näha ka linnapildis väiksemate poodidena. Ehk siis meie niiöelda mini-Rimid. Saad oma põhilised asjad kätte ja ei peagi tervet kilomeetrit maha vantsima.

Jumboga on sama lugu, et need kaks, kus mina käisin, olid suured. Pood ise on tegelikult pisut soodsam kui Continente. Aga kui kuskil oled ja neid silmapiiril ei paista, on minu arust absoluutselt iga nurga peal mini-mercado. Ehk siis kohalike või mustlaste poolt peetavad mini-poed, kus müüakse piima, viina, juustu, puuvilju, küpsiseid jne. Ma ütleks need on sellised peo-poed. Ehk siis kui õhtul on pidu ja kaugele ei viitsi minna, saad kogu kraami mini-mercadost kätte. Hinnad muidugi 20-30% kallimad.

Vein, vein ja veelkord vein

See on seal odav. Saad ka kalleid osta, aga kui me räägime joomisest kui sellisest, siis Lissabon ja veinid on match made in heaven. Tunnistan ausalt, et pigem ostsin kallimat sinki ja selle arvelt odavamat veini. Kõige kallim pudel, mis ma toidupoest soetasin, maksis 1.39€. Tavaline hind oli pudelil 1.09€. Ja maitse on väga norm. Ma muidugi ei ole mingi peen veinigurmaan kah, seega ei maksa minu arvamust tõepähe võtta, sest võibolla mõnele see ei meeldi. Peatänaval oli mingi fancy pood, kus müüdi veine mille hinnad küündisid kuni 1500€. Seega jah, saad igas hinnaklassis veini, lihtsalt kõik oleneb sinu rahakoti paksusest ning maitsemeelest. Minu raha läks teadagi shoppamisele ja ma pole kunagi suurem asi jooja olnud.

Restoranid ehk väljas söömine

Kui ma senimaani olen neutraalne üritanud olla ja tegelikult väga midagi nuriseda pole, siis nüüd hakkab see ving ja hala pihta. Seega kui ei soovi, ära edasi loe. Nii nagu Eestis on erineva hinnatasemega restorane on seda ka Lissabonis. Kesklinnas ja niiöelda peatänaval muidugi süüa sa alla 13 euro ei saa. Samas niipalju kui nägin, portsud olid suured.

Aga teenindus, teenindus ja veelkord teenindus. Reaalselt ma käisin ükskord läbi vist kuus restorani ja lõpuks võtsin türklastelt kebabi, sest täiesti võimatu on saada normaalset teenindust või üldse teenindust kui sellist.

Esiteks ei ole mitte ühtegi inglise- või vähemasti saksakeelset menüüd. Kõik on portugali keeles. Siis ei leidu mitte ühtegi teenindajat, kes tonkaks kasvõi natukenegi inglise keelt. Noh, et suudaks selgeks teha, mis on kana ja mis on kala. Sulle vaadatakse otsa kui debiilikule ja räägitakse kõike portugali keeles. Teeninduse tipuks on muidugi see, et kuigi ma võin olla järjekorras esimene, siis teenindatakse ära kõiki kohalikud inimesed ja alles siis pöördudakse vissis näoga minu poole.

Mul õnnestus siis ühel hommikul saada süüa nii, et restoranis olev klient oli minu ja teenindaja vahendajaks. Ja isegi siis läks osa teksti kaduma. Vähemalt saime oma söögid kätte ja need olid head. Või oli mul lihtsalt pohmakas ja nälg, aga olid head.

Kuid milline vaev ja kemplemine, et seda toitu saada. Ja loomulikult maksa sulas. Tähendab, sina turist maksa sulas. Kohalik võib kaardiga maksta. Sellel hetkel kui sina hakkad maksma, siis oih, näed, terminal ei tööta. Olgugi, et just sekund tagasi keegi kohalik sellega maksis. Alles siis kui sa ütled, et mul sula pole ja ma jätan siis üldse maksmata, hakkab ka terminal uuesti tööle. Aga seda kõike pead sa selgeks tegema käte, silmade, nina ja nabaga, sest inglise keelt nad ju ei mõista.

Ja isegi Vasco Da Gama keskuses, kus on suur toidu ala, ollakse nii umbkeelsed, et anna abi. Ometigi käib seal ju hordide viisi turiste. Kõige lihtsam on näidata näpuga mingile pildile, kus on nende juures müüdav toit peal. Kuid uskuge mind, ka siis on võimalik, et midagi läheb nässu. Seega osta poest süüa, prae kodus ja elu kergem ning stressi vähem.

Rannad ja ujumine

Mina sattusin Lissaboni nö mitte hooajal, seega ei olnud ametlikult rannahooaeg ka avatud. Jah, inimesi oli, aga vesi oli nii külm. See oli lausa nii külm, et mul tõmbasid jalad krampi. Kiiresti vette ja veelgi kiiremini välja oli selle suplusstiili nimi. Loomulikult olid ilusamad ja isoleeritumad rannad lõuna pool (niiöelda üle jõe või siis üle silla), aga jah, mul ei olnud aega (bussiga 1,5h linnast välja trippida) ja mahti neid siiski külastada, sest ilmad ei olnud just kõige rannasõbralikumad. Seega piirdusin nendega, mis jäid niiöelda siiapoole silda.. Kuigi meie seltskonnast inimesi käis ka sealpool silda, siis mingeid erilisi positiivsuse hõiskeid ma ei kuulnud. Ilus, aga külm.

Aga, kus ma siis käisin? Võtad metroo, sõidad Cais Do Sodre peatusesse, sealt võtad maapealse rongi suunaga Cascais ja anna minna. Teekond lõpppeatuseni kestab kuskil 50 minutit ja sul ongi valida kas minna Cascais olevasse randa või kuhugi teepeale jäävatesse. Kokku õnnestus mul rannas viibida kahel päeval, sest no ilma ei olnud.

Päike küll paistis, aga kui sul on 16 kraadi ja tuul, siis no ei tõmba mere äärde. Esimesena peatusin ma sellises rannas nagu Tamariz Beach. Google maps leiab selle ka kenasti üles. Väga hea ja mõnus rand. Väike, aga samas ei olnud seal väga palju inimesi. Oli liiva, oli kive, ehk siis saad valida, kus päevitada. Pigem nägin seal siiski kohalikke kui turiste. Ei kohanud seal ka tüütuid kaupmehi, kes igasugust saasta sulle pähe määrivad. Mulle see rand väga meeldis ja kindlasti soovitan.

Teine rand kus käisin oli siis Cascais (ehk tegelikult on see hoopis teises linnas asuv rand). Täielik turistikas. Ranna mõttes kindlasti vältida. Esiteks on ilgelt palju rahvast. Muss peksab kuskil rannabaaris, pidevalt käib keegi sulle midagi pakkumas, siis urisevad need jetid veepeal. Kohutav turistikas minu jaoks. Selle koha pluss on see, et seal on toidupood Jumbo, kus siis enne või pärast randa toidupoolist haarata.

Liiklemine – 100€ metroole, 500€ taksole

Mina kasutasin liikumiseks peamiselt metrood, kuid öösiti (ehk siis kell neli hommikul) taksot. Kasutasin Taxify’d või Uberit, hinnad samad mis meilgi. Hind sõltub kellaajast, liiklusest, kaugusest ja nö rahva huvist. Aga kuna ma olen takso suhtes kooner, siis üle viie euro per ots ma ei maksnud. Meie seltskonnas oli inimesi, kelle pooleteise nädala taksole kulunud raha oli üle 500 euro.

Aga nagu suurlinnades ikka, siis mugavaim viis on metroo. Joonised lihtsad ja selged. Kuigi ma pean tunnistama, et metroos sees, ehk siis niiöelda koridoris, on viidad suhteliselt vajaka. Jookse nagu peata kana, et kummale poole ma siis minema pean.

Ja päris mitmel korral läksin kas valele liinile või vapsee vales suunas. Kõige suurem prohmakas juhtuski ühel kolmapäevasel päeval, kui läksin peale kesklinnast ja pidin sõitma niiöelda Nõmmele, aga lõpetasin Viimsis. Te ei kujuta ette ka kui vihane ma iseenda peale olin. Tegemist oli hilisõhtuse ajaga ja lõpp peatuses pidin uut rongi ootama mingi 20 minutit pluss veel sõiduaeg 40 minutit. Teised olid juba ammu peol, aga mina kuskil pärapees, kus ainsaks aroomiks oli kanep, mida lähedal olev viiepealine noortekamp usinasti kimus.

Kas hirmus ei olnud?

Ei olnud, sest ma olin lihtsalt nii kettas, et isegi kui keegi oleks midagi tulnud, ma ei tea küsima või röövima või norima, siis ma oleks suurest vihast ilmselt nad minema hirmutanud. Milline positiivne metroo noot eksole. Aga ei, muidu oli metroo OK. Alati õigeaegsed, peatused puhtad, rongid samuti ja inimesed seal sees väga erinevad. Mulle jubedalt meeldib inimesi vaadata. Lihtsalt istun ja analüüsin. Vaatan milline inimene välja näeb, mida teeb, kellega ta on, kuhu ta minna võiks, kellena ta töötab, on ta õnnelik jne jne. Kokku kulus mul metroo peale kümne päevaga kuskil 90 eurot. Aga no olgem ausad, ma ikka sõitsin ka kõvasti. Läksin kuhugi kohta, ei meeldinud, panin edasi.

Shoppamisele kulus terve pangakonto vabajääk

Minu lemmikteema, aga ma üritan selle väga lühidalt kokku võtta, sest ma võiks poodidest ja shoppamisest rääkida väga pikalt. Kokku on minu silmis Lissabonis kolm kaubanduskeskust. Vasco Da Gama, Amoreiras ja Colombo. Ja siis kesklinnas niiöelda shopping street, kus on ka H&M, Zara, Bershka ja hunnik kohalikke tegijaid.

Vasco Da Gama on ilus ja hästi valgusküllane (ehk siis katus on klaasist). Kui ma ei eksi, siis oli seal neli korrust, millest üks on niiöelda foodcourt ehk siis toidukoht toidukoha kõrval.

Minule isiklikult see koht shoppamiseks ei meeldinud, sest seal ei olnud mingeid erilisi poode. Tüüpiline kosmeetika, prillid, elektroonika, vähe kallimad riided, meenub, et oli spets CK pesupood, aga see oli ka kõik. Lisamiinuseks oli liikumine korruste vahel. Trepid olid ainult ühes kohas. Ehk siis selleks, et alla või üles minna, tuli ilgem tiir käia. Liftid liikusid nii aeglaselt, et kiiremini sai jala, isegi kui selle tiiru tegid.

Mina käisin seal söömas, sest see oli kohe Altice Arena kõrval (ehk siis kohas kus toimus Eurovisioon). Oli ka KFC, BurgerKing, mingid pastakohad, hiinakas (kus ma ka enamuse ajast toitusin), pizza kohad, salati baar ja eraldi veel jäätise või noh, magustoidu letid. Hinnaklass on seinast seina. Aga üldiselt tuleks arvestada miinumum viis euri per mingi toit. Hiinakas oli suur lõuna koos joogiga 5.85€. Maitse oli nii ja naa, aga noh, Eesti mees ei virise vaid sööb ära – peaasi, et kõht on täis. Seega shopata pole seal mõtet, aga arenalt tulles oli hea süüa.

Amoreiras

Vot see putka oli nii mõtetu, et pikalt ma sellel ei peatuks. Reaalselt ma olin seal vist maksimaalselt 20 minutit ja kogu keskus oli läbi käidud. Esiteks kallid asjad ja täiesti tüüpilised poed, mis igal pool mujalgi. Muud polegi öelda. Pigem vältida.

Centro Colombo

The one and only, oleks kõige õigem selle kohta öelda. Minu püha graal. Esiteks metroo peatub kohe keskuse all (Militar Luz oli vist selle nimi). See oli suur keskus ja oi-oi kui palju poode ja kui palju toidukohti.

Loomulikult oli seal ka meil müüdavaid brände nagu Pull&Bear, Bershka, Zara jne. Aga minu jaoks kindlasti oluline oli Primark ja täiesti uue poena avastasin enda jaoks LEFTIES.

See oli samuti kiirmoe kett, aga hinnad olid sellised H&M kanti. Mitte just kõige odavamad, nagu Primarkis, aga samas ka mitte ülehinnatud Zara. Kes Saksamaal on käinud, teavad ka kindlasti poodi C&A. See oli ka seal olemas. Mitte just kõige suurem, aga no oli olemas.

Kokkuvõttes, kui tahad Lissabonis shopata, siis Centro Colombo on sinu koht. Lisaks on keskuses ka suur toidupood.

Kokaiin ja president

Minu jaoks oli keskus ja kesklinn kõik see, mis asus metroo peatuse Martim Moniz ja Baixa-Chiado vahel. Astud metroost välja ja põmaki suveriinipoed. Ja no neid oli seal oi-oi kui palju. No sa saad aru, et sa oled kesklinna jõudnud, sest jube palju on turiste ja igasuguseid tüüpe, kes sulle mingit sodi püüavad pähe määrida. Ma tegelikult ei oskagi midagi väga erilist välja tuua peale tüütute narkokaupmeeste ja tänavaartistide.

Seal kesklinnas oli ka mingit sorti vaatamisväärsus nimega vaateplatvorm. Aga see oli kogu aeg umbes. Selles mõttes, et alati oli meeletu järjekord. Seega ma tegin lihtsalt pilti selle kuulsa „asja“ ees. Vaese turisti rõõmud, eksole.

Selle samas „asja“ ees kohtasin ma muideks Portugali presidenti. Soliidne härrasmees soliidses eas.

Aga tulles tagasi nende narkokaupmeeste juurde, siis tõesti nad olid nii tüütud. Neid oli nii palju ja nad olid nii pealetükkivad. Kui sa kasvõi sekundiks neile silma vaatasid oli perses. Hakkasid lihtsalt sul järel käima ja pakkusid nii hašisit, marihuaanat, kokaiin… Õudsed elukad. Ja põhiline on see, et see kõik toimus samal ajal kui linnas jalutas ringi ka politsei. Kuidas on see võimalik, ma küsin. Aga no näed, oli.

Tagasitulles panin muidugi korraliku naeru maha kui ma Elu24st lugesin, et neile pakuti viis grammi hinnaga 700€. Mulle pakuti 100€ eest kaks grammi. Ei teagi, kas oli sitem kraam või tundusin ma ilgem tarbija, et head hinda pakkuda ja Jukkum lihtsalt turist, kellelt küsida nii kõrget hinda. Kusjuures mulle alati igal pool pakutakse narksi. Isegi Egiptuse lennujaamas on pakutud. Ma pean vist siinkohal igaks juhuks mainima, et ma ei osta kunagi midagi!

Siis on seal selline turistilõks nagu kollane tramm. Jah, tramm. Meie jaoks ei midagi erilist, eks, aga seda kollast trammi näeb ka suveniiripoodides müüdavatel külmiku magnetitel. Minu siiras soovitus ongi teil see magnet osta ning kollase trammiga mitte sõita. Miks? Sest see on täielik turistilõks. Tramm sõidab nii aeglaselt, see on inimesi puupüsti täis ja mis peamine… absoluutselt igas trammis on varas. Jah. Seda rõhtutati igal sammul ka kohalike poolt kui mainisid midagi sellest, et tahad sõitma minna. “Varas trammis” pidavat olema mingi grupeering ja keegi väga midagi teha ei saa selle vastu. Pikk ja keeruline jutt, aga minu soovitus on sellele mitte minna ja pigem jalutada – on vähe mugavam, soodsam ja kindlasti turvalisem.

Oceanarium ja Telecabine

Tooksin välja kaks vaatamisväärsust, kus ma käisin ja mida pean niiöelda heaks või noh, minu meelest tasuks minna.

Esiteks telecabine või eestipärasema nimetusega köisraudtee. Tegelikult täielik turistikas, aga soodne ja omamoodi kogemus. Vähemalt minu jaoks. Hind on ühel suunal 3.95€ ja edasi-tagasi 5.90€. Mina võtsin üheotsa ja alguspunktiks niiöelda hotelli poolelt. Me lihtsalt jalutasime ümber arena ja siis mõtlesime, et miks ka mitte minna.

Vaade on kena ja sõit on natukene hirmus. Eriti siis kui kõrgusega sinasõber ei ole. Köik on ju klaasist, et sa igas suunas kenasti välja näeksid ja pilte saaks klõpsida. Aga… samas on see kõik päris hirmus. Ühele poole jääb siis meri ja teisele poole linn. Taaskord maitse asi. Kellele meeldib, kellele mitte.

Mull-mull kalakesed ehk The Lisbon Oceanarium. Pilet oli sinna 18 eurot. Mulle meeldis, et see oli kenasti läbimõeldud just liiklemise poole pealt. Kõik oli ühesuunaline. Keegi ei koperdanud sulle vastu. Astud ühest uksest sisse ja lihtsalt lähed mööda rada edasi. Või järgne massidele.

Vaatamist ja pildistamist ikka jagus, sest lisaks suurele püsivale eksponaadile oli ka muutuv näitus. Seekordne näitus oli siis Jaapani maastiku fotograafi Takashi Amano näitus “Veealune mets.” Ja tõesti tõesti, see oli ilus.

Õnneks oli seda piisavalt vähe, sest no liiga palju veealust metsa läheb ju ka paljuks. Nagu ma juba mainisin, siis kõik oli kenasti liikumise poolelt läbi mõeldud ja pole võimalik, et sa ära eksid. Ja samuti ei ole võimalik, et sa ei satu suveniiripoodi. Kas sa sealt ka midagi ostad on juba sinu enda otsustada. Mina olin kooner ja isegi ei hakanud süvenema mida seal müüdi. Ehk siis kokkuvõtlikult võib öelda, et Oceanarium sobib nii suuretele kui ka väikestele.

Lissabon kui linn

Kuidas ma seda linna hindan? Mägine tegelikult. Ehk sellist üles-alla vantsimist on päris palju. Majad on ilusad. Aga seda ilu on nii palju, et lõpuks on see kõik nii tavaline. Ma käisin seal ringi ja mõtlesin, et Lissabon on ühe klassikalise Instagrami tibi jaoks ideaalne sihtkoht. Ja siis avastasin, et oi, Liis Lemsalu on siin. Ja no ta tegi täpselt selliseid pilte, mida ma arvasin, et üks insta-tsikk peaks tegema.

https://www.instagram.com/p/BiePQghj_uF/?taken-by=liislemsalu

Jah, see kõik on tore, et neid siniseid maju kollaste ustega on nii palju, aga see kõik on lõpuks nii igav ja tüütu. Kõik tänavad ja vaated on täpselt ühesugused: allmäge või ülesmäge. Need tänavad on nii ühesugused, et kui sa oled veidike vindine või hajameelne, siis ära eksida on päris kerge.

Aga kuidas mulle Lissabon meeldis?

Tegelikult ei meeldinud. Kohe üldse ei meeldinud. Jah, oli nagu säravaid kohti aga kokkuvõttes ei olnud minu linn. Ma tean, et see kõlab julmalt ja kindlasti teen endale selle lausega karuteene, aga siiski… Pigem vihmane London , kui päikseline Lissabon. Ise ma vabatahtlikult reisile enam ei läheks ja oma peret sinna ka kaasa ei võtaks.

Ma olen siiralt õnnelik, et kui mulle novembris seda Lissaboni tööd pakuti, et ma seda vastu võtta ei saanud. Oli see sisetunne või mis iganes, aga mul on hea meel, et ma seda otsust ei teinud, sest ma oleks seda kahetsenud.

Loodan, et kõik peamised asjad said kirjutatud, aga kui miski jäi teie arvates puudu, siis kommenteerige ning küsige ja vastan. Ning kellel vahele on jäänud, siis Eurovisoonist, mis toimus Lissabonis kirjutasin ma juba varem – loe siit!

8 thoughts on “Meelise Lissabon: iga Insta-tšiki unistus

  1. Nii kurb lugeda seda :( Portugal on tegelikult imeline maa.. olen seal elanud. Kahju et sa algarve piirkonda ei sattunud. Benagili rand ja koopad.. delfiinid merel, korgipuud.. sidrunid & apelsinid & aprikoosid.. kaheksajalad & kala surfamine ‍♂️mõnus ookeani äärne kliima ja tohutult toredad kohalikud ❤ Loodan, et kunagi mõtled ringi ja satud lõunasse ning näed kui suurepära e seal on.

  2. Täiesti nõus Cascais suhtes! Elan siin kandis juba kaks aastat ja parim koht! On tõesti Portugali kallimaid rajoone aga kohvi ja koogi saab ka odavamalt kui kirjutasid :)
    Soovitan carcavelos beachi! Tuntud surfi koht ja mõnus pikk rannariba.
    Selle umbkeelsuse suhtes ma olen üllatunud! Ma ei ole siiani kogenud sellist asja ja eriti Lissabonis. Alati abivalmis ja pigem tahetakse inglise keelt rääkida. Ja Portsud ongi suured, normaalne on Portugalis jagada.
    Kaardimaksmise kohapealt ei ole asi nii ebaõiglane nagu kirjutasid, lihtsalt vaiksemates kohtades ja enamus kohvikutes saab lihtsalt maksta kas kohaliku kaardiga või jah sularahas.
    Shoppamiseks soovitaks peale Colombo veel El Corte Ingles või üle silla Freeport outlet!
    Ehk Algarve Albufeira oleks see koht teile! Rohkem randa ja chill

  3. Ma käisin Lissabonis sügisel, seega randasid ei otsinud ja no kaubanduskeskus on ka viimane koht, kuhu ma reisil minna viitsiksin. Mulle väga väga meeldis.

    Keeleprobleeme polnud, räägin ka hispaania keela ja seega sai kohalikega jutud aetud. Üldiselt kui reisida mujale kui need suva turistipesad, kus teile meeldib käia, siis ega enamikus kohtades ei räägigi kohalikud muud keelt kui enda oma. Ei ole ka kunagi seda probleemiks pidanud. Tänapäeval veel eriti kui taskus on telefon ja google translate, ei ole ju eriti raske uurida, et kuidas on kana või kala ja vastavalt sellele tellida. Igaks juhuks olen alati ka sirvinud kohaliku maa sõnaraamatut ja mingeid baasasju endale valmis kirjutanud.

    Minu lemmiksöögikohad olid need pisikesed naljakad bistrood, mida leidus iga nurga peal. Vitriinid igast nänniga, peeglid ja nurgas telekas. Umbkeelsed muidugi aga kuna ei mina ega abikaasa ei ole söögiga erilised pirtsutajad, st sööme suht kõike, siis tonkasime mingid söögid endale ära tellida ja jäime alati rahule. Hinnad olid sellistes kohtades alati absurdselt odavad ja paarikümne euro eest sai ikka kahekesi söödud-joodud. Käisime korra ka mingis turistikas söömas ja maksime kehvema söögi eest lihtsalt 2x rohkem, samas sai nautida taustal kohalikku fadot.

    Jalutamist oli muidugi palju ja tänu sellele, et Lissabon nii mägine on, siis tihtipeale juhtus, et paari vale pöörde pärast pidi jälle õige mitu mäge vallutama. Samas puhkuse aeg ja kiiret nagu polnud, oligi jälle hea ettekääne kusagil bistroos väike klaasike portveini teha ja jalga puhata

  4. Nii põhjalik postitus.

    Portugali tahaks ikkagi minna. Ma olen Madeiral käinud, aga kommentaaride põhjal hakkas Algarve huvi pakkuma. Ja Portost olen head kuulnud:)

  5. Maitsed on küll erinevad ja kõigile ei peagi Lissabon meeldima, AGA, kui minna maikuu keskel ookeani äärde ja siis vinguda, et seal on külm ja tuuline – tule taevas appi, ütleks selle peale! Tulime just perega Portugalist ja ööbisime muuseas mõned ööd ka Cascais – armas väike linnake! Hinnad nii kallid küll polnud – äkki oli asi selles, et Eurovisiooni ajal olidki kõik asjad kallimad?!

    Me saime kõikides söögikohtades inglise keelega hakkama, teenindajad olid super sõbralikud! Äkki on asi sinus? Mul on üks sõbranna, kes leiab ka igas asjas midagi negatiivset, samas kui mina seal samas kõrval ei saa aru, miks ta nii negatiivne on…

    Lissabon on imeilus linn oma plaaditud majadega! Aga jah, kui põhieesmärk on shoppamine, siis tõesti… Ei saa teha mingit “reisipostitust”, kui ainult shoppamine on tähtis…

    1. Ei minu eesmärgiks ei olnud shoppamine vaid eelkõige Eurovision 2018. Lihtsalt kuna see toimus Lissabonis, siis vaatasin ka seda, mida linnal mulle pakkuda on. Kiiev meeldis mulle näiteks kordades rohkem. Kuigi null merd ja pole otseselt selline idülliline linn.

  6. Antud juhul tundub küll, et sul oli turisti kohta kärss natuke liiga kärnas ka kui aus olla :D Jääb mulje, et käisid, ei teadnud midagi, seega ei osanud nautida ega endale huvi pakkuvatesse kohtadesse minna ja seega oli jama ja ei soovita. Eeltöö, Meelis, eeltöö!
    Enamus inimesi viivad külastatava riigiga ennast miinimum kurssi enne miniemist. Kui oelksid sama teinud, ei oleks teadnud, mis “asi” see või too oli, mida oma teel nägid. Kiire otsing netist, veits ajalugu asja kohta, arusaamist ja paremat muljet. Sama kohalike toitudega, portugalil on hunnik kuulsaid toite, mida enaus turiste teab ja menüüst ära tunneb. Pasteis de bacalhau on tuntud kalatoit, kõik bacalhauga oleks olnud kalaga. Pasteis de nata magustoiduks või ükskõik mis muu pasteis. Isegi restojärjekorras oleks võinud kiire tiiru netis teha ja vaadata, mis sealmaal kah süüakse. Sama keelega, portugali keel on üks räägitavamaid keeli maailmas, neil turiste hunnikuteviisi, kes saavad hakkama või isegi kui ei saa, viivad ennast baasterminitega kurssi enne tulemist. Mitmed Lõuna-Euroopa riigid on nimoodi chillid ja ei aja oma inglise keelt taga, sest turistid saavad hakkama ja see on osa reisikogemusest. Enam-vähem sama Prantsumaal, Itaalias ja Kreekas. Sina oled külaline, saa hakkama. proovi vähemalt

    1. Sorry aga ei viitsinud tõesti kogu aeg netis passida ja igat asja guugeldada. Eesmärk oli minna Eurovisioonile ja elada selles melus ning olus. See, et see toimus Lissabonis oli lihtsalt niiöelda lisaväärtus. Aga eks ma siis tean, et edaspidi pean nina telefonis istuma või enne igat reisi mingi rämeda pataka infot välja printima.Võtan teadmiseks!

Comments are closed.