See tegelikult on üks vana postitus, mis kohe sellesse “klatš ja kõmu” teemasse sobib. Seisis mul pikalt mustandis, sest ma olin kahe vahel, kas seda avaldada, sest nagu ükskõik millega, läheb maailm kaheks – need, kes leiavad, et haiged narkarid, teised jälle, et ja siis, kõik teevad, miks sellest ei võiks avalikult rääkida. Nagu näitas ka reoveeuuring (alles jäi mingi pealkiri ette), tehakse kõige rohkem kokaiini Rakveres, kanepit Tartus.
KLATŠ & KÕMU: kõik teevad, vähesed räägivad sellest
Kui keha ja hing olid sügavalt armunud ning mu elukaaslane tuttavatega tegi, tekkis endal ka mingil hetkel huvi. Proovisin paar korda, kuid üpris kiirelt jõudis mõistus järele, et no way, not my cup of tea. Keelasin ka elukaaslasel teha (arvan, et salaja siiski teeb, kui väljas käib). Lõpetasin järjest suhtlust inimestega, kes tarvitavad, kuid oh üllatust – iga teine teeb tänapäeval. Räägin siis amfetamiinist. Tehakse just sellepärast, et kauem ärkvel püsida ja alkoholi mõju vähendada. Tarvitajad ise kiidavad takka, et nii hea kraam ja tõmbab nad normiks. Aga kõrvaltvaadates on nad sõnaotseses mõttes debiilikud. Kes kisub end avalikult paljaks, kes tõmbleb, kes ajab suust täiesti haiget “huumorit” välja, jne. Kui seltskonnas tehakse, siis keeldun otseloomulikult. Võimalusel eemaldun seltskonnast. Ei poolda uimasteid ega hakka seda ka kunagi tegema.