See tegelikult on üks vana postitus, mis kohe sellesse “klatš ja kõmu” teemasse sobib. Seisis mul pikalt mustandis, sest ma olin kahe vahel, kas seda avaldada, sest nagu ükskõik millega, läheb maailm kaheks – need, kes leiavad, et haiged narkarid, teised jälle, et ja siis, kõik teevad, miks sellest ei võiks avalikult rääkida. Nagu näitas ka reoveeuuring (alles jäi mingi pealkiri ette), tehakse kõige rohkem kokaiini Rakveres, kanepit Tartus.

Nagu Avandiga oli mõni aeg tagasi – kaks leeri – haige tont, ta oli nii hea näitleja, mu lemmik ja nüüd selline šokk ja siis see teine leer, et kamoon, ta on inimene, tuli kapist välja, tunnustame. Ma kirjutasingi selle postituse kunagi peamiselt Avandist, aga see jäi mustandisse tiksuma ja siis kuidagi see elas oma aja ära, aga nüüd selle klatši ja kõmu teemaga mõtlesin, et võiks sellest veidi kirjutada ikkagi.

Kes ei armastaks Märt Avandit? Oled sa üldse õige eestlane kui sa Avandit ei armasta? Pea kõigil meist on Avandiga mõni positiivne mälestus – kas siis Tujurikkujast, Endla Teatrist, Pardirallist või mõnest tema juhitud-osaletud-võisteldud saatest. Seetõttu on ka pea kõigis meis tekitanud mingit emotsiooni tema ülestunnistus, kus ta ütles, et on ca kümme aastat kokaiini tarvitanud.

Ütlen kohe ära – mulle Märt meeldib ja minu jaoks ei muutunud temas kui näitejas, inimeses, meelalahutajas mitte midagi selle ülestunnistuse tõttu. Kuid mõtteid ja küsimusi tekitas tema ülestunnistus siiski ning mitmed mõtted pole isegi just temaga konkreetselt seotud vaid teemaga laiemalt. Aga et ma oleksin hetkel tema poolt või vastu – mul ausõna on jumala ükskõik kust ta sellises koguses kokat kokku ostis, kui palju ta tegi, millal, mis saadet juhtides – täiesti suva. Okei, tegelt neid saate klippe ma oleks tahtnud näha küll – noh, et kui oli jutt, et olen juhtinud, siis oleks katteplaaniks võinud olla mõni superstaari või “Eesti laulu” kate, kus ta aines peaga laval oli. Aga see oleks puhtalt minu enda uudishimu rahuldamiseks.

Ma olen enam kui kindel, et väga suur osa (Eesti) meelelahutustegelastest sellega tegeleb. Ma mitte ei arva, vaid ma tean. See “kõik” pealkirjas on ilmselgelt liialdus, sest KÕIK ei tee. Ma tean väga paljusid neid, kes teevad, ja neid kes ei tee. Olen olnud pidudel, kus ma olen ainuke, kes ei tee, aga mul kuidagi suva, et kõik teised teevad. Pole minu asi. Nagu ma ütlesin, gossip jõuab minuni kas ma tahan või ei. Mind natuke panid need kogused imestama, ma isegi läksin googeldama, mida kokaiin teeb nina ja hingamisteedega, et kas tal on terasest nina. Aga jällegi – kui ütleb et tegi, mina ei kahtle. Pole ka vahet, kas 2 grammi või 10 grammi korraga, mulle tundub seda palju enivei ja pigem tundub see mulle mitte tervislik, mitte, et ma hakkaks kalkuleerima, palju tal raha kulus. See teiste rahakottides sobramine on mu meelest üldse nii yesterday.

Kes teevad – see, et Avandi tunnistas, aga Beebilõust jäi niisama vahele või Peeter Rebane alles mingis pocastis rääkis, kuidas seened aitasid tal ema sumast üle saada – neid lugusid on tegelikult palju ja tarbijaid samamoodi, lihtsalt see on teema, millest eriti ei räägita. Näiteks pole me kunagi rääkinud, et Meelisel jäi ametikõrgendus saamata, sest ta tööpeol kokaiinist keeldus. Noh, life!

Kas süü teleekraanil märgade silmadega üles tunnistamine vähendab süüd?

Viimasel ajal võib meediat tarbides tekkida selline mulje. Tunnistad avalikult, pisarad silmas, kaamera ees oma pahateod üles ja ütled, et käitusid ikka väga-väga halvasti ja ärge teised nii tehke. Inimesed vaatavad, tunnevad kaasa ja süü kuidagi kustub ära. Olgu selleks siis hasartmängusõltlasest endine minister, joobes autorooli istunud kuulsus või endine uimastisõltlane. Muidugi, eksimine on inimlik ning oma vea tunnistamine on paranemise suunas esimene samm. Kohati tekib siiski mulje, et kui kaamera ees avalikult oma süüd tunnistad, on kõik hästi ja oled puhas poiss.

Muidugi, ma olen ka 100% nõus, et kui inimene on sattunud sõltuvusse, tal on probleemid, haigused.. tulekski mõista ja toetada. Aga seda lähenemist tuleks kasutada ka nende puhul, kes pole oma probleemidest ise meedias avalikult rääkinud, ka neil on õigus toetust saada.

Kas uimastiprobleemi vähendamisele on Avandi avaldus kasulik või kahjulik?

Avandi ülestunnistusele järgnes mitu avaldust, kus teda tunnustati avalikult oma probleemidest rääkimise eest. Ma olen nõus, et see vähendab stereotüüpset arvamust, et narkoprobleemid on vaid Koplis või Narvas ning vaesemate inimeste pärusmaa. Väga paljud tarvitavad, väga paljud kuulsad, ilusad ja head inimesed tarvitavad ning on sõltlased. Aga kas Avandi ülestunnistus muutis narkootikumide tarbimise kuidagi.. vähempopulaarseks?

Mitmed uuringud väidavad, et sellised ülestunnistused normaliseerivad uimastite tarbimist, vähendavad tajutud distantsi noore ja kangete uimastite vahel, “glamuuristavad” tarbimist (sest kui nii äge inimene nagu Avandi kümme aastat tarbis ja temaga ei juhtunud ju midagi).. Ka väide, et paljud kuulsused tarvitavad muudab kokaiini kuidagi turvaliseks, mitte väga kangeks narkootikumiks, mille tarvitamine võib juba esimesel korral lõppeda surmaga. Mida keskmine noor inimene võis Avandi loost järelduseks võtta?

• Ta tarbis kümme aastat narkootikume ja enamus ei saanud sellest kunagi aru, seega vahele jäämise risk on üliväike.
• Ta tarbis kümme aastat koguseliselt väga palju kokaiini ning temaga ei juhtunud mitte midagi – kokaiin on ka suurtes kogustes ohutu.
• Kui ta enam ei tahtnud tarbida, siis ta lihtsalt lõpetas.
• Väga paljud teised kuulsused tarbivad samuti, see ongi normaalne kuulsaks olemise osa.

Miks ta selle avalduse tegi? Miks ta tegi selle avalduse alles nüüd? Miks sellises vormis ja miks üldse avalikult?

Võib olla ongi kõik juhuslik, otsustas, et nüüd räägin ja võttis ajakirjanikuga ühendust ja leppis aja kokku. Võib olla pole vaja igas asjas otsida tagamõtet.. kuid eks variante on palju.

• Keegi ähvardas uimastite tarvitamisest infot meediale levitada ning Avandi proovis oma avaldusega seda infot ennetada. Süü üles tunnistamine ju vähendab teiste hukkamõistu?
• Meediast võib lugeda, et mitmed teadsid tema probleemist – ehk kasutati teda mingisuguse Tervise Arengu Instituudi kampaania osana. Räägib oma probleemist ning see toob teema üleriigilises meedias korralikult pilti.
• Koostöö korrakaitseorganitega. Seaduse silmis on Avandi ju olnud narkokurjategija (googelda veel hingamisteeid ja kokaiini) – kriminaalse koguse piir on Eestis 10 inimese doosi jagu, kokaiini puhul on see 0,6 grammi puhast ainet. Avandi on ise väitnud oma igapäevaste tarbimiste kohta seda, et tal võis igapäevaselt kaasas olla kriminaalne kogus kokaiini. Ehk tegi ta poliseiga kokkuleppe, rääkis oma probleemist avalikult, ütles, et kokaiini tarbimine on paha-paha ja pääses nii ise karistusest?
• Avalikult rääkimine kui eneseabivõte. Nüüd on ta saladus kõigile teada, kõik teavad, et ta on kolm kuud puhas olnud ning.. kuidagi suurem kohustus puhtaks jääda ning raskem hukkamõistu hirmus tarbima hakata?
• Äkki on see hoopis reklaamikampaania mingile kolmandale asjale – etendusele, tuurile või heategevusprojektile?

Märt Avandi on ka ajakirjanike seas väga populaarne (üks nende seast) ning seetõttu on ka meedias ülivähe tema lugu negatiivses võtmes kajastavaid artikleid. Äkki peaks neid rohkem olema? Ehk peaks meedias olema avalehel pildid, mida tavaliselt selliste koguste kokaiini ninna tõmbamine juba ainuüksi ninaga teeb (augud, ühe ninasõõrme laienemine ning koe suremine/mustaks muutumine jne) ning kui kole see kõik on?

Milline on teie kokkupuude uimastitega? Kas teile on neid pakutud? Kuidas reageerite kui keegi seltskonnas peegli välja tõmbab ning raha rulli keerab ja selle omale ninna pistab? Puhute peegli puhtaks või aevastate kogemata? :D (Olen kusjuures sellist asja ka näinud!)