Mida teha, kui rinnapiima ei ole!?

Agaramad ASKi jälgijad juba teavad, ja noh, mõned lähedasemad sõbrad siiski ka, et mul on piimaprobleem ehk mul ei ole rinnapiima. Aga et kõik arusaadavalt lahti kirjutada, alustan algusest.

4. jaanuar – beebi sünnib kella 16.03 ajal ja ta pannakse mulle rinnale, ta otsib rinda taga küll, aga ei asu kohe seda imema. Õhtul jääb ta magama ja magab rahulikult poole ööni. Ärgates pakun talle rinda nii nagu ämmaemand on mulle õhtul „kuivalt õpetanud“. Öösel siiski beebi nutab ja mul on tunne, et mu rinnanibu on liiga pehme, et ta seda leiaks. Rinnad on samuti pehmed. Kutsun ämmaka. Ta pakub mulle nibukaitset, mis on meie beebi jaoks ilmselgelt suur, peal ilutseb 24mm. See on beebi jaoks nagu peaks kaheliitrisest limpsipudelist jooma hakkama. Proovime, kuidagi ta siiski saab. Öö saame üle elatud ilma suuremate draamadeta.

5. jaanuar – hommikul lendab laivi mingi teine ämmaemand, kes mulle esimesest sekundist ei meeldi, on mingi kõrk ja ülbe, kräunub mu kallal nagu ma oleks viieaastane ja ei teaks vapsee mitte midagi beebidest. Eelmisel õhtul on üks teine tore ämmaemand teinud mulle kiirkoolituse nii beebi pesemise kui nabapuhastamise kui kõige muu kohta. Lisaks on mul beebidega kogemus õelaste näol. Esimest ma nunnutasin sünnist saadik ja hoidsin teda ööl ja päeval, ma tean küll kuidas beebisid pesta ja neil mähkmeid vahetada.

Imemisprobleem süveneb, uus ämmakas käsutab Meelise väiksemat nibukaitset ostma, sest haigla oma tuleb kindlasti tagasi anda, ega see siin mingi heategevusorganisatsioon ei ole. Lõpuks leiab Meelis alt poest ühe väiksema nibukaitsme (suurus 15mm) ja proovime beebit sööta. Näib, et asi toimib. Mu juures käib imetamisnõustaja, vaatab, et ahah, beebi imeb ilusti ja läinud ta ongi.

Lisaks käib esimesel päeval palatist läbi vähemalt kümmekond erinevat arsti, praktikanti, interni ja ma ei tea keda veel. Kõik on segi nagu pudru ja kapsad. Kõik seletavad midagi. Kõik võtavad mingeid analüüse. Vaatavad mind. Vaatavad beebit. Beebi magab suurema osa ajast.

6. jaanuar – hommikul teatab keegi (ei tee mina enam vahet, kas ämmaemand või lastearst või naistearst…), et täna lähete koju. „Meil on ülerahvastatus, palateid on vaja. Laseme lastearstil veel vaadata ja minu poolt on kojuminekuks roheline tuli! Kuigi verekaotus oli teil suur ja beebi kaal on langenud 5%, võite te ikka koju minna! Meil on palateid vaja!“ (A, vist siis ämmaemand, juba ma ei tea mitmes vahetus on tööl, mul on tõesti kõik segi.) Ootame lastearsti. Maksame arved. Ootame veel. Meile tuuakse juba lõuna. Kell on üks. Arst pidi tulema hiljemalt kell 12. Oleme kaks korda küsimas käinud. Pidi kohe tulema, kannatust. Kell on kaks. Meelis läheb kolmandat korda küsima. „Oi, ma unustasin öelda, te tulete ju 14ndal arsti juurde, siis kuulame kõrvu!“ Mida iganes. Tuleme koju. Õigemini lähme NaguUute, sest teame, et meil on kindlalt vaja vannialust ja kuna voodit meil pole, siis.. Lõpuks tuleme sealt ära vannialuse ja kaaluga. Kusjuures, ise ma poleks selle peale tulnudki, et kaalu laenutada, aga nad pakkusid, et hea on jälgida, kuidas beebi kasvab.

7.-8. jaanuar – kaalume beebit igal õhtul – kaal aina langeb.

9. jaanuar – mul on tunne, et beebil on gaasid, ta on viril, ei maga öösiti, anname espumisani (ma ei tea ju mis tal viga on, tundub nagu oleksid gaasid, punnitab, nutab…). Ühel öösel istus terve öö kord ühe, siis teise rinna otsas, peaasi, et Meelis magada saaks ja ta ei nutaks. Hommikul on rinnad kõvad. Ma olen õnnega koos – piimapais on tulekul, rinnapiima on. Jess! (Etteruttavalt olgu öeldud, et sellest kapsast teen ma täna endale hautist, mis mul piimapaisu jaoks varutud oli :D)

Õhtuks on kaal veelgi langenud. Ma ei tea, mida teha. Manuaalse rinnapumbaga ei saa ma reaalselt tilkagi kätte oma rindadest. Sõbranna, kes sünnitas 10 päeva enne mind, on nõus lapsel kõhu täis söötma, sest pudelisööki ma pakkuda ei taha. Lähme ja istume poole ööni küla peal ja beebi saab süüa.

Enne koju tulekut käime Pelgulinnast läbi. Selgub, et sinna mul enam asja ei ole, kui mul lapse kohta küsimus on. „Minge lastehaiglasse!“ Ma üritan seletada, et ehk tšekite mu rindu, kas nendega on kõik korras, sest laps on viril ja kaal langeb. Ta pigistab üht rinda ja teist, ütleb, no tuleb ju piima. Pole probleemi. Seletan, et laps kakas viimati haiglas!!! See oli viis päeva tagasi. Ta pissib paar korda päevas! Midagi on ju valesti. „Ei, ei, kõik on korras, see on teie hormoonidest“, ja mind kupatatakse koju.

Õnneks, on mul meelde jäänud ühe blogilugeja kommentaar, kes ütles, et võin tema poole pöörduda kui mul mingi probleem, olevat ämmaemand/imetamisnõustaja. Otsin ta meiliaadressi välja ja kirjutan talle. On hilisõhtu ja minu õnneks ta vastab. Järgmisel päeval lähme lastehaiglasse ta vastuvõtule. Kusjuures, tal pole tööpäev. Ta tuleb meie pärast tööle.

10. jaanuar – meie ingel, Merit (kontakti leiab siit), laseb mul esmalt beebit imetada mõlemast rinnast. Kaaludes enne ja pärast sööki, selgub, et pärast 45 minutilist imemist on tulemus 0g. Kuigi Merit vahetas välja nibukaitsme ja mõlemad ergutasime beebit sööma, siis ei näi see aitavat. Nimelt on mul sissepoole tõmbunud rinnanibud, mis tähendab, et minu pisike beebi peab kordades rohkem tööd tegema, et rinnast piima kätte saada. Sissetõmbunud rinnanibude põhjuseks on lühikesed piimajuhad. Ta on kaalus kaotanud JUBA 500 grammi! Tal pole jõudu enam nuttagi, rääkimata mu rindade imemisest.

Merit imestab, kuidas meid üldse sellise kaalukaotusega koju lasti ega pandud imetamisnõustaja juurde järgmiseks või ülejärgmiseks päevaks aega… Lihtsal selleks, et keegi teine saaks tulla meie palatisse?! Hiljem muidugi teiste sünnitanud naistega rääkides selgubki, et Pelgulinnas on normaalne sünnitada. Punkt. See, mis sinust peale sünnitust saab, sõltub ämmaemandate viitsimisest sinuga tegeleda. Esmasünnitaja, kes kogeb seda kõike esimest korda, kelle rinnapiim hakkab tekkima alles 3-5 päeval peab kodus teadmatusega ja guugeldades oma probleemidele lahenduse leidma?! Sama seis on ITKs. Seal on kiidetud imetamisnõustajate kabinet. Aga sama ei saa öelda sünnitusjärgsete ämmaemandate kohta.

Samamoodi nagu Pelgus, ei jõua keegi sinu juures seal istuda kuni laps rinnast sööb. Üle ukse küsitakse, kas laps imeb rinda, oh, väga hea, lähete koju. Aga rinnapiima ega rinnapaisugi pole veel olnud. Ja muidugi kõik muu toitmisviis on seal tabu. Aga mis siis, kui ta istubki mul juba kolm päeva pidevalt rinnapeal, ööd ja päevad, rinnanibud on hellad, hakkavad juba katki minema aga beebi võtab ikka kaalust alla ja rinnapiima kogus välja pumbates on 0. Mis siis saab? Olen paha ema? Mis siis, et olen magamata, lapsega koos pissile ei saa minna, kuna ta on mul rinnal, rääkimata sellest, et olen ise söömata. Üks tuttav soovitab mul tungivalt ITKsse minna, et seal saab korda, rinnapiima tuleb… Minu mõte: mis nad teisiti teevad? Keeravad mul kraanid lahti? Ega rinnad veekraanid pole, et keerame aga juurde, kui piima pole, siis pole. Ma olen andnud endast kõik, aga ümberringi inimeste arust ma ei pinguta ikka piisavalt? Kes on see inimene, kellel on õigus langetada lõplik otsus minu lapse heaolu osas?

Lõpuks oleme aru saanud, et beebil enam jõudu rinnast söömiseks ei ole, rinnapiima pumbates ei ole… Merit küsib minult luba anda lapsele seekord kunsttoitu. Lohutab mind, et toidame lapsel kõhu täis, laseme tal magada ja siis järgmine toidukord annad uuesti rinda ja pärast rinnaga toitmist pumpad rinnad tühjaks, niipalju kui on, siis on. Söötsime lapsel kõhu täis ja ta jääb sügavasse unne, sellisesse, mida minu silmad nägid tema elu esimesel päeval.

Homme saab ta nädalaseks. Ta on nädal aega näljas istunud ja praktiliselt magamata. Hääl on ära nutetud. Mul on nii kahju oma pisikesest beebist. Õnneks lubab Merit, et kõik hakkab nüüd paremuse poole liikuma. Nüüd peab hakkama laps kaalus juurde võtma. Kui me oleks tulnud Meriti juurde paar päeva hiljem, oleks ta meid kohe haiglasse kupatanud. Olukord oli lapse seisukohast kriitiline. Me olime kaotanud 16% kaalust! 10% juures pannakse tavaliselt haiglasse. Meil vedas, et Merit lubas meid “kodusele ravile”, sest haigla oleks veelgi enam stressi tekitanud, olime niigi megamures.

Hetkel on meil range graafik, Iga kolme tunni tagant saab beebi alguses mõlemast rinnast 15+15 minutit ja ülejäänud toidu nii palju, kui ta ise soovib pudelist (kahjuks või õnneks tuleb suurem osa siiski veel pudelist). Ja mina pumpan oma rindu, et piima juurde tekitada.

Beebi sööb pudelitoitu ja magab nagu karuott, sest tal on ilmselgelt jõuetus ja unevõlg.

Lisaks loeb Merit mulle sõnad peale, kuidas oma aega kodus planeerida ja mis tegevused soodustavad rinnapiima teket ehk terve ema = terve laps. Ka mina olen inimene ja pean magama, sööma, jooma, mis siiani on jäänud tahaplaanile kuna minu jaoks on olnud number üks beebi! Ükspäev läks Meelis tööle (esimesel nädalal kui ma veel oma piimaprobleemist ei teadnud) ja ma andsin just lapsele rinda. Ta tuli kaheksa tundi hiljem töölt ja ma olin samas asendis, andsin lapsele rinda. Vahepeal olime koos maganud paar tundi, aga kuna ta oli suurema osa ajast viril ja rahul ainult süles ja rinna otsas, siis nii ma päev läbi olingi temaga istunud, teadmata, et ta tegelikult ikka veel näljas on…

11. jaanuar – 24 tundi hiljem on beebi kaalus 100 grammi juurde võtnud. Mina olen oma rindadest saanud seitsme pumpamisega (iga kord mõlemat rinda 15minutit) 40 ml piima! Meie beebi ööpäevane vajadus on 250-500ml (see oleneb muidugi lapse kaalust). On ilmselge, et minu rindade poolt toodetud rinnapiima kogusega oleks beebi siiani näljas.

12. jaanuar – joon rinnapiima soodustavat teed, sain korraliku aja magada, kuna beebi magas rahulikult 2,5 tundi, mudin rindu, pumpan ja möllan, ei midagi. 24 tundi hiljem on piimakogus kasvanud 10 ml. Parem kui mitte midagi, aga ma olen üsna nördinud. Beebi on kaalus veel 60 grammi juurde võtnud, seda tänu pudelitoidule.

13. jaanuar – beebi kaalule lisandub 50 grammi. Ta sööb juba 60 ml korraga (varasema 30-40 asemel).

14. jaanuar – meie rõõmuks beebi kosub. Kogukaal on kasvanud 245 grammi. Mina suudan pumbata juba 60 ml. Käime uuesti haiglas. Saan mingid tilgad, mida ninna tilgutada, et veelgi stimuleerida rindu. Täheldan, et piim jookseb kiiremini pudelisse, aga kogused ei kasva. Merit soovitab ikka tilgad lõpuni kasutada ja vaadata, mis saab. Meriti soovitatud Maria kapslid, mis peaks rinnapiima teket soodustama, on igal pool otsas, või polda neist kuuldudki. Mida iganes, joon oma fenkoli teed edasi, mis mul reaalselt südame pahaks ajab. Ma ei kannata aniisi, ja fenkol on teine maitseaine, mis mulle üldse ei sümpatiseeri.

Meelis postitab Instagrami meie beebifotoshoodilt ühe pildi, ASK lööb keema – teadjad kaagutavad, et ilmselt annan pudelipiima vaid selleks, et saaks jooma ja pidutsema minna. Olen hoolimatu ema. Mõistust mul pole, annan lapsele pudelist piima – tissi ta ju enam siis ei taha. Üks pakub, et ilmselgelt pole mul piima, vaadaku ma, kui vanalt ma emaks sain.

Tõesti, te kõik olete nii kuradima targad. Tänage jumalat, et teil on rinnapiima ojadena. Aga võibolla lasete mul elada ja otsustada, kuidas mu lapsele parim on, mul endal. Kas ma oleks pidanud jäämagi koju ja hoidma last rinnal, mitte ostima abi? Las sureb nälga, peaasi, et sööb rinnast? See on minu lugu, nagu Merit ütles. „Igal naisel on oma lugu, aga iga lugu on erinev!“ Minul ei ole rinnapiima ja Meelis lohutab, et ma pole esimene ega viimane naine. Kas ma nüüd olen sellepärast maha kantud ema? Vähem ema? Kutsume kohe lastekaitse? Sest ma juba tean, kuidas ma hakkan saama eest ja tagant, et see tuleneb hoopis sellest või sellest, või sellest… Sest terve ilm on ju arste täis, kõik on targad ja kõik on mu rindu näinud ja katsunud, et õige diagnoos panna!

15. jaanuar – suudan välja pumbata ja ikka pumpan lootuses, et rinnapiima hakkab juurde tulema, 65 ml piima, mille beebi hea isuga ära sööb. 75 grammi on kaalul juures. Kokku oleme juurde võtnud viie päevaga 320 grammi (keskmise lapse kahe nädala jooksul lisanduv kaal!) Me kosume. Me põsed on juba armsalt punnis ja me oleme täitsa terve lapse nägu. Sünnikaaluni on veel 180 grammi minna. Ma ei anna alla, ka 65ml rinnapiima on parem kui mitte midagi.

16. jaanuar – hommikusöök on värviline nagu viis peotäit juurvilju. Lõpuks leidsin ka Maria kapslid. Menüüs on rauatabletid ja siirup (kaotasin ju räigelt verd sünnitusel, hemoglobiin langes 70 peale, aga milleks seda haiglas ravida või vereülekannet teha, kui palateid on vaja!), imetava ema vitamiin, Maria kapsel (mis tuleb võtta klaasi veega) rinnapiima tekkeks, ninatilgad rinnapiima tekkeks ja rinnapiima teket soodustav tee. Head isu. Mul on hommikusöögist kõht reaalselt täis, kuna mu magu on poole väiksem kui klaas vett!

Ma ei ole veel alla andnud, kuigi pärast kõiki neid tarbitud asju, on täna rinnad eriti „kinni“. Proovime veel. Üleüldse olen täheldanud, et õhtuti tuleb rohkem piima. Põhiline on aga kogu selle asja juures, et laps kosub ja ei ole enam näljas.

SAMAL TEEMAL: