Agaramad ASKi jälgijad juba teavad, ja noh, mõned lähedasemad sõbrad siiski ka, et mul on piimaprobleem ehk mul ei ole rinnapiima. Aga et kõik arusaadavalt lahti kirjutada, alustan algusest.
4. jaanuar – beebi sünnib kella 16.03 ajal ja ta pannakse mulle rinnale, ta otsib rinda taga küll, aga ei asu kohe seda imema. Õhtul jääb ta magama ja magab rahulikult poole ööni. Ärgates pakun talle rinda nii nagu ämmaemand on mulle õhtul „kuivalt õpetanud“. Öösel siiski beebi nutab ja mul on tunne, et mu rinnanibu on liiga pehme, et ta seda leiaks. Rinnad on samuti pehmed. Kutsun ämmaka. Ta pakub mulle nibukaitset, mis on meie beebi jaoks ilmselgelt suur, peal ilutseb 24mm. See on beebi jaoks nagu peaks kaheliitrisest limpsipudelist jooma hakkama. Proovime, kuidagi ta siiski saab. Öö saame üle elatud ilma suuremate draamadeta.
5. jaanuar – hommikul lendab laivi mingi teine ämmaemand, kes mulle esimesest sekundist ei meeldi, on mingi kõrk ja ülbe, kräunub mu kallal nagu ma oleks viieaastane ja ei teaks vapsee mitte midagi beebidest. Eelmisel õhtul on üks teine tore ämmaemand teinud mulle kiirkoolituse nii beebi pesemise kui nabapuhastamise kui kõige muu kohta. Lisaks on mul beebidega kogemus õelaste näol. Esimest ma nunnutasin sünnist saadik ja hoidsin teda ööl ja päeval, ma tean küll kuidas beebisid pesta ja neil mähkmeid vahetada.
Imemisprobleem süveneb, uus ämmakas käsutab Meelise väiksemat nibukaitset ostma, sest haigla oma tuleb kindlasti tagasi anda, ega see siin mingi heategevusorganisatsioon ei ole. Lõpuks leiab Meelis alt poest ühe väiksema nibukaitsme (suurus 15mm) ja proovime beebit sööta. Näib, et asi toimib. Mu juures käib imetamisnõustaja, vaatab, et ahah, beebi imeb ilusti ja läinud ta ongi.
Lisaks käib esimesel päeval palatist läbi vähemalt kümmekond erinevat arsti, praktikanti, interni ja ma ei tea keda veel. Kõik on segi nagu pudru ja kapsad. Kõik seletavad midagi. Kõik võtavad mingeid analüüse. Vaatavad mind. Vaatavad beebit. Beebi magab suurema osa ajast.
6. jaanuar – hommikul teatab keegi (ei tee mina enam vahet, kas ämmaemand või lastearst või naistearst…), et täna lähete koju. „Meil on ülerahvastatus, palateid on vaja. Laseme lastearstil veel vaadata ja minu poolt on kojuminekuks roheline tuli! Kuigi verekaotus oli teil suur ja beebi kaal on langenud 5%, võite te ikka koju minna! Meil on palateid vaja!“ (A, vist siis ämmaemand, juba ma ei tea mitmes vahetus on tööl, mul on tõesti kõik segi.) Ootame lastearsti. Maksame arved. Ootame veel. Meile tuuakse juba lõuna. Kell on üks. Arst pidi tulema hiljemalt kell 12. Oleme kaks korda küsimas käinud. Pidi kohe tulema, kannatust. Kell on kaks. Meelis läheb kolmandat korda küsima. „Oi, ma unustasin öelda, te tulete ju 14ndal arsti juurde, siis kuulame kõrvu!“ Mida iganes. Tuleme koju. Õigemini lähme NaguUute, sest teame, et meil on kindlalt vaja vannialust ja kuna voodit meil pole, siis.. Lõpuks tuleme sealt ära vannialuse ja kaaluga. Kusjuures, ise ma poleks selle peale tulnudki, et kaalu laenutada, aga nad pakkusid, et hea on jälgida, kuidas beebi kasvab.
7.-8. jaanuar – kaalume beebit igal õhtul – kaal aina langeb.
9. jaanuar – mul on tunne, et beebil on gaasid, ta on viril, ei maga öösiti, anname espumisani (ma ei tea ju mis tal viga on, tundub nagu oleksid gaasid, punnitab, nutab…). Ühel öösel istus terve öö kord ühe, siis teise rinna otsas, peaasi, et Meelis magada saaks ja ta ei nutaks. Hommikul on rinnad kõvad. Ma olen õnnega koos – piimapais on tulekul, rinnapiima on. Jess! (Etteruttavalt olgu öeldud, et sellest kapsast teen ma täna endale hautist, mis mul piimapaisu jaoks varutud oli :D)
Õhtuks on kaal veelgi langenud. Ma ei tea, mida teha. Manuaalse rinnapumbaga ei saa ma reaalselt tilkagi kätte oma rindadest. Sõbranna, kes sünnitas 10 päeva enne mind, on nõus lapsel kõhu täis söötma, sest pudelisööki ma pakkuda ei taha. Lähme ja istume poole ööni küla peal ja beebi saab süüa.
Enne koju tulekut käime Pelgulinnast läbi. Selgub, et sinna mul enam asja ei ole, kui mul lapse kohta küsimus on. „Minge lastehaiglasse!“ Ma üritan seletada, et ehk tšekite mu rindu, kas nendega on kõik korras, sest laps on viril ja kaal langeb. Ta pigistab üht rinda ja teist, ütleb, no tuleb ju piima. Pole probleemi. Seletan, et laps kakas viimati haiglas!!! See oli viis päeva tagasi. Ta pissib paar korda päevas! Midagi on ju valesti. „Ei, ei, kõik on korras, see on teie hormoonidest“, ja mind kupatatakse koju.
Õnneks, on mul meelde jäänud ühe blogilugeja kommentaar, kes ütles, et võin tema poole pöörduda kui mul mingi probleem, olevat ämmaemand/imetamisnõustaja. Otsin ta meiliaadressi välja ja kirjutan talle. On hilisõhtu ja minu õnneks ta vastab. Järgmisel päeval lähme lastehaiglasse ta vastuvõtule. Kusjuures, tal pole tööpäev. Ta tuleb meie pärast tööle.
10. jaanuar – meie ingel, Merit (kontakti leiab siit), laseb mul esmalt beebit imetada mõlemast rinnast. Kaaludes enne ja pärast sööki, selgub, et pärast 45 minutilist imemist on tulemus 0g. Kuigi Merit vahetas välja nibukaitsme ja mõlemad ergutasime beebit sööma, siis ei näi see aitavat. Nimelt on mul sissepoole tõmbunud rinnanibud, mis tähendab, et minu pisike beebi peab kordades rohkem tööd tegema, et rinnast piima kätte saada. Sissetõmbunud rinnanibude põhjuseks on lühikesed piimajuhad. Ta on kaalus kaotanud JUBA 500 grammi! Tal pole jõudu enam nuttagi, rääkimata mu rindade imemisest.
Merit imestab, kuidas meid üldse sellise kaalukaotusega koju lasti ega pandud imetamisnõustaja juurde järgmiseks või ülejärgmiseks päevaks aega… Lihtsal selleks, et keegi teine saaks tulla meie palatisse?! Hiljem muidugi teiste sünnitanud naistega rääkides selgubki, et Pelgulinnas on normaalne sünnitada. Punkt. See, mis sinust peale sünnitust saab, sõltub ämmaemandate viitsimisest sinuga tegeleda. Esmasünnitaja, kes kogeb seda kõike esimest korda, kelle rinnapiim hakkab tekkima alles 3-5 päeval peab kodus teadmatusega ja guugeldades oma probleemidele lahenduse leidma?! Sama seis on ITKs. Seal on kiidetud imetamisnõustajate kabinet. Aga sama ei saa öelda sünnitusjärgsete ämmaemandate kohta.
Samamoodi nagu Pelgus, ei jõua keegi sinu juures seal istuda kuni laps rinnast sööb. Üle ukse küsitakse, kas laps imeb rinda, oh, väga hea, lähete koju. Aga rinnapiima ega rinnapaisugi pole veel olnud. Ja muidugi kõik muu toitmisviis on seal tabu. Aga mis siis, kui ta istubki mul juba kolm päeva pidevalt rinnapeal, ööd ja päevad, rinnanibud on hellad, hakkavad juba katki minema aga beebi võtab ikka kaalust alla ja rinnapiima kogus välja pumbates on 0. Mis siis saab? Olen paha ema? Mis siis, et olen magamata, lapsega koos pissile ei saa minna, kuna ta on mul rinnal, rääkimata sellest, et olen ise söömata. Üks tuttav soovitab mul tungivalt ITKsse minna, et seal saab korda, rinnapiima tuleb… Minu mõte: mis nad teisiti teevad? Keeravad mul kraanid lahti? Ega rinnad veekraanid pole, et keerame aga juurde, kui piima pole, siis pole. Ma olen andnud endast kõik, aga ümberringi inimeste arust ma ei pinguta ikka piisavalt? Kes on see inimene, kellel on õigus langetada lõplik otsus minu lapse heaolu osas?
Lõpuks oleme aru saanud, et beebil enam jõudu rinnast söömiseks ei ole, rinnapiima pumbates ei ole… Merit küsib minult luba anda lapsele seekord kunsttoitu. Lohutab mind, et toidame lapsel kõhu täis, laseme tal magada ja siis järgmine toidukord annad uuesti rinda ja pärast rinnaga toitmist pumpad rinnad tühjaks, niipalju kui on, siis on. Söötsime lapsel kõhu täis ja ta jääb sügavasse unne, sellisesse, mida minu silmad nägid tema elu esimesel päeval.
Homme saab ta nädalaseks. Ta on nädal aega näljas istunud ja praktiliselt magamata. Hääl on ära nutetud. Mul on nii kahju oma pisikesest beebist. Õnneks lubab Merit, et kõik hakkab nüüd paremuse poole liikuma. Nüüd peab hakkama laps kaalus juurde võtma. Kui me oleks tulnud Meriti juurde paar päeva hiljem, oleks ta meid kohe haiglasse kupatanud. Olukord oli lapse seisukohast kriitiline. Me olime kaotanud 16% kaalust! 10% juures pannakse tavaliselt haiglasse. Meil vedas, et Merit lubas meid “kodusele ravile”, sest haigla oleks veelgi enam stressi tekitanud, olime niigi megamures.
Hetkel on meil range graafik, Iga kolme tunni tagant saab beebi alguses mõlemast rinnast 15+15 minutit ja ülejäänud toidu nii palju, kui ta ise soovib pudelist (kahjuks või õnneks tuleb suurem osa siiski veel pudelist). Ja mina pumpan oma rindu, et piima juurde tekitada.
Beebi sööb pudelitoitu ja magab nagu karuott, sest tal on ilmselgelt jõuetus ja unevõlg.
Lisaks loeb Merit mulle sõnad peale, kuidas oma aega kodus planeerida ja mis tegevused soodustavad rinnapiima teket ehk terve ema = terve laps. Ka mina olen inimene ja pean magama, sööma, jooma, mis siiani on jäänud tahaplaanile kuna minu jaoks on olnud number üks beebi! Ükspäev läks Meelis tööle (esimesel nädalal kui ma veel oma piimaprobleemist ei teadnud) ja ma andsin just lapsele rinda. Ta tuli kaheksa tundi hiljem töölt ja ma olin samas asendis, andsin lapsele rinda. Vahepeal olime koos maganud paar tundi, aga kuna ta oli suurema osa ajast viril ja rahul ainult süles ja rinna otsas, siis nii ma päev läbi olingi temaga istunud, teadmata, et ta tegelikult ikka veel näljas on…
11. jaanuar – 24 tundi hiljem on beebi kaalus 100 grammi juurde võtnud. Mina olen oma rindadest saanud seitsme pumpamisega (iga kord mõlemat rinda 15minutit) 40 ml piima! Meie beebi ööpäevane vajadus on 250-500ml (see oleneb muidugi lapse kaalust). On ilmselge, et minu rindade poolt toodetud rinnapiima kogusega oleks beebi siiani näljas.
12. jaanuar – joon rinnapiima soodustavat teed, sain korraliku aja magada, kuna beebi magas rahulikult 2,5 tundi, mudin rindu, pumpan ja möllan, ei midagi. 24 tundi hiljem on piimakogus kasvanud 10 ml. Parem kui mitte midagi, aga ma olen üsna nördinud. Beebi on kaalus veel 60 grammi juurde võtnud, seda tänu pudelitoidule.
13. jaanuar – beebi kaalule lisandub 50 grammi. Ta sööb juba 60 ml korraga (varasema 30-40 asemel).
14. jaanuar – meie rõõmuks beebi kosub. Kogukaal on kasvanud 245 grammi. Mina suudan pumbata juba 60 ml. Käime uuesti haiglas. Saan mingid tilgad, mida ninna tilgutada, et veelgi stimuleerida rindu. Täheldan, et piim jookseb kiiremini pudelisse, aga kogused ei kasva. Merit soovitab ikka tilgad lõpuni kasutada ja vaadata, mis saab. Meriti soovitatud Maria kapslid, mis peaks rinnapiima teket soodustama, on igal pool otsas, või polda neist kuuldudki. Mida iganes, joon oma fenkoli teed edasi, mis mul reaalselt südame pahaks ajab. Ma ei kannata aniisi, ja fenkol on teine maitseaine, mis mulle üldse ei sümpatiseeri.
Meelis postitab Instagrami meie beebifotoshoodilt ühe pildi, ASK lööb keema – teadjad kaagutavad, et ilmselt annan pudelipiima vaid selleks, et saaks jooma ja pidutsema minna. Olen hoolimatu ema. Mõistust mul pole, annan lapsele pudelist piima – tissi ta ju enam siis ei taha. Üks pakub, et ilmselgelt pole mul piima, vaadaku ma, kui vanalt ma emaks sain.
Tõesti, te kõik olete nii kuradima targad. Tänage jumalat, et teil on rinnapiima ojadena. Aga võibolla lasete mul elada ja otsustada, kuidas mu lapsele parim on, mul endal. Kas ma oleks pidanud jäämagi koju ja hoidma last rinnal, mitte ostima abi? Las sureb nälga, peaasi, et sööb rinnast? See on minu lugu, nagu Merit ütles. „Igal naisel on oma lugu, aga iga lugu on erinev!“ Minul ei ole rinnapiima ja Meelis lohutab, et ma pole esimene ega viimane naine. Kas ma nüüd olen sellepärast maha kantud ema? Vähem ema? Kutsume kohe lastekaitse? Sest ma juba tean, kuidas ma hakkan saama eest ja tagant, et see tuleneb hoopis sellest või sellest, või sellest… Sest terve ilm on ju arste täis, kõik on targad ja kõik on mu rindu näinud ja katsunud, et õige diagnoos panna!
15. jaanuar – suudan välja pumbata ja ikka pumpan lootuses, et rinnapiima hakkab juurde tulema, 65 ml piima, mille beebi hea isuga ära sööb. 75 grammi on kaalul juures. Kokku oleme juurde võtnud viie päevaga 320 grammi (keskmise lapse kahe nädala jooksul lisanduv kaal!) Me kosume. Me põsed on juba armsalt punnis ja me oleme täitsa terve lapse nägu. Sünnikaaluni on veel 180 grammi minna. Ma ei anna alla, ka 65ml rinnapiima on parem kui mitte midagi.
16. jaanuar – hommikusöök on värviline nagu viis peotäit juurvilju. Lõpuks leidsin ka Maria kapslid. Menüüs on rauatabletid ja siirup (kaotasin ju räigelt verd sünnitusel, hemoglobiin langes 70 peale, aga milleks seda haiglas ravida või vereülekannet teha, kui palateid on vaja!), imetava ema vitamiin, Maria kapsel (mis tuleb võtta klaasi veega) rinnapiima tekkeks, ninatilgad rinnapiima tekkeks ja rinnapiima teket soodustav tee. Head isu. Mul on hommikusöögist kõht reaalselt täis, kuna mu magu on poole väiksem kui klaas vett!
Ma ei ole veel alla andnud, kuigi pärast kõiki neid tarbitud asju, on täna rinnad eriti „kinni“. Proovime veel. Üleüldse olen täheldanud, et õhtuti tuleb rohkem piima. Põhiline on aga kogu selle asja juures, et laps kosub ja ei ole enam näljas.
See halva ema jutt on kohutavalt ebameeldiv ja kohatu. Mind on rinnapiimaga õnneks õnnistatud, poeg saab kohe 8-kuud vanaks ja matsutab tissi mõnuga. Sind peab hoopis kiitma selle eest, et nãed tublisti vaeva ja soovid piima rindadesse saada. Enamus oleks juba ammu käega löönud ja 100% pudelit pakkunud. Pumaga võib see mure olla küll, et piima kätte ei saa. Rinnas on aga pump välja ei tõmba. Proovi ise kãega lüpstes, väga väsitav on, aga ehk tuleb nii rohkem. Jõudu ja jaksu pisikesele :)
Minu laps sündis hommikul kell 9.03. Sünnitustoas pandi laps 2-ks tunniks minuga nahk-naha kontakti ja praktikant üritas last rinna otsa saada. Läbi suure häda ja vaevu sai ta siis imema. Nii, kui perepalatisse sai, jäi laps magama…ja magas pôhimôtteliselt 24h järjest. Äratasime vahepeal last, et ta ikka imeks ka, aga korraks ärkas ja magas edasi. Küsisin ÄE-lt, kas see on normaalne, et ta ainult magada tahab, sain vastuseks: “Jaajaa, ta on rasket tööd teinud ju ja tahab puhata, 1. päeval ei peagi ta sööma.”. 2. päeval oli kaalukaotus 3,8% ja lastearst oli imestunud, kui ütlesin, et laps magas pôhimôtteliselt terve päev. Uus äe tôi nibukaitsme ja lapse saime kuidagi sööma ikka, aga 3. päeva hommikuks selgus, et ta ei saa rinnast mitte midagi :(, kaalukaotus 6,2%. Siis tôi uus äe, rinnapumba, kaalu, rpa ja süstla. Pidime siis last kaaluma enne toitmist, siis rinnale, jälle kaaluma, siis pumpama ja kui ei tulnud vajalikku kogust, pidime süstlaga rpa’d juurde andma (toitma pidime iga 3h järel, vähemalt). 4. päevaks oli kaalutôus, aga kollasuse näitaja liiga kòrge ja laps pandi lampide alla 3*3 skeemis (3 tundi lampide all, 3 väljas). Oi kuidas ma nutsin ja süüdistasin ennast. Ma pole ennast mitte kunagi nii süüdi tundnud, kui selle aja jooksul. 4. päeval sai sama skeemi järgi edasi toidetud. 5. päeva hommikuks oli kaalutôus piisav, et me koju saaks -jess! Kodus andsin ainult rinda, aga kui kahe päeva pärast lastearsti juurde läksime, polnud ta 2 päeva kakanud, kuigi kaalutôus oli 60g kahe päeva kohta! Kollasus oli tôusnud kriitilise piiri peale (huvitav, et teie lapsel see peale nii suurt kaalutôusu lampide alla minemisega ei lôppenud, vedas!) ja me pidime haiglasse minema. Kokku olin lapsega haiglas nädal aega ja stress oli meeeeeeeeletult suur, 3 päeva ainult nutsin ja süüdistasin ennast, sest lasps pidi 2öö-päeva ainult lampide all päevitama (toitmiseks ja mähkmevahetuseks vôisin enda juurde vòtta), teda togiti nii palju (kanüül pandi imetillukesse kätte) ja rinnast tuli ainult ternespiima. Praeguseks on laps 1k7p vana ja toidan endiselt rpa pudelist + rind. Rinnas piima on, aga suurema osa ajast ta puskleb ja nutab rinna otsas. Mina pole ônneks rpa osas halvakspanu avalikult kuulnud (v.a. minu vanaema arvamus, sest ta ei taha uskuda, et laps rinna otsas viriseb) ja see ei huvitaks ka mind. Peaasi, et laps rahul on :). Jôudu Sulle ja Su perele!
Meie beebi jah õnneks kollaseks ei läinudki!
Muidu oleks ehk ka varem löögile saanud kui alles 6ndal päeval, et midagi ikka totaalselt valesti on.
Ma tean mis sa tunned :( see olukord ikka viib alguses nii endast välja, et ajab lausa nutma.
Minu laps sündis detsembri keskel ja minul ei olnud ka alguses rinnapiima.
Terve haiglas oleku ajal andsin kunsttoitu ja paar esimest päeva ka kodus.
Mina sünnitasin ITK-s erakorralise keisriga ja välja lastes soovitati kohe võtta imetamisnõustajaga ühendust.
Tundus esialgu väga tüütu ja mõttetu aga neist oli tegelikult palju kasu.
Esimesel päeval helistasin neile (oli nagu telefoninõustamine) ja siis soovitati ka neid Maria kapsleid ja soovitati pumbata ca 10 minutit üht ja 10 teist rinda iga toidukorra vahepeal. Väidetavalt pidi rinnapiim taastuma / uuesti tekkima u 45 minutiga. Nii ma jõudsin kaks päeva teha ja kaks päeva neid tablette süüa, kui mul tekkis juba nii palju piima, et jätsin need tabletid ära ja vahepealse pumpamise ära. Need kaks päeva muidugu tundusid, et muud ei teegi kui möllad aind oma rindadega aga lõpuks tasus ära. Kui su mure veel lahenenud pole, siis soovitan ka nii proovida, ehk on abi :) ja hästi palju vett peab jooma!
Jõudu!
:)
Tere!
Sellised lood tekitavad paratamatult furoori. Tavaliselt ma ainult loen, aga see lihtsalt kisub kirjutama.
Ei tasu süüdistada kõiges arste. Siinkohal mängivad rolli ka muud faktorid, sh ema totaalne kogenematus (seda on muidugi raske muuta, kui saad esimest korda emaks), teadmatus, hirm jne. Neid aitab leevendada enne sünnitust teadmiste kogumine omal käel imetamise kohta. Hea oleks, kui põhitõed on haiglasse minnes selged, sest nagu näha, kõik ei tulegi nii loomulikult.
Mis mulle silma hakkas, on see, et värsked emad tihtipeale ei taha oma lapsi siiski koguaeg rinnal hoida, vb tundub natuke ahistavana, tahaks ju magada ka jne. See on väga vale suhtumine. Mina hoidsin oma teist last alates haiglasolekust nädal aega järjest rinnal, ta sõi iga tunni aja tagant 3 esimest kuud. Mõni teine oleks ilmselt alla andnud, mina mitte, sest mul oli ka sinuga sarnane kogemus esimese lapse ajal. Ainuke viis, kuidas piim saab tekkida, on esimestel elupäevadel lapse võimalikult tihe rinnale panek, kasvõi ööpäev järjest. See läheb ju üle.
Sissepoole tõmbunud rinnanibude jaoks müüakse samuti erinevaid abivahendeid, Avent poolt nt täiesti saadaval.
Täit tõde muidugi ei ole, aga ega täielikku õigustust ka sellisele olukorale ei leidu mu meelest. Nagu mainitud, oman kaht erinevat kogemust oma elust. Esimene kasvas üles pudelil ja sai pumabtud piima, teine sai rp. Esimesega tõin sarnaseid vabandusi ja õigustusi, tegelikult lihtsalt ei osanud ja ei tahtnud beebit koguaeg rinnal hoida, lisaks lõhkus ta mul rinnanibusid ja oli valus (selle vastu on muidugi erinevaid kreeme).
Rinnalast sinu lapsest nagunii enam ei saa ja pumpamine tekitab mingi hetk vaid stressi. Oluline on endaga rahu teha, beebi kasvab sellest hoolimata tubliks ja tragiks.
Parimat!
N
Mina sünnitasin aasta tagasi ITK-s ja mul olid sünnitusjärgses superämmakad, tõesti aitasid imetamisega, käisid ja seletasid. NIi kahju, et kõigil nii ei ole (ükskõik, mis haiglas). Samuti jäin ma väga rahule ITK imetamisnõustajatega. Teile aga jõudu ja jõudsat kasvamist :)
Mul oli sama mure. Piima ei olnud alguses piisavalt. Igakord nutsin ja süüdistasin ennast kui pudeliga lisa pidin andma. Ma kõiki kommentaare ei lugenud, aga võib-olla keegi juba kommenteeris, et pärast iga söögikorda pumpa rinnad tühjaks. Imetamisnõustaja laenas mulle elektrilise pumba, sellega on palju lihtsam. Kindlasti söö vähemalt kolm korda päevas ja joo palju vett. Mind aga aitas hoopis selline toidulisand nagu letsitiin, mida imetamisnõustaja soovitas mul iga päev kaks kapslit võtta. Edu!
Merit Oiderma on su nõustaja? Kui nii, siis palju õnne! Said väga hea nõustaja endale tõesti! :)
Küll aga dramatiseerid natukene selle kaalukaotuse koha pealt üle. 10% on normaalne kaalukaotus peale sündi ja haiglasse sellega veel ei panda. Meil on mõlema lapsega läinud üle 10% ja esimesega ei tahetud küll teisel päeval koju lasta, aga muidu sujus kõik kenasti. Teise lapse ajaks olin juba ise imetamisnõustaja ja saime kaalu paari päevaga tõusma. :)
Tore on lugeda, kuidas üks ema nii palju pingutada tahab. Enamasti lüüakse lihtsalt käega, tõstetakse käed üles, et “mul lihtsalt ei ole piima” ja hakatakse pudeliga segu söötma.
Sügav kummardus ja palju edu!
Merit Mesak :)
Ja meil oli kaalukaotus lõpuks 16%
16% on juba veidi tõsisem jah, aga 10% on täiesti normaalne (suurem osa vastsündinuid kaotab 8-10% kaalust enne kui piim rinda tuleb). :)
Ei saa mina aru, miks RPA nii halvaks peetakse. Laps peab saama söönuks ja kogu lugu!
Palju hullema stressi tekitab see, kui piima on nii palju, et isegi lapse mähkmed ei suuda ära imeda ja pidevalt pritsib!
Tean, mida tunned, koguaeg see võitlemine käib. Esimese lapse puhul polnud mingeid probleeme aga teise lapsega hakkasid jamad pihta siis kui ta sai 1 kuuseks, jamasin 3 kuud kuni arst lõpuks ütles mulle, et mingu ma parem pudelitoidule üle, kuna mul on ju ka esimene poeg, kes vajab mind samamoodi ja muidugi lapse kaal ei olnud vastav tema eale. Võitlesin väsimusega, lõpuks kadus ka söögiisu. Lapsed on mul aastaste vahedega ja tegingi sellise otsuse, et panin pudelitoidule 4 kuu vanuselt, laps puhanud, mina puhanud, lapsekaal ka lõpuks tõuseb vajaliku piirini. Nüüdseks poja mul juba 6 kuune ning nii tubli ja me saame lõpuks nüüd koos öösiti magada probleemiteta. Nii, et kui oled võidelnud siis ära süüdista ennast, vaid mõtle uhkusega, et sa oled endast andnud kõik, et lapsel oleks hea. Ükskõik, mis valiku sa teed ka ( kui jäätegi pudelitoidule), laps armastab sind endiselt :)
Jälgi oma vee joomist. Kui vett piisavalt ei joo, pole ka piima. Iga tund peaksid korra wc vähemalt käima, siis saad aru, et kuival pole. Kui sul magu väiksem, äkki sellest tarbid ka vett vähem. Ja beebi las olla rinnal muudkui, see pump piima vàga eintooda, kuna ei oska imemist imiteerida õigesti. Aga proovi veejoomisega. Rp on ka enamus vesi, et kui sul vett pole organismis, ei saa ka piima toota. Ja et vesi orgamismis oleks pane tiba soola ka sisse või joo gaasita mineraalvett.
Mina siis see näide, et kui väga tahta ja pingutada siis õnnestub :) Mul 6.kuune preili, kes saab ainult rp..nüüd juba püreesid ka, aga me olime ka Pelgus, ja minul hakkas tulema piima alles nädala-paari pärast peale sünnitust..preili kaotas ka üle 10% kaalust ja meid hoiti haiglas nii kaua, kui hakkas ilusti juurde võtma, pidin ka hakkama juba järgmisel päeval lisa andma, kuna kaal langes kiiresti..ei tahtnud üldse lisa anda, kuna olen rp-usku… nutsin päris palju sellepärast.. kuid beebi heaolu nimel andsin…kokku andsin lisa u kuu aega, siis tuli lõpuks endal piisavalt piima..pumbates ei saanud ka midagi kätte..praegugi ei saa..aga imedes tuleb ilusti.. väga segadusse ajas samuti see, et igaüks rääkis seal erinevat juttu ja soovitas erinevaid asju…nt kohe, kui preili sündis, ütles ämmakas, et mul nibukaitsmeid vaja..mees jooksis poodi ja tõi..selle aja peale vahetus ämmakas ja järgmine ütles, et mis kaitsmeid, võttis tissist kinni, pistis beebile suhu ja oligi korras …ei kasutanud neid kordagi lõpuks…rinnal hoidsin teda nii tihti kui võimalik, ise muidugi üritasin palju vett juua ja korralikult süüa..õnneks mu nibud katki vms ei läinud..pidasid ilusti vastu sellele, kui preili koguaeg seal rippus :) Ah jaa…kuna olin kindel,et lõpuks saan rinda anda, siis pudeli peale ei läinudki, andsin terve see aeg lisa süstlast, et ta ikka rinda ilusti edasi võtaks..tasapisi vähendasin siis RPA-d, kuni lõpuks ei pidanudki seda enam andma… ära anna alla ja hoia beebit tõesti nii palju kui võimalik rinnal, mitte ainult iga 3h tagant ja pudelit ei soovita ma igaks juhuks anda, kuna mingi hetk võib ta rinnast keelduda, isegi kui lõpuks piima tuleb..:) aga, kui sul piima ei tulegi, siis pole ka midagi katki… hea ema oled ikkagi :)
Mul tekkis piima ojana, kui jõin päeva mitu mitu tassi ristiköömne/apteegitilli teed piimaga.
Julgen ikkagi soovitada käia ära ka ITK-s nt Ada Vahtriku juures.
See on kindla peale välja minek. Merit on noor nõustaja, ITK nõustajatel on palju kogemusi.
Kunagi ei tee ju paha ka teise arsti (nõustaja) arvamus võtta.
Nagu öeldud, tean elust enesest näiteid kus muudelt nõustajatelt abi ei saadud, aga ITK-s saadi.
See jutt et piima ei ole ega tule tundub natuke kahtlane – miks siis on ikkagi kõigis foorumites (ka siin kommentaarides) palju-palju kirjutajaid, kes ütlevad, et esimene laps sai paralleelselt rinda ja pudelit, teine (või kolmas) aga ainult rinda.
Tegemist on ju ühe ja sama naisega. Mina olen veendunud et kõik sõltub headest nõustajatest, ema vaevanägemisest ja loomulikult sellest kui stressis ema on (esimesega on stressitase suurem, teisega või kolmandaga pole enam aega nii palju stressata).
Nibukaitsmete kohta olen ma ka kuulnud, et kui võimalik siis mitte kasutada, sest läbi plastiku laps ei stimuleeri rinda piisavalt et rind saaks aru, et vaja piima toota.
Proovi halvaad süüa. Minul aitas.
Hea, et hetkel lahenduse leidsite ja õige inimene appi tuli.
Mina seda Hippi imetava ema teed juua ei suutnud, joon ristiköömneteed ilma suhkruta ja päris palju päevas. Kui päris aus olla, siis väga väga hästi aitasid karumsi kohukesed ja Gustavi porgandikook ja mis vee – uni ja armastav emme! Paitad teda iga kord, kui kaisus on ja proovi ikka edasi lüpsta..võta endale mingi tähtaeg..näiteks 3 nädalat tänasest, vaatad, kuidas edeneb. See ei tekita iga päev muremõtteid, et ei edene ja kas on mõtet jne. Jälgid kulgu vaikselt ja beebi kõht tänu lisatoidule ei jää tühjaks.
Kallista oma beebit ja pea meeles, et tema jaoks oled sina kõik! Kogu oma otsuste ja murede ja naeratustega. Keegi teine ei ole ütleja, milline ema oled..seda saab vaid laps ise kunagi kaartidele kirjutada, piltidele joonistada ja kallistades öelda :)
Ahjaa, hoidsin ka teadlikult teist last iga tund rinnal, et imeks ja stimuleeriks. See tihe imetamine tõepoolest on palju abiks.
Kallid emad!
Lugesin neid kommentaare ja mõtlesin paari asja siiski selgitada.
Rinnapiima tekkele ei aita kaasa ükski konkreetne toiduaine ega tablett. Jah, vanasti soovitati halvaad, teed piimaga jms. Küll on aga asjas iva sees selles osas, et jooma peab korralikult(1.5 -2 l) ja sööma ka. Mis aga on piima tekkeks ülioluline on see sama imemine. Kui seda last piisavalt tihti rinnale ei panda, siis võid sa juua rinnapiima teket soodustavaid teesid ja seista kasvõi pea peal, aga seda piima ei teki. Oluline selle juures on muidugi see, et see imemisvõte oleks õige, sest kui seda ei ole, siis seda piima lihtsalt ei teki.
Oluline on olla lapsega nahk-naha kontaktis mis tähendab sisuliselt seda, et ema ja laps(vaid mähe jalas) on mõlemad paljaste ihudega üksteise kaisus voodis ja seda nii palju kui võimalik. See on see koht, kus isad saavad olla kasulikud ehk nad toovad söögi, teevad söögi, tõrjuvad katsikulisi ja on toeks igas mõttes.
Jah, see kõik võib tunduda jube keeruline ja jube tüütu ja üldse võimatu,aga kui sellist aega, ütleme et see kestab paar päeva kuni nädal, on vaja et saada see laps sööma rinnapiima, siis see tasub proovimist. Ei ole vaja toppida last mingitesse spets vooditesse ja üldse soovitan magada lastega rohkem koos. Kui ema ei ole tarbinud alkoholi ja muid meelemürke, siis ta oma last ära ei maga. Ei maksa karta, et see lapse ära rikub. Kui on soov, et laps magaks edaspidi oma voodis, siis võib ta sinna panna. Imetamise probleemide korral on koos magamine aga lausa hädavajalik!
Mõnel läheb see imetamise alustamine libedamalt, teisel raskemalt. Julgustuseks võin öelda, et neid naisi protsentuaalselt kes ei saa imetada on vaid maailmas 2%….mis tähendab, et õigeaegse ja asjaliku abi korral imetab 98% naisi väga edukalt kui nad seda ise vaid SOOVIVAD ja selle nimel ka vahel natuke vaeva näevad.
Imetamine ei ole aga tuim tegevus-sinna on kaasatud ka hormoonid mis saavad vallanduda siis, kui ema stress on madal ja ema on positiivselt meelestatud.
Minu soovitus sulle Mari-Leen:
Kui sinu sooviks on tõesti saada oma laps rinnapiima sööma, siis unusta internet-unusta veidikeseks ajaks see blogi, Facebook, Instagram jms. Võta oma laps kaissu ja ole talle olemas. Sinu muljeid sellest teemast võivad lugeda inimesed ka hiljem.
Laps muudab elu ja paratamatult ei jätku kõik nii nagu me ehk oleme lootnud.
Usun ja loodan, et saate oma muredest jagu. Nõustajaga on teil juba vedanud :)
100% nõus
Küsimus ei ole mitte selles tegelikult, et sul ei ole piima. Jah sul võib seda olla vähem tänu sellele, et laps ei imenud seda efektiivselt algusest peale, aga ma olen kindel et see piim on sul olemas. Sa ju lüpsid ja sul tuli piima!
Iseasi, kuidas see kätte saada. Kõige efektiivsem rinna tühjendaja on ikkagi laps ise.
Pump aitab rinnal aru saada, et on nõudlus piima järele, aga nagu sa tead,siis tuleb pumbaga pea alati vähem piima välja kui laps seda sealt ise imedes kätte saab.
Soovitan anda tõesti lisa niikaua kui laps end kogub ja püüda ta saada rinnale siiski ilma nibukaitsmeta kuna see vähendab rinna stimulatsiooni veelgi.
Lamedate või sissetõmbunud nibudega imetamine ei ole aga sugugi võimatu, sest laps ei haara ja ei ime mitte nibu, vaid ikka nibu ümber asuvat ala. Soovitav oleks nibusid enne toitmist masseerida ja neid veidi välja poole venitada kui õnnestub.
Kas sa praegu annad kaitsmega süüa?
Mul oli täpselt sama olukord mis sinul. Laps oli esimese nädala näljas ja kaalu ei tulnud. Aga tahtsin niiiii väga rinnaga toita. Käisime ka nõustaja juures ja jõin imetava ema teesid, jõin alkoholi vaba õlut, jõin lihtsalt palju vett, imetasin, pumbasin, imetasin veel, pumpasin veel… ja muidugi pidi loobuma nibukaitsmest, sest laps ei jaksanud läbi selle imeda. Ja ikka ei midagi… aga lõpuks soovitati mulle homöpaatilised terasid rinnapiima tekkimiseks… ja ma ei tea kas oli see usk või asjaolude kokkusattumine, aga piim tuli! Ja tuli nii, et laps kosus kuuga 1500 g… lootus sureb viimasena :) Ja kui suudad rinnast välja pumbata siis ära loobu, laps ju muutub ka aina tugevamaks ning lõpuks jaksab ka läbi sissetõmbunud nibude süüa! :)
Tere!
Mul oli ka alguses ilge jama selle imetamisega. Kui läksin nädalase laspega arsti juurde öeldi, et keelekida on liiga lühike. St ta ei jaksanud imeda. Kui see sai lõigatud (kõlab kohutavalt, aga tegelt oli väike naks, laps pms isegi ei ärganud), läksin koju ja kõik loksus paika. Pärast seda oli piima palju. Lihtsalt infoks, äkki keegi kuskil ahastuses loeb ja saab sellest abi.
See on vähe ebatäpne. Keelekida ei saa kunagi olla lühike. Keele all paikneb keelekida, mis on õhuke kilelaadne nahariba keele ja alumiselõualuu vahel, mis hoiab keelt tagasi niiöelda. Keelekida olemasolu ei võimalda lapse keelel tihtipeale ema rinnanibu ümbert kinni haarata mistõttu vahel lõigatakse keelekida läbi ning laps saab paremini nibust keelega kinni haarata. Jumala eest kodus mitte ise järgi proovida ja lõigata. Ja siit tulebki jälle näide nõustamise kvaliteedist, kui seda tehakse ebatäpselt. Keelekida ei saa läbilõigates pikendada. Punkt
Mina soovitan http://www.siet.ee/index.php/tugigrupidjaloengud, kuna seal on teisigi emasid, kel on probleeme, väga pädevad nõustajad ning huvitavad jututeemad. Ise käisin oma I lapsega, kel oli probleeme imemise ja juurdevõtmisega.
Ja kui dr Kahju lastepolikliinikust oleks kohe mu lapsest pudelilapse teinud, siis Jana Kima jt nõustajate ning Reet Raukase (Fertilitase kliinik) abiga sai laps 1,5 a rinda
Üldjuhul saab pumbates piima vähem kätte kui sul tegelikult on. Laps saab piima rohkem kuna ta imeb siiski tugevamalt.
Nüüd tal jõudu jah natuke rohkem, enne kui kolinaga alla võttis, polnud tal jõudu imeda…
Oh Marimell , ma olen pidanud seda õelutsemist kaks korda taluma. ( Kui halb ema ma olen ) Esimese lapsega tundsin ennast ikka väga halvasti , polnud ka kellegagi rääkida , õnneks olid mul lähedased kes toetasid . Teise lapsega oli keisrilõige , siis rinnapiima hakkabki hiljem tulema , ja ma tõesti sõin ja jõin kõiki rinnapiima soodustavaid asju ( nendele mõtlemine ajab siiani iiveldama, kuigi aega on juba mõned aastad möödas ) ja pumpasin mitme erineva pumbaga ( tundsin ennast nagu lüpsilehm masinate otsas ) ja seda kõike siis 2 kuud kokku , kuni lõpuks tekkis mädapaise, sealt maalt siis edasi peale oppi ma andsingi lapsele ainult rpad. kuni teise elukuuni sai laps täpselt sama moodi rpad ja rinna piima korraga ( no lüpsad mis sa lüpsad , tee seda või hommikust õhtuni – õhtust hommikuni , need paar ml mis juurde tulevad , jääb ikka väheseks lapse vajaduseks .( ausalt öeldes viimase lapsega anti haiglas süstlaga juurde rpa, kuna laps ainult kaotas kaalu ).Ja praegugi kui keegi tuleb rääkima et näe see ema ei anna lapsele rinnapiima , mõtle millise karuteene ta teeb , laps on tulevikus koguaeg haige ja organism on nõrk , siis ütlengi et näe mul kaks last ja kumbki pole saanud suurt rinnapiima ,( esimene vast poolteist kuud vahelduva eduga koos rpaga ja teine laps siis venitasin mis ma venitasin nii et veri taga , ja sain 2 kuud ) ja ma ei ütleks et lapsed oleksid rumalad või haigemad . Ja leidub ikka ja jälle neid kes ei saa sellest aru et lihtsalt ei ole kõik naised piimaandjad , Tore oli lugeda sinu kogemust , hea on teada et tõesti on nii et ei ole kõik ühesugused , Jõudu ja jaksu Teile ja kiiret kosumist :)
Oehh, kui kurb lugeda. Selle asemel, et beebist rõõmu tunda mässad sa selle rinnapiimaga. Miks? Ma olen see õnnelik naine, kel jooksis piima ojadena. Selle üle hea meel… Aga niimoodi ennast piinata, ma poleks seda küll teinud! Lase minna. Kui ei õnnestu ja ei tule, mis Sa ikka stressad! Ja need, kes kritiseerivad- nagu mida?! Ma olen tähendanud, et suurimad kritiseerijad on need, kel ojadena piima.. Neil pole aimugi kui hull see olukord on. Ja kohutavalt ÕEL on seda nina-alla hõõruda.
Ps! Ära halvaad küll sööma kuku- saad vaid lisa kilo tagumikule :P
Huvitav veel, et teil haiglas nii..
Mul oli laps alakaalus ja pidin teda ekstra äratama, et iga 2h tagant imetada ja siis kaaluma ja veel süstlaga juurde andma (ise välja pigistatud piima- julm ikka… Esimestel päevadel tuli 3-10 ml).
Ja meid hoiti ikka 5 päeva sees, kuigi laps kosus hästi. Ja veel pakuti ITK-s seda, et kui soovin võib 2 päeva pärast tulla lastearst kontrollima. Ma olin täiega nõus- nii hea lahendus ikka (mõtlesin, et nii peakski olema, et 2-3 päeva peale koju lubamust, külastaks KÕIKi vastsündinud beebisid lastearst, et kontrollida kodu/ema/õhkkonda… Kui paljude kehvemates oludes olevad lapsed vb saaksid kohe abi- nt kui arst läheb küll ja voilaa- värske ema täis kui tinavile).
Igatahes, ole tubli! Ja ära üle ka muretse- imetamise periood on üürike… Ja kui laps 2-3…18 aastane, siis ammu ununenud tiss/rinnapiim/lutipudelid ja pole enam tähtsust…
Haiglast “peksti meid välja” sest kuu alguses oli metsikult sünnitajaid ja kõik oli puupüsti täis ja kuna me juba olime sündinud ja kaks ööd kohta kinni hoidnud, oli aeg iseseisvuda :D
Minu laps sündis 6 aastat tagasi Pärnus. Imetamisnõustajad on seal kirjade järgi olemas, aga väljendus see selles, et tuli õde, kes rääkis teooriat (mida olin isegi mingist tavalisest rasedatele jagatavast raamatust lugenud), et rinnanibul on mituteist väikest augukest, kust piim välja tuleb jne. See ei aidanud kuidagi kaasa aga sellele, et laps hakkaks imema.
Ja see nõu tuli ka siis, kui olime juba sünnitusosakonnast väljas ning tiiruga laste osakonnas sees, sest nädalane laps oli kaalu kaotanud 600 g.
Esimese nädala ta ilmselt toitus glükoosist ja espumisanist, mis ma talle andsin, sest ka minule tundus, et tal on gaasid. Püüdsin terve selle nädala imetada (juba sünnitusosakonnas, eksole), ja kuna teisest rinnast tuli piima, kui laps esimese rinna otsas oli, siis arvasin, et kõik ongi ok. Esimene laps ka ju, ei teadnud, mis tunne see olema peaks, kui laps imeb. Sain selle tunde küll hiljem haiglas ühe korra hetkeks kätte, aga kohe lasi laps rinna lahti ja oligi kogu lugu.
Seega hakkas minu laps RPAd saama juba 7ndal elupäeval (olles, nagu ütlesin, enne seda toitunud glükoosist, mis haiglast kaasa anti ja Espumisanist) arstide valvsa pilgu all ning nii jäigi, sest ta lihtsalt ei hakanud imema ja välja pumbata õnnestus mul kõrghetkel 2 x 10 ml.
Ma olin ikka mitu kuud väga pettunud ja tundsin end süüdi, aga siis otsustasin, et aitab süütundest. Laps kosus, arenes normaalselt, tal ei olnud gaasidega probleeme, magas hästi jne. Esimesed 6 eluaastat on ta olnud väga terve laps.
Ole tubli, ära tunne end süüdi ja võid minna rahulikult (kui soovid) RPA peale üle ja ei pea pumpama. Aga enda südamerahustuseks tee seda siiski seni, kuni ise otsustad lõpetada.
Ja teised rääkigu, mis tahavad, oluline on Sinu laps ja tema heaolu!
Kuna seda blogi jagatakse pidevalt ka Facebookis ja mujal kui juttu tuleb imetamisprobleemidest, tasub selle lugejatel siiski enne selle blogi põhjal imetamisest loobumist (ah, piima pole, Marimellil ka ju polnud) läbi lugeda see artikkel https://perejakodu.ee/beebi/rinnapiim_ja_toitmine/19893
Ka siin kaotas laps algul kaalust 400g, aga õige nõustaja abiga sai siiski rinnalapseks.
Imetamise algusperioodil (esimesed kolm kuud) tasub lülitada oma elust välja Facebook, Twitter, ASK, Instagram ja muud sellised kohad, siis õnnestub ka imetamine. Muidu läheb enamus aur arvutis istumise ja teiste emade seinast-seina ja sageli valede nõuannete peale. Tegelikult aga tahab nii väike laps poole päevast vähemalt tissi otsas olla (12 imetamiskorda, pool tundi kord teeb kokku imetamistööd kuus tundi päevas).
Õige nõustaja juurde sattumine on ka ülioluline – ITK omad on parimad.
Kui sa minu olukorrast mitte sittagi ei tea, ei tasu kaagutama tulla. Juhuslikult eksisteerib maailmas ka neid naisi, kellel rinnapiima ikkagi pole ja ei tule! Olenemata, kas sa istud titt kuus tundi ööpäevas rinna otsas või käid kõik maailma nõustajad läbi.
Võibolla tõesti oled sa siis nende 2 % naiste hulgas kellel tõesti piisavalt piima pole. Samas kui rinnapiimaga toidab lapse kolmandaks elukuuks ca 50 % naisi ja uuringud ütlevad, et tegelikult pole piima neist vaid kahel protsendil – siis ülejäänud juhtudel on ilmselt ikkagi
tegemist teadmatuse, stressi või valede nõuannete ja juhendamisega või liiga kergelt loobumisega.
Usun, et nagu paljud teisedki naised võid sinagi teist last saades avastada et piima ikkagi on. Kuidas muidu seletada seda et paljud naised esimese lapse puhul räägivad et piima polnud ja teisega järsku siis oli? Järelikult ei ole ju asi selles, et selle naise rinnad lihtsalt piima ei tooda. Loodus on asja ikkagi nii seadnud, et annab lapse, annab ka piima – inimene on ju ikkagi ka imetaja.
p.s. kaagutama ei ole just eriti viisakas sõna, jätab sinust matsliku mulje.