Kujutage ette situatsiooni, et teil on mingi visioon – tahate näiteks rohelist voodipäist ja pehme kangaga voodiraami. Siis tuleb firma x ja ütleb, jumala eest, teeme koostööd, aga.. meil oleks vaja promoda puidust raame ja voodikaste. Kuigi see ei ole sinu jaoks üldse see, mida sa tahtsid, koputab peas säästuhunt – mõtle, see voodi, mida nad pakuvad maksab peaaegu tonn – sina säästad oma raha, võta vastu. Võtadki. Lõpuks on su kodu küll ilusaid asju täis, aga need pole need, mida sa tegelikult tahtsid. Nii oledki sa rahulolematu ja hakkad paari kuu pärast mõtlema, et peaks.. voodi välja vahetama, diivanit uuendama, söögilaud võiks olla ümmargune mitte kandiline jne. Ehk siis, õppetund eelmisest korterist, mida me sisustasime – raiska oma raha, ära allu kellegi koostöösoovidele ja elu on lill.

Teate, ma ütlen täitsa ausalt, et nii mugav on kui lähed poodi ja valid endale sellise diivani nagu ise tahad, valid sellise laua nagu sulle meeldib, valid sellise riiuli, lambi, vaiba.. nagu sulle meeldib. Mitte selle vahel, mis on valikus konkreetses poes.

Okei, võib juhtuda et leiad kõik sobiliku ühest kohast – meil juhtus täiesti ise makstes, et leidsime nii diivani, söögilaua kui toolid ühest poest, samas valgustid on kokku skooritud mitmest erinevast poest. Palju asju on valitud IKEAst ja kokku kombineeritud juba olemasolevaga.

Aga mis oli peamine põhjus?

See, et ma ei sõltu kellestki. Ma ei pea midagi postitama, sest klient ootab. Ma ei pea jagama kodupilte sellest või teisest nurgast, sest klient tahab oma promo kätte saada. Me polegi praktiliselt oma kodu hetkel üheksa kuu jooksul näidanud ja seda just sel põhjusel, et mulle ei meeldi jupiti näidata. Ma tahaks näidata siis kui kõik on valmis, selline nagu mulle meeldib.

Eelmise kodu sisustamisega jooksin ma jumala lukku – arusaadavalt tahtis klient, et ma juba tema toodet näitaksin, samas oli mul ideaalsest pildist puudu veel üks või teine asi. Mulle ei meeldi sellised poolikud pildid. Ja nii ma otsustasingi sel korral, et ma ostan kõik ise, kuigi säästukonto jookseb ilmselt nulli (õnneks ei jooksnud!).

Oleme üheksa kuu jooksul teinud paar muudatust – Hedoni toa mööbli välja vahetanud, elutoas söögilaua teise kohta tõstnud ja uue diivani ostnud. See algne diivan oli meie pere jaoks liiga jäik. Padjad olid kõvad ja üldse polnud seal mõnus lebotada. Tellisime samasuguse nagu meil vanas korteris oli, ainult et teist värvi. Hind oli aastaga tõusnud peaaegu poole võrra, aga suva.. Täna on mul sellele diivanile juba etteheiteid, aga see on ilmselt tootja kala ja ma peangi neile kirjutama!

Kõige paremini näitab ilmselt enne-pärast pilt seda, mis me teinud oleme. Alustades sellest, et siia kolides olid 90% seintest tumehallid ja siin sees olla oli nagu koopas. Igal pool oli pime ja kõle ja lambid olid kõik mingid seasilmad. Siin puudus igasugune hubasus. Aga ilmselt on neid, kellele see skandinaavialik hall meeldib ja jumala eest, elagu. Meie tahame valgust, soojust ja mõnusust kodust.

Kõik seinad olid praktiliselt sellised. All köögis mitmes erinevas hallis toonis.

Meie nägemus:

Esimese asjana tuli maaler, kes sai ülesandeks KÕIK seinad valgeks värvida! Ainsad asjad mis siia vanast alles jäid olid köök, Hedoni toa tapeet ja elutoas olev korvlaud.

Hedoni tuba oli ka enne lastetuba:

Miks ei ole Hedoni toas lauda? Sel lihtsal põhjusel, et talle ei anta kodutöid ja tal pole seda sinna tuppa ette vaja, kui ta seal taga nagunii ei istu. Juba eelkooli ajal õppis ta kontoris ja raamatut saab lugeda ka seal akna all kapil istudes :) Voodi on tal nagu vanasti lasteaedades, käib kappi kokku ja nii saab mänguruumi juurde tekitada kui sõbrad külla tulevad ja näiteks Twisteri mängimise isu tuleb.

Ülemine vannituba enne ja pärast:

Ehk kõige vähem muutunud ruumid.

Vannitoad. Neid on meil siin kaks ja nendega ma olen hädas. Ühtpidi ma tahaks, et pesumasin oleks üleval ja kogu pesu kogumine, pesemine, kuivatamine käiks siin, sest riidekapid on ka üleval. Teistpidi sobib see masin alla hästi, aga pesu edasi-tagasi vedamine mulle ei meeldi. Ma ei tea, kuidas seda lahendada. Mõtlesin korra, et ehitaks sinna pesumasina peale kapi, mille sisse korjata musta pesu – poolde heledat, poolde tumedat.

Alumine vannituba enne ja pärast:

Kontor ehk tulevane Hedelini tuba…

Mina oleksin tahtnud kohe Hedelini enda tuppa tõsta, st nüüd. Mitte kolides. Meelis arvab, et las magab veel meie toas ja kontorit on rohkem vaja ja mis vahet sel on, kus ta magab kui mäng ja trall ja kogu meie aeg on nagunii õues või all korrusel.

Samas, ega seda kontorit pole kuskile liigutada ka – seda kola on piisavalt (nagu ka pildilt näha), mida kuskil hoidma peab ja magamistuppa kontorinurk on no go ja seniks kuni ma pole mõelnud, kuhu see elutoas tekitada, seni see kontor meil ka sellisel kujul eksisteerib või noh, seni kuni Hedelin enda tuppa ikkagi kolib.

Magamistuba – oli enne ka hallide seinadega, musta mööbliga..

Mu meelest meie oma on niiiiiiiiii palju ilusam :)

Köök-elutuba enne:

Koht, kus veedame enim aega. Seda oleme juba ringi ka tõstnud, lauda ja riiuleid ja kõike põhimõtteliselt.. Aga praegune lahendus vahelduseks meeldib. Köögis on megalt ruumi. Joosta. Milleks see köögis vajalik peaks olema, dont ask! 

Mis ma oskan öelda. Meile meeldib :D