Milline on hea lapsevanem?

See hea/halb lapsevanem teema on ikka nii lai teema, et sellest võiks jäädagi kirjutama. Eile kui ma seda postitust, et olen hirmus lapsevanem, kirjutasin, kuna mu laps on kellegi meelest mitte parimas kõhukotis (minu arvamus ja mugavus üldse ei loe, ma sain aru), siis hüppasin ma ühelt teemalt teisele päris palju ja lõpuks võtsin osa teksti üldse maha, aga jätsin sellest osa alles, sest tundsin, et sellest saab uue teema…

Täna mõtlesin jagada teiega aga lugusid minu ümbert – kas tegemist on hea või halva lapsevanemaga, seda öelge juba teie :) kommentaarium on avatud!

Raamatutesse mattunud issi

Me kumbki Meelisega ei ole lugenud kamaluga raamatuid, mis kuul, mida lapsele anda, ja näiteks paljukiidetud kõrvits talle vapsee ei sobi. Ühtki teist püreed ta neli tundi hiljem piimakrooksuga üles ei aja, aga kõrvits tuleb alati üles. Andsin talle ükspäev Holle pirni-banaani-kiivi püreed ja kui ma olin juba kaht viimast suutäit tuubist välja pigistamas, siis nägin all nurgas “alates 8ndast kuust”. Mis ma siis tegema oleks pidanud, lapsele näpud kurku ajama? Ja samas, ei saa ma aru, miks just konkreetne püree on alates kaheksandast kuust, kui samas mõne teise firma samasugune on alates neljandast või kuuendast.

Vahepeal harisin end, et “soovitavalt alates… kuust” viitab sellele, kui seal on võimalikke allergeene sees…

No kas te kujutate ette, et keegi teine annaks oma lapsele marineeritud ingverit? Mina mõtlesin mõne nädala eest nalja teha kui sushit sõin ja andsin talle niisama mekkimiseks ühe suurema jupi pihku, ja ta nosis seda sellise isuga, et hullumaja. Nüüd olen veel paar korda pakkunud. Ingver on ju tervislik, ei?

Ühesõnaga, mu tänane postitus on ka veidi hakitud, aga mulle meenus eilseid kommentaare lugedes igasuguseid lugusid, mida ma kuulnud/näinud olen. Tahan neid teiega jagada.

Mu enda sõbranna, kellel on nõks vanem laps kui meil. Tema mees elas raseduse alguses kaasa nagu hull, luges kõiki isadele mõeldud raamatuid ja imestas, et Meelis ühtki sirvinudki pole. Poole raseduse pealt vaatas ta, et ah, naine saab hakkama küll, ja tõmbas maale vanemate juurde. Terveks suveks, naine pidi rasedusest ägisedes käima täiskohaga tööl, kodu korras hoidma, taluma oma mehe pidutsemisi jne, sest mehel oli puhkus. Mõnus, mis?

Ma mäletan, kuidas ta ütles “ma ei arvanud, et see nii kaua oodatud beebi ootus nii nõmedaks kujuneb”. Noh, mis kasu sellest oli, et see mees neid raamatuid luges ja teadis juba raseduse neljandal kuul, mida lapsele süüa anda teisel, neljandal ja kaheksandal elukuul? Teda polnud olemas, kui vaja oli. Kui laps sündis, tõmbas ta titevarbaid kastma. Samal õhtul. Kui laps nuttis, tõstis ta beebi sujuvalt emale. Ühesõnaga, polnud neist raamatutest mingit kasu, sest põhiargumendid olid ikka “ema lähedust on vaja”; “tal on rinnapiim” jne.

Ema lähedus viib palaviku

Kord tahtis üks naine kinno minna ja lapseisa lubas jääda lapsega koju. Jah, rinnapiima laps, aga võib korra ka pudelit saada. “Ära siis kauaks jää, tule kohe pärast kino koju!” “Misasja, me mõtlesime sööma ka minna…” “Hull oled peast, täna sai ju vaktsiini, mõtle kui palavik tuleb…” No ja siis, mida see ema rohkem teha saab kui isa, kui lapsel on palavik?

Veganid ei lase lapsel elada

Ma mäletan, kui ma töötasin kunagi ökomöko kohvikus, kus kõik peale minu olid toortoitlased või veganid. Ma mäletan, kui kurvalt ma kuulasin, kuidas nende lapsed peavad sööma ainult tooreid asju ja et neljasega poes käies leiab aset vestlus:

“Tahaks ka seda jogurtit!” ütleb laps.
“Ei, me ei osta seda…” teatab ema.
“Miks?” pärib laps vastu.
“Vaata ise seda pakki…” sõnab ema.
“Üks, kaks, kolm, neli…” loendab laps… “Viis E-d, seda ei tohi süüa jah!”

Mis kuradi elu see on? Sorry, minu meelest on see haige, kui lapsest tehakse tema tahtmata vegan. Minu meelest on lapsel liha vaja ja olgu, mis on, et seda asendavad ka muud tooted, kus valgud sees jne, siis… Ühesõnaga, mu point on see, et ma olen vait. Tegemist ei ole minu lapsega. Kasvatage kuidas tahate. Peaasi, et ei peksa ja väärkohtle.

Ehk, et kui mina pakun lapsele liha või vaktsineerin teda, või luban muru peal paljalt tuterdada, siis see ema kes ei vaktsineeri, ei anna liha, hoiab last suvel teki sees, ma ei ütle, et ta on sellepärast halvem ema, see lihtsalt on tema valik. Ja see ei tee temast halvemat ema, seni kuni ta armastab oma last ja pakub talle kodu ja kindlustunnet.

Ehk siis, mis vahet sel on, mis kõhukotis ma teda kannan, kuniks tal tuju hea on? Ta ei ole seal tervet tööpäeva mul jalad rippus. Tunnike ehk. Ma tõesti ei usu, et korra kuus tund aega sellest kõhukotis olemist midagi oluliselt muudaks. Jah, kui ma oleks ökoemme, käiksin tööl või hullult asjataksin koguaeg laps kaasas, siis ma tõesti ehk mõtleks lina või millegi muu peale.

Hea ema on kodus

Lihtsalt naljakas on olnud lugeda, kuidas (nagu ka keegi kommenteeris) natukene endale elamine sinust kohe halva ema teeb. Ma käin ka ripsmetes ja massaažis ja vahel ööklubis, ega ma seepärast halvem ema pole. Ma olen ikka olemas, kui vaja mähet vahetada, süüa anda, lõuga pühkida, pessu minna jne… Ega see paar tundi lahus olemist minust halvemat inimest ei tee. Mõelda vaid, mis õudsed inimeseloomad need isad veel on, kes 8-10 tundi päevas tööd teevad. Lapsega üldse ei ole. Alati on emad mingid saatanad :D

Just ükspäev rääkis Meelis ühele tuttavale, et talle meeldib lapsega kodus olla ja hea meelega laseb mu nädalavahetuseti välja. “Päriselt, selliseid mehi eksisteerib päriselt?” imestas ta. Jah, selliseid mehi eksisteerib, kuigi suurema osa meeste jaoks näib tõesti, et naine = kodu ja laps. Kui mehed käivad trennis, sõpradega väljas, lõuna ajal söömas – siis see on normaalne. Aga kui värske ema selliseid asju teha tahab, on see lubamatu! Veits nõme, mis?

Näide lapsepõlvest (ma ei oska isegi alapealkirja sellele osale panna)

Mina olin selline laps, kes kasvas korviga rõdul, kes sõi ilmselt mida teisedki kodus, kes lippas särgiväel sooja suveilmaga õue ja tuppa tagasi, kes kõndis murul paljajalu… Mul on silme-ees üks seik. Suvi. Päike. Mina lühikeses kleidis. Ja minu naabriplika vahtimas oma väravas – müts, kombe, saapad… KESET SUVE!

Meie majas on elu aeg käinud aknad lahti, tube on tuulutatud, õues on käidud ka pakasega, elu pole seisma jäänud mitte millegi pärast. Aga naabrid oma lapsi külmaga välja ei last, nii kui kaks päeva said lasteaias käia, olid haiged. Sest nad olid nagu kubujussid, kogu aeg pakitud ja toas soojas hoitud. Nii kui korraks nina välja pistsid – haiged.

Ma olen oma elus nii vähe haige olnud, et ma isegi ei suuda väga neid kordi meenutada. Ainus rõvedus, mida ma talvel sööma pidin (et ma terve püsiks ja see toimis!) oli nõudekapis olevas tassis.. sibul, küüslauk, mesi, sidrun möks. See ei meeldinud mulle, see oli räme, aga iga päev pidin ma sealt paar ampsu sööma. Ja ma polnud haige ka!

Teine seik meenub veel, et läksime linna, mina oma vanaemaga ja naabriplika oma vanaemaga ja selgus, et naabriplikal jälle kurk valus. Mina siis ütlesin, et aga proovi jäätist süüa… Plikal lõid silmad särama… Vanaema tegi suured silmad, jääääätist? Mis hullu juttu sa ajad. Mina siis, noh, mis ma võisin olla, nelja-viiene, teatasin targalt, et jäätis on külm ja natuke jäätist vaid leevendab kurgu punetust. Oh, jumal, ma arvan, see naabriplika sai jäätist kui ta oli kümme!

Mees kui saamatu tont, naine kui ori

See lugu tegelikult ei lähe siia hea/halb lapsevanem alla – vist? Aga see oli nii uskumatu lugu, mida ma kuulsin just ükspäev, et mõtlesin seda teiega jagada.

Kujutlege endale nüüd pilti – mees, naine, kolm last. Tavaline perekond, eks? Aga mees on harjunud, et naine paneb talle hommikuks voodijalutsisse valmis riided, mis täna selga tuleb panna. Kõik söögi hakseldab ta talle juba taldrikule valmis, et ikka mugavam härral süüa oleks. Mees ei tea, kus asuvad elementaarsemadki asjad kodus, sest selle jaoks on naine.

Kord olla sõber külla tulnud ja mehed mõtlesid, et teevad kohvi, otsisid, mis nad otsisid, kohvi nad korterist leida ei suutnud. Mismõttes ei suuda inimene enda elamisest isegi kohvi üles leida?

Kui neil tulevad külalised, siis käsutab mees

– “Too klaasid…” ütleb mees.
– “Need on seal sinu kõrval kapis..” viitab naine kõrvalolevale kapile…
– “No tule võta siis!” käsutab mees.

Wtf? See mees ei ole sant ega vigane, vaid ongi harjunud käsutama ja naine harjunud tegema. Ma muidugi ei saa ka sellisest naisest aru, kes endale sedasi pähe laseb istuda. Ilmselt suhte alguses on see armas, et sa kõike mehe heaks teha saad… Aga pikas perspektiivis… Need kolm last tulevad samasugused – hakkavad oma naisi käsutama ja on täielikud mömmid, sest on sellisest perest ja eeskujust. Ei?

Jagage ka selliseid veidi ulmelisi lugusid lapsekasvatamistest, mida kuulnud olete! Minu meelest kõik need lood, mis ma kirja panin – mina nii ei teeks, mina sellist elu ei elaks. Aga mida ma kritiseerin, see on kellegi elu, keegi elab nii ja üsna vabatahtlikult. Oma asi, kuidas elavad. Peaasi, et nad ise õnnelikud on. Või mis?

PS. ma luban, ma homme kirjutan muul teemal kui kõhukott, hea või halb lapsevanem…