Hirrrrmsad vanemad! Appi!

Teate, avastasime mõni aeg tagasi, et me oleme täielikud nõukaaja lapsevanemad. Miks, küsite. Kohe seletan.

Okei, nõukajal oli kõik puidust (söögitoolid, kiiged, võibolla kärud ka, ma ei tea), aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Mänguasju ja sellessuhtes plastikut on meil vähe, aga söögitool on plastikust ja käru on plastikratastega ja… Oeh, õnneks kõhukott on ökomöko kangast ja looduslike värvidega värvitud, aga ikkagi vale..

Kõik mis ma ostan või teen on vale… Teiste jaoks!

Ühesõnaga, eile postitasin ma omastarust toreda postituse meie mõnusast tripist Aegnale ja sain kommentaarides pähe, et olen hirmus ema, et oma lapse SELLISESSE kandekotti julgen panna…

Ma olen sellessuhtes jah, imelik, et elan 21sel sajandil aga käitun ja mõtlemismentaliteedilt olen nagu eelmisest sajandist.

Te ütlete, et mu kõhukott on vale kujuga, halva istuvusega, eriti poisile… Kus kanti last aastal 1983? Vastake palun!

Mina isiklikult, sündinud 83nda aasta veebruaris, magasin suvel seenekorviga rõdul… Ja mis mul viga on? Mis ergonoomilisest asemest me räägime? Vaevalt, et keegi mõtles, kas korvi põhja puistada tatart või kookoshelbeid, poroloonijuppe või vatitupse. Pandi midagi alla ja head und! Ma ei mäleta, kui (eba)mugav mul oli, aga näete, elus olen…

Jah, siin võiks vaielda, et siis polnud selliseid variante mis praegu… Aga näed, polnud ja saadi hakkama. Ma ei leia, et ma peaks enda kodu üle kuhjama asjadega lihtsalt sellepärast, et nad on välja mõeldud.

Samahästi, meie laps on hetkel turvatoolis kui autoga sõidame. Pole soovituslik seal üle kahe tunni tal olla lasta. Aga kui aeg tiksub täis ja ma näen, et olen 15 minuti pärast kodus ja ta näiteks magab, siis ma ei hakka ju autot kinni pidama ja pausi tegema, et ta selga sirutada saaks. Kohe oleme nagunii kodus ja kohe nagunii saab sealt välja.

Kus mina 83ndal aastal olin? Kuidas ma üldse haiglast koju sain? Kuidas mindi maale vanaema juurde? Ilmselgelt olin ma kellelgi süles ja nii oli ka veel minu 95ndal aastal sündinud õepoeg… Ei mäleta meeletut draamat ja muretsemist, et midagi jääks tegemata või käimata… 80ndatel ei teadnudki keegi midagi mingist turvatoolist. Vähemalt Eestis mitte.

Igaks juhuks kiirelt guugeldasin, näiteks Maxi Cosy sai alguse 84ndal aastal, 60ndate keskel olid variandid (nagu taburetid), et lapsed näeksid aknast välja. Jumala eest, kus oli isofix kinnitus? Lambist pandi see puust raam auto tagaistmele konksudega kinni ja elu oli lill.

Mida sõid lapsed aastal 1983? Ma ei mäleta, mis ma sõin, aga ma tean, et minu neli aastat vanem täditütar sai juba paarikuuselt vedelat mannaputru. Laps hakkas sööma suht kiirelt sama mida vanemadki. Ja ma tõesti ei mõista neid inimesi, kes vaatavad imelikult kui ma pakun oma peagi seitsmekuuseks saavale poisiklutile enda taldrikust kartulit, porgandit, kotletti, lõhet, ingverit, tšillit…

Okei, võibolla olen mina imelik, aga pidin ükspäev krambid saama, kui meie grupis üks emme kirjutas, et tahaks lapsele anda õhtul putru, et kui palju võiks korraga anda. Ma siis ütlesin, et tehku 100grammi ja andku piima peale. Sellepeale läks suht sõda lahti, et mismõttes, ikka paar lusikatäit prooviks ja homme neli lusikatäit jne

Ma olen hirmus inimene, ma ei testi midagi. Okei, tema päris esimest kahte püreed ma andsin talle kaks lusikat ja kõik. Aga järgmisel päeval sõi potsikud juba peaaegu tühjaks. Kui ma hakkaks igat maitset talle testima, siis mul läheks aasta aega, et ta maitsetega harjuks ja talle üldse midagi anda saaks.

Kui lapsel kõht tühi, siis võtan riiulist püree ja söödan sisse. Nüüd õepoeg tõi Soomest erinevaid püreesid, purk lahti ja nomnom, mida ma testin. Ma mõtlen, et kui on allergia, on ju enivei – kas kaks lusikat või 12.

Eile käisime Mallu pulmaõhtusöögil, laps sai kalasuppi ja magustoiduks maasikasorbetti ja täitsa elus on. Pole tal häda midagi. Aga nüüd tean vähemalt, et lõhet võib talle veel pakkuda. Talle väga meeldis. Ma muidugi ei tea, mis raamat selle kohta ütleb, mis elukuust kala võib pakkuda…

Mul on üldse tunne, et (noored) emmed mõtlevad veits üle. Mida sa põed juba ette? Miks ette planeerida, et pesen pesu ainult Miniriskiga, enda riietest eraldi, muidu tuleb allergia. Ma pesen enda riietega koos, suvalise Arieli kapsliga ja pole midagi. Minu meelest see natukene ülehoolitsemine ja allergiate kartmine neid aina juurde tekitabki. Ma võtan last kui elu loomulikku osa. Jah, ma ei põe ka enda puhul ette ja üle.

Mul ei ole piisavalt raha, et osta oma kodu, aga see ei tähenda, et ma sellepärast elamata jätan või kuskil käimata või olemata. Küll see raha ühel päeval on ja kui ei ole, eks siis vaatame edasi. Ma ei tunne, et ma 30nesena peaks lolliks minema mingite asjade pärast.

Oleks ma 20 ja vallaline, siis ma võiksin teha 18tunniseid tööpäevi, töötada kahe koha peal ja ajada räiget plekki taga ja süüa ainult makarone, et saada oma kodu või mis iganes asi, mille järgi isu on. Aga 30nesena, kui mul on pere, armastav mees ja nunnu beebipoiss, ma ei tunne, et ma peaksin vigaseks tõmblema mingi oma kodu pärast. Ma ei ole ainuke, kes üürikas elab ja pole ka viimane. Ja kui elangi surmani üürikas, siis elan, mis siis? Vähemalt olen ma õnnelik ja ei tõmble ja raiska oma väärtuslikku aega raha nimel. On olulisemaid asju kui OMA neli seina. Jah, need on olulised, aga minu jaoks on olulisem olla koos oma perega.

Ah jah, läks veits lappama see postitus, aga mu kogu point oli see, et üleüldiselt ei tasuks üle mõelda, vaid elada. Kui ma muretseks iga sekund, et miski tekitab allergiat, või ei ole lapsele hea, siis kuhu me niimoodi jõuaksime? Ma istukski temaga nelja seina vahel vatitupsude otsas, sest õues võib saada nohu, autode heitgaasid pole hingamisteedele head, keegi suitsetab kuskil, keegi võib otsa sõita jne.

Mis teie arvate? Või kuidas teie oma last/lapsi kasvatate? Muretsete lolliks või go with a flow?