Milline osa meie blogist on fassaad?
Õhtuleht tegi minuga pisikese intervjuu nädalavahetusel (millal ilmub, ei tea veel, eks annan teada!) ja seal oli üks küsimus, mida ma mõtlesin natuke pikemalt lahata.
Blogimaailmas räägitakse sageli fassaadi loomisest ehk et blogijad kirjutavad oma ajaveebis enda elust ainult positiivseid asju ja jätavad negatiivsemad argiteemad välja. On see Sinu meelest lugeja petmine või peakski blogi olema eelkõige koht positiivsetele tegemistele ja mõtetele, kuna negatiivsust on nagunii liiga palju?
Nagu ma ka Õhtulehele vastasin, et igale blogile on nagunii lugejaskond olemas – kirjutagu ta roosamannalisest pereelust, räpastest seksiseiklustest, ripsmetuššidest või imelistest lastest, kes kolmekuuselt roomavad, viiekuuselt potil käivad, aastaselt lasteaeda lähevad jne.
Ja siis hakkasin mõtlema, et kuskil Perekoolis on vist kunagi meie blogile ka suunatud, et.. Pole olemas – ei saa ju olla kõik nii idülliline ja üldsegi – Meelis on pede ja Leenu lesbi ja laps ongi mingi fassaad.
Ma olen küll viimased kaheksa aastat pidanud kõigile kinnitama, et Meelis ei ole gei ja Meelis ei kitku oma kulme, aga kui inimesel on see arvamus juba kuskilt sisse tulnud, siis ega seda enam naljalt ei muuda.
Kusjuures, mingi vahe oli see kulmude kitkumine mingi ilgem teema, iga postituse all keegi jauras, et aga näed, on ju kitkutud (ja värvitud!)
See Fotoraadi (link!) tehtud pilt on täpselt selline, mille peale keegi tahaks kriisata – aga on ju! Kui nüüd vaadata natukene teise nurga alt…
… siis on näha, et tegelikult on Meelisel (naljakas, aga nii on!) mõlema kulmu all arm ja tal ei kasvagi seal karvad :D Kui ma seda varem ka kirjutanud olen, siis pole mul olnud nii häid pilte näidetena tuua ja nii ta ongi jäänud. Ma loodan, et nüüd on see problem solved!
“Ükski heteromees ei kanna roosat!” no näed, siin ülemisel pildil kohe kaks ühes. Mina ei saa aru, mis keiss see on, et mees peab kandma tumedaid toone ja kui juba siniseks asi läheb, kisub kahtlaseks. Või “ainult kloun kannab värvilisi ülikondi” – kui võtta näiteks meie pulmapildid, siis minu meelest oleks sellises rannasessioonis must ülikond lausa võikana tundunud.
Ja võib-olla see sinine polegi nii hull – aga roosa??? Mismoodi kannab üks mees roosat!? Ta näeb välja nagu kloun! Bla-bla-bla…
Mallu & Kardo pulmas
Triinu Liisi & Kristo pulmas
Mina ei saa aru, mis asi see inimeste silma nii rämedalt riivab. Ma ausalt ei saa aru.
Ohjah, nüüd läks ikka leelotamiseks, kuigi ma tahtsin kirjutada meie superidüllilisest perekonnast, et kas see on fassaad…
Te pole näinud meist sellist pilti…
Ei meil külas olles, ei tänaval meist möödudes, ei meie akna tagant mööda jalutades, ei ole kuulnud mind kuskil chatis halamas, et oli selline situatsioon… Sest sellised situatsioonid meie elus puuduvad. Mu lapsepõlv oli üsna vägivaldne, mitte minu suhtes, aga isa minu ema suhtes. Ja ausalt, kui Meelis peaks mulle ühe paugu kirja panema, siis.. On ta asjad järgmisel päeval ukse taga ka. Või olen mina koos Hedoniga seitsme tuule poole läinud.
Jah, ma saan aru, et alatihti on sellistes suhetes asi majanduslikus olukorras, aga fak that, ma elan enne kellegi diivanil mõnda aega kui elan vägivaldses suhtes.
Samas ma kujutan ette, et selline (anonüümne) vägivalla blogi oleks üsna loetud. Üks vist isegi oli? Nagu oleksin lugenud midagi… Paljud saaksid end samastada. Noh, sest eks iga blogiga samastutakse. Kasvõi, näed, neil kõik nii ilus ja idülliline, miks meil nii pole. Või issand, kuidas nad elavad, me oleme ikka palju normaalsemad!
Kas te üldse ei vaidle? Seda on minult ka küsitud. Ma tahaks öelda, et vaidleme ikka.. Aga samas no ei vaidle. Me ei jaura tundide viisi mingil teemal. Meil ei kääri mingeid asju. Kui mingi teema on vaja ära arutada, siis me teeme seda jooksvalt ja kõik. Aga me ei vaidle, või ei solvu, et ei räägi teineteisega kolm päeva vms.
Ainuke fassaad, mida siit blogist võib leida – ma ei ilmuta siin koledaid pilte. Ikka ilusaid, värvilisi, naerusuiseid ja armsaid. Kuigi ärgates oleme me tavalised malakad nagu kõik ärgates :D Muidu kirjutan ja räägin asjadest ikka nii nagu nad on ja nii nagu ma sel hetkel tunnen.
Kuidas teile tundub? Kas teie meelest edastame teile mingit olematut idülli või tundub, et oleme ikka päris? :)
35 Kommentaari
Meie pere (ema, isa laps 3 aastane) on samasugune. Me vaidleme aga nagu mitte väga. Oleme koos olnud 8 aastat ja pole kunagi! magama läinud vihasena. Olemegi armunud ja nunnud ja nii juba 8 aastat. selle juures tuleb tähele panna, et oleme ka kogu selle aja koos elanud ja ka koos reisinud ja 2 aastat ka koos töötanud. Mina olen üritanud oma mehele värve selga panna. Kui tuttavaks saime oli tal vaid kolm tooni- must, valge ja hall. Nüüd on tal juba kollased, sinised, rohelised ja ka roosad toonid olemas. Minule meeldib kui mees käib ka värviliselt riided, näitab rohkem oma iseloomu välja :) Tore pere olete :)
Miks ei või mees kulme kitkuda?
Minu mees teeb seda. Õigemini “vägivallatsen” mina tema kallal, sest muidu näeks ta välja nagu mõrvarlik monokulm :)
Ja gei ei ole ta küll mitte ühegi nurga pealt!
Mina arvan, et olete ikka päris. Aga ma kuulun muidugi sinna naiivikute seltsi ka, kes usub, et inimesed ongi valdavalt sellised nagu nad tunduvad. Küll jään ma mõnikord mõtlema kas te ehk võimendate teatud iseloomuomadusi läbi blogi või mitte. Just igasuguse surkimise ja intriigiarmastuse osas. Ma tean, et sa oled korduvalt öelnud, et sulle meeldibki kollane maailm ja klatš, aga miskipärast usun ma, et sa oled tegelikus elus palju siiram ja armsam kui läbi blogi tunduda võib. Aga taaskord – mina ja mu roosad prillid, eks :D
Mis puutub roosadesse riietesse, siis ma arvan ka, et need ajad, mil värve sai kindla sooga siduda, on möödas. Vähemalt võiksid olla. Brunol on ka paar roosat särki ja ma ei oska selles probleemi näha. Üldiselt taandub asi lihtsalt isiklikele maitse-eelistustele.
Seda juttu, et ilmutate aimult idülli räägivad ilmselt need, kelle enda suhtes on kõike seda meeletult palju, mis teie suhtes puudub.
Ausalt öeldes poleks isegi uskund, et sellised suhted kus tülitsemist ja vaidlemist ja solvumist pole, eksisteerivad. Aga nüüd olen isegi pmt sellises. Jah, on mõni solvumine ( enamasti minu poolt- tunnistan) ja mõni riid ka. Aga asjad saavad kohe lahenduse. Sessuhtes on mul endal vaja asjad kohe selgeks rääkida. Sest vaikimine ja enda sees asja ketramine mitu päeva teeb olukorra minu meelest kaootilistes kordades hullemaks.
Aga mina arvan, et teie suhe ongi sama positiivne ja lahe nagu te seda kajastate.
Ps! Minu arvates on täiega lahe, kui mees oskab värve välja kanda ja Meelis seda oskab ka. Talle kohe sobib ! Ja pealegi. Mis isegi selles halba oleks, kui reaalselt kulme kitkus. Vga viks ja viisakas ju kui mees enda välimuse eest hoolitseb. Ma ei saa aru, miks seda eneseeest hoolitsemist nii gay- teemaks peetakse. Nonsens
Seda, et Meelis gei on ma ei usu. Enne teie suhte algust oli tal tööl arvutis järjepidevalt teiste naiste lehed lahti :D.
Mulle isiklikult jääb küll ikka päris mulje. Selline mõnus. Vingumise koha pealt oleks paljudel sinult õppida muidugi☺ Mulle just väga meeldivad teie mõlema outfitid alati. Krt jama kui midagi halba pole öelda, niiii imalaks kisub Väga tore perekond igatahes
Mulle pole teie blogi puhul küll kunagi tundunud, et kõik on väga fassaad, sest siin ei kohta sellist oma elu ja pere pidevat ülistamist nagu mõnes teises blogis. Ja samas ei tundu ka Mallukas nt eriline fassaadimeister, kuigi ta kiidab ja ülistab küll, aga puudub kuidagi see tunne, et ta räägib ühe osa ja jätab teise osa rääkimata, mis enam-vähem adekvaatse pildi kujundamiseks vajalik oleks.
Aga ei saa eitada, et blogimaastikul on neid blogisid, mis täiesti teadlikult loovad oma elust mingi fassaadi, mille varjus käib üks üsna teistsugune elu, vahepeal lipsab see päriselu ja inimese tegelik olemus (mõne teise blogi) kommentaarides välja.
Nt on inimesi, kes räägivad blogis lakkamatult oma avatud meelest ja tolerantsusest ning arvamuste paljususe vajalikkusest ja aktsepteerimisest, aga kui keegi siis järgmisel hetkel arvab teisiti kui tema, võetakse sel teisitiarvajal kirjalikult sisuliselt pea maha. Nii et on need fassaaditajad ikka täitsa olemas küll.
Minule tundute te päris, ja sobite imehästi kolmekesi kokku. Hedon on armas poiss ja Meelis tundub selline rahulik. Mingi aeg tagasi nägin Meelist ühe kaupluse juures kus paari sõbraga juttu rääkis ja möödaminnes kuulsin, kui Meelis ütles, et ma pean küsima Leenu käest… see oli kuidagi nii armas, ma ei kuulnud mida ta sinu käest küsima pidi aga see oli kuidagi selliselt öeldud, et ta väga arvestab sinuga.
Awww.. Raudselt tahtsid kutid sööma tulla :P
Ma ei usu, et te mingit idülli edastate. Osa suhteid ongi sellised, kus suudetakse täiskasvanute kombel rahulikult probleeme lahendada. Tahaks öelda, et ise ka olen selline, aga jah…..
Aga õnneks pole ma ka selline, et ainult draamat tekitaks. Siis saaks küll mu mehel minust siiber. Me ikka tülitseme valjult ära ja siis on kõik korras. Vahest mina olen kauem solvunud aga mu mees on nii armas, et tema peale ei saa kaua solvunud olla.
Samas ma tean paari, kus draama draama otsa ongi. Mees ei vasta telefonile – draama. Mees võtab õhtul õlut või teeb endale koksi- draama.
Sellises suhtes ka olla ei tahaks. Kaua mees ikka jaksab mingit kiunu enda suunas ära kuulata.
Ja minu mehele meeldib ka roosat kanda – roosad t-särgid ja triiksärgid on väga okeid meeste seljas. Ja ta kindlasti ei ole gey ( kohati on ta isegi täitsa homofoob).
Teha probleem sellest, kas kellegi mees kisub kulme (tean isegi selliseid mehi, kes kisuvad) või kannavat roosat, no täielikult pseudoprobleemid. Inimestel on lihtsalt igav ja selle asemel, et enda pekki läinud elu elada, hakatakse hoopis teisi, kellel paremini on, maha tegema ja järama nende kallal, nagu koer kondi kallal.
Kitkuvad kulme * :D
Elan ise täpselt samasuguses kooselus ja loomulikult ei ole fassaad! Jah, ka meie elust võiks kirjutada räpasemaid igapäevaelupostitusi a’la kes mida väljutas ja kui tihti. Ma lihtsalt ei teeks seda kunagi… Las teised pakuvad sedalaadi meelelahutust, ei mõista neid selle tõttu hukka. Ma hoian oma blogi sellest puhtana ja sa hoiad ka silmnähtavalt seda joont. :)
Minu arust kannab Meelis kõik värvid alati välja 5+
Mitte, et lapsi peaks üldse kuidagi kommima, aga Hedon on teil hästi õnnestunud ja armas. Midagi ei saa teha, et osad lapsed on kenad ja ilusad, teistel ei päästa isegi riided.
Polnud teemasse, aga kas peaks?
Ei pea, on jah nunnu :) Kuidas see oligi – miinus ja miinus annavad kokku plussi :D
ma isiklikult teid küll ei tunne, aga mingisugust idülli ma siin küll ei märka :) täitsa muhedad ja PÄRIS paistate olevat :D
ja mis puudutab kitkumist .. siis ei oleks ka selles minu arust miskit halba kui mehed ka samamoodi tahavad ilusad välja näha . Ja roosa, .. minu elukaaslane/lapse isa, kannab ka roosat, talle see meeeldib , ja minulegi, ilus värv :) ja meeste seljas näeb roosa ikka kordi parem välja, mu arust :D
olge sama muhedad edasi ;)
Kuna sa nii otse küsid, siis mulle on siiski mulje jäänud et suures osas on selline väljamõeldise ja reaali vahepealne. Et enamik ikkagi fassaad. Kuna ma teid päris elus ei tea, siis kogu mulje kujundab see blogi.
Tule külla siis meile :)
Paljud inimesed arvavad, et mehe ja naise vahelises suhtes on tülitsemine OK ja peabki olema. Huvitav kus selline arusaam on tulnud, ka meie peres pole tülitsemist, alati oleme asjad läbi arutanud ja kokkuleppele saanud mis ja kuidas edasi. Ma küll ei viitsiks sellise mehega koos olla, kellega tülid kerged tekkima.
Pole teil mingit fassaadi, oletegi sellised nagu päriselt :)
p.s. mina näiteks kitkun oma mehel kulme, mingi pede teemaga seda küll ei seostaks.
Meil näiteks on kombeks, et ma teen Meelisele maniküüri-pediküüri ja minu varvastelt võtab laki maha tema :D lihtsalt on nii kujunenud – haha :D
Teie olete päris ja imelist idülli ei edasta. Kui blogis ei kirjutata igast draamast ja tülist, ei tähenda see, et neid pole. Samas, kui te kirjutaksite sellest, siis inimesed järeldaksid, et teie peres pole üldse positiivseid hetki. Meestel kulmude kitkumine ja roosad/värvilised ülikonnad on eestlaste seas alati suur probleem olnud, sest “ainult geid teevad seda” :D. Koledaid pilte ja hetki keegi väga ei taha jagada, see on normaalne, aga mõnele lugejale see ei sobi ja ta teeb vale järelduse.
Isegi, kui olla nii päris kui võimalik, siis ikka leidub neid, kellel miskit ette heita on
Päris. Ja lahedad ja nunnud.
See geiteema pole tulnud ülikonna värvidest, vaid sinu gei-lembelisest minevikust. Sellest alates on inimesed sinu ja su suhete osas sedaviisi meelestatud, ja kui juba kahtluseuss on olemas, siis alles otsitakse kinnitust mingitest kulmudest või ülikondadest.
Millisest geilembelisest minevikust? Et ma neid toetan?
No oleneb kelle jalas pyksid on. Teie suhte puhul ( voin väga mööda panna) on mulje jännud et sinu. Ja kui see naine juhtub olema siis tavaliselt ongi “rahulikum”. Sa kindlasti eitad aga olen ysna kindel et sina määrad/otsustad rohkem. Ja mis põhiline treige lapsi juurde ja siis hakkavad alles asjad “juhtuma”. See yhe lapsega elu on nagu lill ja lustipidu :))
Me võtame kõik otsused koos vastu. Ma naljalt ilma Meelisega rääkimata midagi ei otsusta. Teiseks – ma annangi endale aru, et üks laps on täpselt paras :)
No meil on kaks last ja loodetavasti peatselt kolmas tulekul – idülli see küll ei muutnud. See kas on või ei ole.
Mis sellesse gay-teemasse puutub, siis siin Filipiinidel on jumalast tavaline et kutid oma varba- ja sõrmeküüsi salongis roosaks lasevad värvida ja ripsmeid-kulme keemiliselt värvivad. Ja nad ei ole bi-d ega gay-d…
Minu vanematel on 5 last, kes on saadud 13 aasta jooksul ehk siis u 3 aastaste vahedega ja meie peres on elu küll nagu lill ja lustipidu. Vanemad saavad hästi läbi ja õed-vennad samuti. Kuna olen kõige vanem, siis olen seda ka kõrvalt palju näinud. Mu vanemad käivad ikka ka kahekesi reisimas ning leiavad üksteise jaoks aega. Samuti on neil mõlemal aega, et lastega ringi reisida. Ei pea see nii ainult ühe lapsega olema.
Mina olen Britiga nõus. Ma arvan millegipärast, et tegelikult sa oled armas inimene aga see siin alati ei ole arusaadav ehk kõigile. Ja mulle tundub, et sa oled aastatega aina toredamaks muutunud. Kunagi ammu oleme me ühel peol kokku puutunud ja see ei olnud meeldiv, kuid mulle tundub, et sa oled “suureks kasvanud”.
Ja minu mees kitkub kulme. Miks ta peaks ühe suure kulmuga ringi käima?!
Issand, kus me kohtusime :D piinlik!
Alati leiab midagi, mille kallal närida. Kes tahab, leiab absoluutselt iga kord. Värvilised riided ei tee mehest geid, kitkutud kulmud ei tee mehest geid, palju asju ei tee mehest geid, mida tänapäeval naiselikuks peetakse. See kuvand on iganenud.
Mina kitkun ome mehe kulme, käin tema eest shoppamas, pmst panen teda riidesse ja tal pole selle vastu midagi. Teised peavad meid mitte toimivaks, sest neile tundub, et mina kontrollin kõike, olen hariduselt kui ka töö positsioonilt kõrgemal. Aga – tal pole selle vastu midagi. Ta on lausa korduvalt öelnud, et on hea, kui kõik on koguaeg kontrolliall ja kapp tekitab ise riideid juurde Reaalselt räägime me kõik ikkagi läbi aga just need pisikesed asjad jäävad ainult minule, sest teda need nagunii ei huvita
Mis vigastus Meelisel taipoksiga oli?
Emotsionaalne. Lihtsalt treener vedas alt, thats it!
Issand hoia, mis inimestel viga on? Kannab roosat ja gei? Kitkub kulme..sooo? Ja no perekool on üldse nii lamp koht kus mingid ajast ja arust elupôhimõtetega keskealised jauravad ja on kinni oma soorollides. Nende juttu ei maksa üldse tõsiselt võtta :D mulle täiega meeldib kui mees kannab stiilseid riideid ja ka julgeid värve. No lihtsalt nii äge mu arvates. Ja noh ses suhtes kas on mingi eeskiri kusagil kui palju peab oma elust negatiivset välja tooma, no ei ole ju. Mulle on vahest tundunud naljakas kuidas on häda, et inimesed näitavad facebookis oma elu häid külgi, no ma ei mõista et peab postitama mingi koleda ja ebaõnnestunud pildi ja siis kõik on kohe hirmus õnnelikud :D või kui midagi halvasti läks siis peab kirjutama feissi ja teadma. Ja no need riiud suhetes, mina täitsa usun, et on suhteid kus pole riide ja tülisid. Mul oli selline suhe :) ja arvan, et oleneb ka inimestest, et kui pole ikka vajadust teist norida ja nokkida ning igast asjast tüli üles kiskuda siis saab täitsa harmooniliselt läbi.
See on minu meelest valikute küsimus, millest kirjutada ja millest kirjutamata jätta. Mõni aeg tagasi lugesin üht mitmelapselise ema blogi, kus ta kirjeldas oma viimaste aegade tegemisi, ja peategelasteks olid seal piss, kaka, menstruaalveri ja okse. Eks enamus neist kuulub igapäevaelu juurde, aga kas peaks neist kirjutama? Ilmselt on ka nii, et mida kirjutad seda saad – kui kirjutad ilusast elust, siis seda kirja pannes tekitab see sinus uuesti rõõmu, samuti hiljem lugedes. Miks peaks halbu asju mäletama? Võib-olla ainult teraapilises mõttes annab nende situatsioonide kirjeldamine inimesele võimaluse need pahad tunded endast välja elada.