Mõtle positiivselt ja sul läheb veelgi paremini

Mõnikord ma ikka mõtlen, et tegelt on meil ju hea elu. Kellast kella tööl passima ei pea. Teed tööd, mida tahad ja armastad, siis kui tahad, seal kus tahad. Ja teinekord tabab mind mingi kummaline tunne, sest võiks ju elada „tavalist elu“, kellast kellani tööl ja lasteaias, kodu, söök, magama, ja homme jälle sama rida. Ma ei suuda, pole viimased viis aastat suutnud, ära otsustada, kas teha nö päris tööd või jäädagi blogima. Kas oma neli seina ja kinnisvara ja laen, või vaba hing, oled seal kus tahad, teed mis tahad jne.

Jälle oleme Meelisega me punktis, kus me seda aina tõsisemalt arutame. Aga miks?

Üks laps on meile küll

Teist last me ei planeeri, selle otsuse võtsime me vastu juba mõni aeg tagasi. Ühega on ikka mitmel rindel lihtne. Anname talle kõik, mis meil anda on ja armastame teda jäägitult nii palju kui südames ruumi on.

Just eile lahkus meie juurest mu õelaps Robin ja no olgugi, et nende vanusevahe on suur, siis tabasime end mõttelt, et issand jumal, kui meil oleks kaks last. Noh, sellel hetkel oligi ju kaks last – Hedon ja Robin. Olgugi, et enamuse ajast saavad nad kenasti läbi, siis pole see 24/7 nii. Ja no kaks vaidlevat ja taidlevat jõmpsikat – ma tänan ei. Jah, kindlasti on hetki, kus nad kenasti mängivad ja teineteist lõbustavad, aga on ka hetki, mil nad kraaklevad ja see kisa lõikab lihast ja luust läbi.

Best friends for ever – nad on nii nunnud koos ja Hedon nii armastab teda. Eile ka kui Robin ära läks, siis tegi talle kohe nunnult musi-kalli ja oli nii kurb, et miks ta peab minema… Aga see teeb ainult tugevamaks nende kahe armastust ma arvan, et nad igapäev koos ei saa olla.

Kuna meie elu on selline nagu ta on, siis tihtipeale oleme sunnitud paluma abi meie lapsehoidjatelt. Seda enam, et meil puudub selline klassikaline tugivõrgustiku süsteem nagu suuremal osal inimestest. Ja no ka neil on ju lihtsam kui on üks laps, mitte kolm või neli. Ehkki jah, peaks oma elu elama siis nii, et ei vajaks nende abi ja tuge? Aga ka meie abi ja tugi on neile alati olemas kui vajadus tekib. Neil on muidugi vanavanemad olemas, kelle hoolde laps jätta. Meil sellist võimalust ei ole. Palju lihtsam oleks ka reisidele minna. Nii rahalises kui närvikulu mõttes. Ühe lapsega on ilmselgelt kergem kui kahega.

Kus siis ikkagi elada

Jah, see on jälle teemas – kas hakata nihelema laenu nimel, kas kolida lihtsalt suuremasse üürikasse, või kolida hoopis välismaale. Osta üldse lambikorter kuskile väikelinna. Meelis vaatab aina tihedamini välismaa suunas. Ei ole nii lihtne lihtsalt ära minna. Ma tean kui raske tal oleks Hedonist eemal olla. Mina olen rohkem selline kodukana ja eelistan Eestit. Samas tõesti… mis mul siin Eestis on? Mis meil siin Eestis on? Sõbrad ja Hedonil lasteaed. Aga tänapäeval lennukid lendavad ja lasteaeda saab ka mujal minna.

Laenuga on nagu ta on. Selleks, et saada laen, mis kataks meie soovid, peaks me mõlemad minema tööle ja vähemalt 2000€ per nägu kätte saama. Miks, küsite te. Ma vastan hea meelega ja kummutan neid klassikalisi kommentaare, mis alati tulevad.

– Miks sa enda firmast endale palka ei maksa?

Mul pole pointi maksta enda firmast endale palka (pank tahab vähemalt kolm aastat tegevuses olnud firmat (minu oma ei ole)). Samuti on küsimärgi all jätkusuutlikus. Nii meie blogi kui ka riigimajanduse ja jumal teab mis faktorite pärast veel. Mis saab siis kui tuleb uus majanduskriis? Selliseid asju ei saa ette ennustada aga ometigi peab sellistele asjadele mõtlema. Seda enam kui sul on laps. Enam ei saa uisapäisa kuhugi teise maailma otsa kaevandusse või kohalikku pubisse tööle minna. Ning just seetõttu ei ole ka Meelis kuhugi välismaale tööle läinud.

Jah, siin võib muidugi ka selle teema tuua, et kui saamegi 2000€ palka ja laenu, siis kuidas seda hiljem maksame kui majanduskriis või töökohakaotus tuleb, aga siin ma olen jälle seda meelt, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Üür on mul ju alati õigel päeval makstud, olenemata sellest kas meie sissetulek sel kuul on 350€ või 750€ või 2750€.

– Ostke enne väiksem, siis suurem, siis veel suurem

Sorry, aga ma ei tunne, et ma oleks täna nii noor, et hakata ühest kohast teise kolima ja jebima. Uus kodu on vaja sisustada, enda näo järgi koduks muuta, see on aja- ja rahakulu. Kui juba, siis juba. Koht, kus näeme end ka 10 aasta pärast. Koht, kus Hedon võiks kasvada ja seda oma koduks pidada. Tõesti ei ole soovi iga kolme või viie aasta tagant jälle oma asju kolida. Juba siin ühetoalises on seda kraami liigagi palju.

– Üürige suurem

Ka sellele oleme mõelnud aga iseenesest mahume me siia korterisse ideaalselt ära. Meil on põhimõtteliselt kaks tuba (hea planeering), isegi Hedon ütleb, et läheb teise tuppa. Kolima peakski siis, kui saaks teise lapse (mida me ei planeeri, Evra plaastrid jätkuvalt parimad sõbrad) või kui Hedon kooli läheb. Enne ma ei tunne muret. Ja pealegi, kas te olete vaadanud kinnisvara hindu? Nii üüri kui müügi? Unreal. Oleme vaadanud küll suuremat pinda, aga need hinnad on lihtsalt ulme. Ja isegi kui tuleb turule midagi head, siis sekundiga läinud.

– Miks te peate linnas elama?

Ei pea. Vaatasin reaalselt kortereid juba isegi Lääne-Virumaale. See oli mul üks mõte, et ostaks mingi suva korteri, ladustaks asjad sinna ja tõmbaks välismaale.. No okei, saan korteri hea hinnaga, aga kommunaalkulud on seal ilmselt nii kõrged, et maksaksin rohkem kui meie Tallinna kesklinna korteri eest, seega rahaliselt oleks isegi mõistlikum siin edasi maksta, seni kuni välismaa meeldib nii palju, et jäädavalt sinna minna.

Tihti oleme enne magamaminekut voodis olles arutanud, et mis me teeme? Mida me üldse teha tahame? Meelis käis natuke üle aasta tagasi karjäärinõustaja juures. Seal tuli välja, et kuna ta on loominguline inimene, siis sobib talle turundus, teisel kohal – koolitaja! See jäigi sinnapaika seni, kuni talle seda eelmisel nädalal uuesti soovitati. Ise ta muidugi seda ei usu ja ei näe, aga ometigi käib ta ju aegajalt koolides õpilastele blogimisest rääkimas ja neid innustamas. Mis muud see siis tegelikult on kui koolitus? Äkki peaks ise ka sinna karjäärinõustamisse minema? Täpselt nagu Meelisele tuli üllatusena see koolitus, siis äkki soovitatakse ka mulle midagi sellist, mille peale ma ise pole tulnud? Arvan ainult, et olen kirjutamises, sebimises, organiseerimises, sotsmeedias hea :D

Aga teatavasti juhtuvad asjad siin ilmas põhjusega. Olgu need siis head või mitte. Nimelt käis Meelis reedel niiöelda töövestlusel ja ma lähen täna sarnasele kohtumisele. Jah, meil mõlemal on laual võimalus minna tööle – päris päeva- ja palgatööle. Nagu… midagi sellist mida ma viimati neli aastat tagasi tegin, et ärkasin üles, jõin kiire kohvi ja kiirustasin trollile ja läksin tööle. Kuna kõik siiski juhtub põhjusega ei hakka ma hetkel ennustama ja mõtlema, mis saab või ei saa. Läheb nii nagu läheb. Äkki aitab see mul paremini otsustada mida teha ja millal teha või kas üldse teha.

Üldiselt on me moto nagunii see, et mõtle positiivselt ja kõik ongi hästi. Mis ikka kassida, ega see paremaks midagi ei tee ju.

Enivei, hoidke pöidlaid ja varbaid selle tänase kohtumise osas :)

Samal teemal

31 Comments

  1. Välismaal ei oota teid mitte keegi. Räägin omast kogemusest. Olime mehega mõlemad Eestis ka ülikooli lõpetanud. Kui rahakott puuga seljas ei ole ja kohe teenima pead hakkama, siis suurt varianti pole. Hakkasime absoluutselt nullist pihta. 4 aastat on möödas. Veel viis aastat, siis ehk oleme kohaliku keskklassi tasemel… selle taga on suur pingutus ja õppimise tahe, valmidus minna läbi seinte. Kui Meelisel on probleeme depressiooniga, on oht ebaõnnestuda suurem.
    Aga mentaliteet, Eesti sõbrad, loodus, teater, muud kultuuriüritused…. see päris nii ei ole, et tuleb tuju ja istud lennukisse. Eesti pluss on see, et ilma hariduseta leiab ka kohati paindlikku väljundit, miinus aga see, et see riik on nii kuradima vaene ja inimestesse panustatakse minimaalselt.

    1. No Meelis ei mõtlegi, et pakime seitse asja ja lähme. Pigem, et kui tema saab tööle, siis läheb algul üksinda ja meie järgi kui see asi on õige ja toimiv.

      1. Ma ei mõelnud päris seda. Välismaal leiab iga kell tööd, mis on toimiv ja seaduslik jne. Küsimus on inimlikus elus, selles, kas saad olla täisväärtuslik teise ühiskonna liige. Kui ma enda ümber ringi vaatan, siis suurem osa esimese generatsiooni sisserändajatest tegeleb mingi kolmandajärgulise jamaga, sest riigid teevad ridade vahelt kõike, et kohalikke soodustada. No kui sa just mingil alal nii kõva spetsialist ei ole, et üks ettevõte sulle kandikul kõik ette kannaks. Aga seda te kumbki ei ole. Meie ka ei olnud.

  2. Ma vahel mõtlen, et kahju, et ma enam sinu blogi ei loe. Vanasti mulle meeldis – kirjutasid elulistematest asjadest ja oli täiega vahva lugemine. Nüüd tundub mulle pigem, et üritad ehitada fassaadi oma elu promomiseks ja tahad näidata kõigile, et sul on elus mingid väga kõrged saavutused ja et blogi ja turundus jne on kõik sinu käsutuses. Vabanda, et ma seda ütlen ja kui olen valesti aru saanud. Mulle lihtsalt tundub, et sa üritad end üles haipida, kuigi tegelikult ei ole midagi haipida. Ma tahaksin pigem lugeda igapäevastest postitustest (ja sekka mõned vahvad reklaamartiklid ei tee ju paha). Lihtsalt kogu aeg see jutt, et elu on imeline ja sa oled vaba laenudest jne. Miks seda üle korrutada? Ma olen ka vaba üürist, maksan enda kodu laenumakset ja noh, mind see ei takista. Sa pigem lood endale ettekäändeid, et miks on ok nt mitte tööle minna jne. Igat mõtet saadab ettekääne. Ma tahaks pigem lugeda arvamusavaldusi ja igast siukseid teistmoodi teemasid, mitte vabanduse otsimist või VIPoo kohta. Igatahes loodan, et leiad enda tee oma vahva blogimise juurde tagasi ja ootan edasisi postitusi endiselt!

    1. Vaatan nüüd kiirelt oma viimast kümmet postitust…

      – Arutlen teema üle, mis oleks õigem, mis parem – ei suuda otsustada – link

      – enam elulisem ei saaks üks postitus olla, kuidas me munakarbist maitsetaimepeenra tegime – link

      – EBA postitus – link – okei, veits mu haip, et ma nii tubli olen ja juba pmst valmis olen asjadega.

      – Meelise postitus, absoluutselt 101% eluline – Wolti kullerdamise kogemus – link

      – uurin lasteasjade kohta Londonis – link

      – kurdan, kui palju asju mul on – link

      – veelgi elulisem, eksperiment, arvamuslugu, kas ja kes ostab Instagramis jälgijaid – link

      – postitus meie Tartus käigust, täitsa eluline, kuigi reklaampostitus – link

      – eluline postitus kuidas mune värvisime – link

      – rändom lobapostitus, nädala kokkuvõte – link

      Kus siin haip on, ma ei tea :)

      1. Ma saan sellest kommentaatorist aru küll. Munakarbist peenra tegemine oligi sellest seeriast kõige lahedam, sest oli hästi inimlik. Aga see insta laikide või jälgijate või mis iganes “analüüs” on ainult ende inimeste teema, kellele see haip korda läheb. Teemad, et Sul on palju asju… ja tahan Londonist uusi asju…noh, saad aru küll. See ei ole elu. Meelise Wolti lugu oli hästi põnev, aga pool postitust oli jälle rahast ja mingist ulmesummast. Seega üritate näidata, mis teil kõik on, kuigi tegelikult nagu midagi pole. Ma ei räägi ainult asjadest ja rahast. Ehk et tundub, et üritate näidata, et kõik on super, aga teie lugejad ei saa teiega samastuda ja siirast huvi tunda, kuna teie blogi ja teie päris elu vahel oleks nagu mingi filter, nagu hullult rabeleks, et mingit muljet jätta. Aga see on tingitud sellest, et te ei ole oma blogis(t) vabad.
        Ma ka vabandan, aga ehk pakub tagasiside teile huvi. Ja muidugi soovin teile palju õnnestumisi.

  3. Inimesed ilmselt on ikka väga erinevad. Üllatus, üllatus!
    Mina ei suudaks kuidagi elada kolmekesi ühetoalises, mis mulle endalegi isegi ei kuulu. Kuidagi kodutu tunne tekiks.
    Maksad üüri (lisaks olmekulud, see on igati ok) ja tegelt pole endal mitte-kui-midagi. Asjad polegi olulised, aga midagi reaalset võiks ikkagi olla.
    Hedoni kooliminekuni on jäänud sisuliselt loetud tunnid ja ühetoalises korteris on varsti reaalselt ikka väga kitsas.
    Aga eks igale oma!

    1. Hedoni kooliminekuni on 3+ aastat. Päris homme see ikka ei ole.
      Tead, eks nende üürikatega ongi nii, et kes võtab üürika, sest kohe on midagi vaja, kes otsib ja otsib ja leiab lõpuks selle oma. Me elame siin korteris seitse aastat. Otsisime mitu kuud, sest kuskil polnud SEE. Siia korterisse sisse astudes ei tulnud me esikust kaugemalegi kui vaatasime teineteisele otsa, this is it! Selle me võtame. Sel samal sekundil oli see otsus tehtud. Kuigi mingi maakler oli vahel, kirjutasime otse omanikule (selgus, et maakler oligi isehakanud), meil tekkis kohe ka omanikuga klapp. Tegime kohe lepingu, absoluutselt ausa ja nö üürniku sõbraliku (eriti mis puudutab igasuguseid remondi- ja halduskulusid jne).
      Me ei saaks täna selle raha eest mitte kuskil Tallinnas korterit – isegi mitte taha lasnamäele :) Niiet meil on lihtsalt väga vedanud – korteriga, korteriomanikuga ja lepinguga :)

      1. Kuidas korteriomanikuga praegu lood on? Kas tal ei ole plaanis teie üüri tõsta, kuna järjest enam üürikate nõudlus tõuseb? Või soovib müüki panna?
        Kas teil on olemas selline puhver, mis aitaks teil mõni aeg hakkama saada, kui peategi järsku kolima kallimasse üürikasse?
        Oeh, küll tuli küsimusi :)

        1. Korteriomanik on väga tšill. Üür on tõusnud aastatega, aga ikkagi väga heas hinnaklassis, võrreldes, milliste 12ruuduste eest sama hinda küsitakse. Seega meil on vedanud.
          Minu teada pole korteriomanikul plaanis korterit müüa. Hoiab seda enda lastele kui nad peaksid edasi õppima minema, et neil oleks võimalus omaette elada. Mõned aastad on veel aega :)
          Meil on loomulikult olemas mingi backup, kui peaksime kolima mingil põhjusel x. Ja ma usun, et me korteriomanik on nii normaalne ka, et laseks meil ikkagi uue koha leida nii, et ei pea päevapealt välja astuma siit ja riiuleid selga haarama :)

          1. Meie kodu on 3×12 ruutu :) vana puumaja kahetoaline korter, avar ja mõnus, lisaks kamina ja oma hooviga :) plusse on rohkem kui ruutmeetreid, aga peamine, et sa selles kohas õnnelik oled, kus sa elad. me otsisime väga kaua, enne kui selle õige leidsime.

      2. Sellest “Meil on vedanud korteri, korteriomaniku jms” on vaja lahti lasta. Teil on vaja edasi minna, mitte kramplikult kinni hoida vanadest asjadest. Jah, kunagi teil sellega vedas. Nüüd nende aastatega on aga olukord ju muutunud – teil on kasvav laps, kes vajab oma ruumi, tegelikult vajate te ka ise Meelisega oma ruumi. Te ju tahate tegelikult seda, näha on.
        Jah, inimesed saavad hakkama väga vähesega, ka ilma voolava veeta ja pesemisvõimalusteta korteris saadakse hakkama. Arengumaades saadakse onnides ka hakkama.
        Te hoiata kinni vanast ja see ei lase teil tuleviku suhtes midagi ette võtta. Te ei julge midagi otsustada, sest kardate. Äkki ei tule nii head korteriomanikku, kui üürite? Äkki te ei jõua laenu maksta, kui ostate? Mugavustsoon!! Mis ei ole enam mugav! On okei peljata selliseid suuri otsuseid, aga kui kaua? Miks? Mida te kardate? Olete analüüsinud seda, mida te tegelikult kardate? Minu sõber üüris ilma meheta elades hiljuti Uue Maailmas 3 toalist korterit aasta otsa, täiesti uus, ka uus mööbel sees, lastetuba oli ka. Väga ilus korter. Hind oli 470 eur + kommunaalid. Eeldan, et teie üür on poole odavam. Kas see paar sotti siis tapab teid? See ei ole väärt seda, et saaksite isikliku ruumi ja et laps saaks isikliku ruumi? Elate nii, et jääb mulje, nagu see paar sotti poleks midagi. Ilmselt olekski tehtav, kui suudaksid oma ostlemist natukenegi piirata. Või kui pole tõesti kuskilt kokku hoida, siis vabandan, sest ma ju kommenteerin selle põhjal, mis teie blogist välja paistab. Võibolla teil tõesti polegi sellist raha, aga siis pole ju ka mingit dilemmat, kas üürida suurem või mitte, sest üle oma võimete tõesti ei ela. teine variant tõesti teil mõlemil nö päris tööle minna, aga tulge maapeale 2000 eurost palka te kumbi teenima kohe ei hakka, kui just mingit jäledat müügitööd kaela ei võta ja seal laineid ei löö.
        Lapsega on teil vedanud! Tundub siiras ja armas poiss. Aga kas lapsel ka teiega ja koduga vedanud on?

        On okei maksta natuke rohkem, kui kaalul on lapse isiklik ruum. Mõtle, kui kõik need aastad oleksite maksnud oma korteri eest pangale, mitte aga üürileandjale, oleks teul juba 1/2 või 1/3 makstud. Olgu, siis poleks te laenud saanud ja olite noored, ei olnud pere. Aga nüüd on olukord teine.
        Miks te unistate mingist utoopilisest lossist? Sul on nii suured nõudmised oma kodule, selle sisustusele, ometi elate praegu kingakarbis, kus teie asjad omakorda karpides riiulis.

        1. Lõpu lõik läks kuidagi nässu ja vale koha peale, aga vahet ei ole. Mõte peaks olema arusaadav.

        2. Su kommentaar oli nii pikk, et ma võtsin mitu päeva hoogu, et lugeda ja vastata…

          No loogiline, et tahaks suuremat korterit. Aga seni kuni ei tule seda õiget tunnet ühtki korterikuulutust vaadates, ei ole ju mõtet tormata, kuniks veel tuli takus pole.

          Ma ei unista mingist lossist, vaid reaalsest elatavast kohast. Tikutopse mahuks meie korterisse ikka nii palju, et ei jaksaks lugedagi. Niiet nii väike meil ka pole. Ma tegelikult ei saa üldse aru neist, kes meil külas käinud pole ja targutavad, et ilges tikutopsis elame.

          Kahtlustada, kas lapsel on meiega vedanud.. Täiesti WTF. Ma usun küll et on jah, see, et tal on kodus vähem ruumi, aga rohkem armastust, null peksu, sõimu ja karistust, on ma arvan kaalukausil ikka kordades raskem kui ruutmeetrite arv.

  4. Mina tegin selle otsuse selle aasta alguses, et müün korteri maha ja lähen üürikasse. Mõte oli peas juba pikalt ja nüüd sai see lihtsalt ära tehtud.
    Hetkel ei kahetse.

  5. Mulle see postitus väga meeldis. Eluline, aus arutelu. Tegelt kõik on mingil hetkel teelahkmel ja väga raske on valida, kas minna välismaale v mitte. Samas Hedon on nii väike, et ta pole veel kiindunud oma sõpradesse ja lasteaeda seega tal on lihtsam eralduda. Eks teil tuleb lähiaastatel see otsus vastu võtta. Kas välismaalt ei saa blogida?

  6. Tegelikult on blogist puudu see, mille eest kõige rohkem peksa saite. Intriigid ja teiste materdamine (riietuse koha pealt näiteks). See oli lõbus ja rahvas luges, elas kaasa, vihastas, sõimles, tuli jälle lugema, tegi PK teema, luges jälle.
    Praegu on tõesti tunne, et teie pihta lennanud kriitikanooled on teid teinud nii ettevaatlikuks, et kõnnite blogis nagu kanamunadel, proovides samas luua endast mingit uut puhast kuvandi, samal ajal üritades lugejaid peenelt petta, mis aga ei õnnestu enamjaolt (see nähtamatu koostöö märk näiteks). Mõneti arusaadav, sest ega lõputult peksa saada ei suuda keegi. Aga praegusel kujul on teie blogi igav ja ebaisikuline.

    Mulle on teie pilte vaadates jäänud mulje, et teil ei ole mitte ainult ühetoaline korter, vaid lausa kööktuba. On ju? Mõtle seda kui tahes heaks – kööktuba jääb kööktoaks. Elada muidugi saab, on ennegi inimesi nii elanud ja elab ka edaspidi. Mind paneb lihtsalt hämmastama, et praegune eluase on teil alla latti, aga tulevasele eluasemele on teil mingit ulmelised nõudmised. See peab mingil müstilisel põhjusel olema nii kallis, et võtab hinge kinni. Miks?
    Mina unistasin ka kunagi, et mul oleks häärber männimetsas või siis villa mere ääres. Aga reaalne elu on midagi muud. Olen samuti pikka aega elanud üürikodus, aga nüüd tean, et oma kodus on ikka hoopis teine tunne. Isegi kui see pole unistuste villa või häärberi moodigi.
    Kui te olete õnnelikud kööktoas, siis pole mingit luksuskorterit vajagi. Piisab kahe-kolmetoalisest, mille jaoks on vaja koguda ca 15% omaosalust, Kredex käendab omalt poolt (väike laps!) ja ongi kohe lihtsam. Palgatöö muidugi on vajalik mõnda aega. Et laen kätte saada, pärast võid ju edasi vabakutseline sebija olla. Kuigi omast käest tean seda, et sellise sebija leib on vahel palju raskemalt tulnud ja kibedam kui palgatöölise oma. Mina otsustasin lõpuks olla palgatööline, sest stabiilsus ja kindlustunne maksab ka midagi.
    Loogiline oleks see, et lähete mõneks ajaks mõlemad palgatööle, tõmbate laristamisi kokku ja elate kööktoas edasi. Pooled mõttetud rabelemised jätad ära ja sissetoovad asjad jätad alles. Osaajaga saab ka tööd teha, ka palgalisel kohal. Kui teil on eesmärk, siis paari aastaga saate vabalt kokku selle vajaliku omaosaluse, reisimist ka päris lõpetama ei peaks, lihtsalt kulukas Tai poleks vast mõistlik.
    Siit blogist on ennegi lugeda saanud, et sul on vahel mingi tihe päev, kus, oeh, on vaja kohtuda kohvikus sõbrannaga, oeh, käia juuksuris, oeh, veel selliseid asju. Need ei ole asjad, mida ON VAJA teha, see on luksus hoopis. Pane see energia aastaks-paariks mujale ja soetage endale mingi oma pesa ära, saate rahu sellest lõputust mõtlemisest. Oma kodu kõrvalt saab vabalt ka mujale minna, see ei ole nii siduv, kui te arvate.

    1. Minu jaoks oli ehe näide, kas see klatš ja kõmu müüb või ei tänavune pingviinide paraad, tegin küsitluse, kas tahate, et kleite kommenteerin.. ei. Inimesed ei taha lugeda negatiivsetest asjadest, nad tahavadki mingit roosat mulli. Mina aga pole roosa mulli inimene. Kui julgen kirjutada, et Põlva sünnitusmaja pole jätkusuutlik ja seetõttu tuleks ka kinni panna, saan sõimu, et ma ei tea midagi. Nojah, ei teagi. Aga veits savi pole, kas ma tean midagi või ei, kui exceli tabeli numbrid räägivad midagi muud ja jätkusuutlikkus otsustab, kas pannakse kinni või ei. Nüüd on ehe näide, ei aidanud see naiste kisa ja allkirjade kogumine midagi – kinni pannakse.

      Üldiselt on meie kriitikataluvuspiir hea. Ma olen sellega harjunud. Aga ma tõesti tunnen, et ma ei viitsi tuuleveskitega võidelda :) Uut kuvandit ma ka luua ei soovi. Olen nagu ma olen :)

      Ja meie korter, vt eelmisi kommentaare, ma just kirjutasin – latt on ikka megakõrgel. Sellise hinnaga, selliste tingimustega kesklinnas elada.. Tõesti on latt kõrgel. Ja mis puutub kööktuppa, siis sellest on asi kaugel. Me naabripoisil on samasuur korter, lihtsalt seinad on vahel ja kahetoaline. Miks see nüüd parem on? Sest on KAHETOALINE? :D Suht ajuvaba on mingi korteri pärast kedagi hukka/heaks mõista. Suht suva kus inimesed elavad, seni kuni nad rahul on, ei?

      1. Kui sa seda küsitlust FB-s tegid (nagu oleks silma jäänud, võin eksida), siis seal muidugi vastavad sulle pea kõik, et nad ei taha. Sest oma näoga vastates keegi ei loe kõmu ja klatši ja keegi ei käi Perekoolis ja “Suletud uste taga” saadet ka keegi ei vaata. Päriselt muidugi väga paljud seda just teevad, anonüümselt. Ja pingviinide paraadi apsakaid kommenteeritakse ka mõnuga. Mõnikord komistab sinna auku ka muidu kultuurne inimene. Minagi oma näo alt Võrgumõrd olla ei tahaks, ikka tahaks näida parema inimesena. Vähemasti ma mujal su vastu sõna ei võta, ainult siin. Meeldib su kirjutamisosus, seepärast ikka käin lugemas.
        Sul see kõmu müübki ju. Kirja oskad ka seda panna nii, et massid elevile ajada. Vastasel juhul sulle kraesse ei karataks.

        Tead, päriselt ma ei tee sugugi maha seda teie kööktoa elu. Senini ma ei teadnud seda, et teile see piirkond nii oluline on. Minu jaoks näiteks on oluline see, mis on seespool koduust, see, mis väljas, on vähetähtsam. Ma ei ela Tallinnas ka, seega ei anna piirkonnaga nii puusse panna.
        Kööktuba on normaalne variant paarile, samuti ka väikelapsega perele. Kõik on käe-jala juures, ka inimesed. Hoiab lähedasena. Aga see variant ei tööta lõputult.

        On ju teie postitustest aru saada, et te tahate tegelikult küll oma kodu. Midagi väga selle jaoks ainult teha ei taha, sest see tähendaks üsna suurt muutust. Ja kui teised hakkavad mõtteid välja pakkuma, siis asute oma üürituba kaitsma.
        Ära nüüd pahaks pane, aga vahel on mul tunne, et te teete neid kodupostitusi kindla eesmärgiga. Et ehk keegi näeb ja pakub midagi. Tasuta või mingi hea diilina.
        Ma arvan, et sellist vedamist ei tule. Kuigi võiks.

      2. Aga seda klatsi ja kõmu ja kleidiarvustusi ei tee sa ju tegelikult selle pärast, et oled nüüd TURUNDAJA! See imago ei luba. Tegelikult tahaksid teha ja elaksid ka selle kriitika ära, peaasi, et sind loetaks, aga kuna sellises valguses ei saa enam ajada EBA asju, mis ka tähtsaks muutunud, ning teha firmadega professionaalselt koostööd, siis oled valinud selle kuiva sisuturundaja rolli ja oma mina ei julge enam näidata. Ka selle sünnitusmaja postitsue ju eemaldasid.

        1. Oi, ei, asi pole üldse selles :)
          Ma olen EBA teinud edukalt ka oma kriitikanooli loopides. Pole ükski aasta tegemata või sponsoriteta jäänud. Suurem osa inimesi suudab lahus hoida EBA ja mu blogi :)

  7. Me ostsime just maja, mille ühe osa välja üürime. Igakuine laenu tagasimakse ca 450€, igakuine väljarentimise tulu ca 500€ Pank kohe arvestaski sellega. Äkki oleks miski säärase objekti ostmine teilegi sobilik? :)

  8. Hea, et välja ütlesid, et te rohkem lapsi ei soovi. Kunagi saigi blogi hakatud jälgima, sest saite ju lapse ja kuna uusi lapsi lisandumas pole, siis ei viitsi kondentspiimast ja wc lõhnastajatest ja muust säärasest enam lugeda. Varemalt kui rase olid, siis oli blogi norm ja huvitav, nüüd ainult üks reklaam ja reklaam, see päris elu on kadunud.

Comments are closed.