Perekool ei jõua ära imestada

Inimesed arvavad vist, et kui inimene on töötu, siis ta istub kodus päev läbi diivanil, vahib telekat ja joob elukaaslase kulul õlut/veini päevad läbi, nõusid ei pese, pesu ei pese, õues ei käi ja lihtsalt on. Kui keegi vahepeal sunnib, vaatab CV keskusesse ka.. See on vist tüüpiline töötu stereotüüp.

Meie sellised ei ole. Töötu olek on meie teadlik valik. Ma ju saaksin iga kell kuskile tööle kui ma tahaks. Lihtsalt küsimus on selles, kas see teeb mind sealjuures õnnelikuks. Aga olgu öeldud, et homme päev alustan ma… teie mõistes siis “päris tööga”.

Eile jäi jälle Kirsti Timmeri Facebookist silma lihtsalt nii naelapea pihta tekst..

Kuulsin täna hommikul raadiost juttu sellest, mida vanemad inimesed oma elus kõige enam kahetsevad. Pani mõtlema. See on väga sarnane selle jutuga, mida nooremad inimesed mulle viimasel ajal rääkinud on.

Inimesed kardavad teha oma elus muudatusi ja üheks peamiseks põhjenduseks on lause: aga mida teised siis minust arvavad?
Inimesed ei julge tegeleda asjadega, mis neid õnnelikuks teeks, sest äkki ei ole ühiskond valmis, teised on ju mind ikka sellisena harjunud nägema jne… Ikka need “teised”.

Mõni räägib, et teeb tööd, mida vihkab, süda kisub hoopis vaimsema maailma poole, aga äkki arvavad sõbrad siis, et “issand, see ju puha hulluks läinud.“

“Kas need on siis sõbrad?” on mu küsimus tavaliselt.

Elu on antud ju kingitusena selleks, et me seda maksimaalselt kasutaksime, õpiksime end ja end ümbritsevat tundma kõige paremal moel. Õpiksime oma vigadest. Kui tunned, et see eriala ei ole sinu jaoks, kuula südant ja sisetunnet, mitte neid teisi. Inimene elab ikka enda, mitte teiste jaoks ja teiste elu. Õnnelikuks ei saa meid teha keegi teine, ikka ainult meie ise ja mõelda, et vot ühel päeval, kui lapsed suured siis hakkan elama… sel päeval võib olla hilja, pool elu on elamata jäänud.

Kasutage aega, hinnake seda ja hakake elama, ikka nii nagu süda kutsub, et ei peaks vanaduses kahetsema elamata elu, ütlemata jäänud häid sõnu ja täitmata jäänud unistusi.

Vot seda tahtsingi öelda. Ilusat ja tegusat päeva!

Ja siis on üsna naljakas lugeda kuskilt Perekoolist, et issand, marimell võttis endale assistendi kuna on nii laisad, et ei viitsi blogidagi. See osa jäi neil vist vahele, et mul pole aega kõigega lihtsalt tegeleda. Ja kuigi mind ei koti, mida Perekooli käod toodavad, siis kui teinekord jälle link saadetakse, ma loen, hoian peast kinni, naeran südamest ja nii väga tahan neile vastata ja põhjendada, sest kindlasti on keegi ka blogilugejatest nendega samal arvamusel. Mõtleb samamoodi, lihtsalt jätab kommenteerimata. Ja mulle lahtised jutud ei meeldi. Meeldib, kui asjad on lõpuni ja selgeks räägitud. Ja kuigi ma tean, et ma ei pea kellelegi midagi tõestama, kellelegi meeldima jne, aga ometigi on minus selline tahtmine kägudega jälle vaielda.

Nad tunduvad lihtsalt nii mudalaisad, et uskumatu. Tahaks ikka puhata ja mängida ja isegi blogida ei viitsi. Huvitav, millal nad oma titevabriku uuesti tööle panevad ja kaks põngerjat veel valmis teevad, et kolme lapse toetuse najal siis Tai vahet uhada?

Esiteks – ma ei ole üks neist, kes saaks lapsi klikkide või raha pärast. Ikka selleks, kui ise tunneme, et lapsel oleks õige aeg liituda ja siis anname talle ka võimaluse. Idiootsus on isegi sellist asja välja tuua, et paneme titevabriku tööle, et Taisse minna. Taisse saab minna ka ilma lapsetoetuseta. Ilma, et peaks lapsi juurde tegema vms. See on lihtsalt nii ajuvaba.

Päris naljakas jah, et ennast nii tähtsaks peavad kaks töötut palkavad omale assistendi. Nüüd ju laps ka lasteaias, peaks nagu veel rohkem aega olema.

Nagu ma eelpool mainisin, siis töötu olek on meie teadlik valik. Assistendi vajalikkusest kirjutasin siin! Laps käib tõesti lasteaias ja tänu sellele saab nüüd ka Meelis midagi teha, sest varasemalt oli tema siis päev läbi lapsega ja mina tegin oma tööasju – blogi, erinevad projektid jne. Nüüd on meil vähemalt see võimalus, et kui laps lasteaiast tuleb (vahel võtame ta juba poolest päevast), saame rohkem koos asju teha.

Üks töötutest läks ka autokooli. See ju kallis asi suht?

Autokoolis on võimalik ka osamaksetega tasuda. Aga see selleks.

Taksoga sõitmine on lõppkokkuvõttes vist kallim. Bussi jaoks pole tal aega.

Aeg on raha jah, aga kui mul on kogunenud tasuta krediiti inimeste registreerumiselt (Uberi koodiga “marimell2017“ registreerudes saab registreeruja 3€ eest sõita ja mina ka, siis tegelikkuses sõidan ma sentide eest ju!)

Olete kindlad, et nad töötud on!? Kus on õigusriik, kohtunik ja lastekaitse? Kas töötud suudavad tõesti lastele tagada pool vabariigi miinimumist, ehk siis kahele lapsele: 235 eur + 235 eur emalt ja 235 eur + 235 eur isalt ????

Jah, me oleme ametlikult töötud. St mina olen kuni 1.06, Meelis on jätkuvalt.

Lastekaitse? Mille jaoks seda vaja on? Meil on üks laps, seega ma ei tea, mis kahest lapsest sa sokid, ajad meid vist kellegagi segamini? Ja.. Kuniks lapsel on riided seljas, kõht täis ja katus peakohal – ma ei näe probleemi üldse palju keegi teenib.

Eks ta saab reklaamirahad mustalt (blogiga teenib) ja pildistamisega. Lisaks töötukassal arvel.

Imestan minagi kuidas nad hakkama saavad aga paistab, et teevad päris palju mustalt tööd. Kuidas on muidu võimalik kahel töötul üürida korter, palgata assistent, käia reisidel (planeerivad juunis taas Bulgaariasse sõita ning vaatavad järgmiseks aastaks Tai pileteid) :O

Miks mustalt? Ma ei saa aru, mis idiootne arvamus see on? Nö väljamakseteks on ka muid võimalusi kui PALK.

Ja ma ei tea, et kui inimene on töötu, siis ta peab kohe puu alla kolima? Näiteks Meelise töötutoetusest (töötuskindlustus), mida ta saab, saame me arved makstud (st üüri ja kommunaalid).

No ilmselgelt ju mustalt. On ju mõeldamatu, et nad selle väikese raha eest nii priiskavalt elada saaksid.

Kuidas ma elan priiskavalt? Koostööpartnerite toel? Ma olen ennegi öelnud, et ma säästan blogides enda raha. Ei teeni ulmesummasid, aga välja pean ka vähe käima.

Näiteks saadab Valio mulle kuus karpi Viola sulajuustu, paki Valio viilujuustu ja kaks karpi kodujuustu ja samas saadab Fazer kolm juuurikasaia, Salvest kaks liitrist ketšupit – ma säästan sellega umbes 25€ enda raha! Nii ongi võimalik „priiskavalt“ elada. Selle 25€ eest saan ma kaks õhtut näiteks sushit tellida – SushiPanda päevapakkumised maksavad näiteks 4,90€ – kahest portsust jagub meile kaheks söögikorraks. Või kui tellida Sushi Heavenist 30 tk komplekt ja maksata 10,5€, millest ka kaks korda süüa saame, siis ma ei tea – mida ma priiskan nii väga?

Kui ma teeks õhtuks kanakastet, siis läheks suht sama raha – kanafilee, koor, vesi, kartul/riis/, mingi salat kõrvale, vesi ja elekter mis kulub.. Suht sama!

Ja inimesed räägivad, et pole võimalik oma kodu sissemaksuks raha koguda. Kaks ullikest koos.

Ma ei ole kunagi öelnud, et see pole võimalik, vaid pole leidnud, et see oleks vajalik. Kui aeg sealmaal, et mul on põhjust panka minna ja laenusaamine on käegakatsutav, siis hakkan sellele mõtlema. Nagu keegi kuskil kommentaaris välja tõi, kui reisirahad kokku lüüa, siis see teebki sissemaksuraha. Nii ongi. Tulevikus siis ei reisi ja panustame oma koju. Siis kui selleks aeg on.

Mingi sissetulek neil peale vanemahüvitise kindlasti on, ega muidu neid reise, käimisi ja e-poodidest kauba tellimist praeguses mahus ei oleks. Tõenäoliselt blogis jooksvate reklaamide pealt tuleb korralik summa või aitavad neid vanemad.

Vanemaid meil pole. Aga jah, blogi on meie jaoks töö, seega tuleb sealt ka mõningane sissetulek. Justnimelt nende reklaamide pealt.

Depressiooniga saab ka grupi peale ja grupi peal olles saab iga kuu raha.

Meelis ei kuulu kuskile gruppi.

Mis seda assistenti motiveerib? Ilmselt praktika tegemise võimalus. Alustab madalalt, liigub edasi.

Ma vastan tema eest – see, et oleks fun, et asju ei tehtaks raha pärast, ja ma arvan, et meie juures ei alusta ta pastakate tellimisest, vaid juba täitsa turundusjuhi tasemelt.

Tundub, et blogi ongi nendele põhituluallikas muidu poleks neile assistenti vaja. Blogimine võiks olla inimese vabatahe – blogin kui on isu või kui on midagi öelda! Marimell aga blogib tulu eesmärgil! Selle tõttu ta blogi ongi selline, mida pole enam mõnus lugeda.

Aga mitte keegi ei käsi tulla meie blogisse lugema. Kui sulle Kroonika ei meeldi, sa ei osta seda. Kui sulle meie blogi ei meeldi, ära ava meie blogilinki :)

Mina ka nende supikööki ei läheks, sest nad tunduvad mulle väga ebameeldivad inimesed. Vahepeal rääkis Marileen oma ideest avada kodukohvik nende ühetoalises korteris. See tundus ikka väga ulme. Kes tahaks minna nende juurde koju sööma? Nende kola keskele? Kas keegi on üldse kodukohvikutes kunagi käinud? Kas sellise asja juurde käib tavaliselt ka suur sotsialiseerumine pererahvaga, et kogu aeg pead nendega juttu ajama ja pärast istuvad sinuga koos lauda sööma? Ma pole kunagi üheski kodukohvikus käinud, selleks ei kujuta ettegi.

Aga kui sa kunagi käinud ei ole ja midagi ei tea, siis da fak sa seletad üldse?

Neile, kes siin jumala eest selle blogi lingil ei kliki või seda ei külasta, sest siis nendel ju raha tiksub jälle – see asi ei tööta nii. Mitte keegi ei saa raha vaid selle eest, et sa klikid seda lehte. Raha teenitakse reklaami pealt, mis seal blogis on ja kui sa klikid mingi banneri peale, siis nad saavad alles raha (ja reklaami pealt lähevad automaatselt maksud juba maha selle firma poolt).

No mõni nutikam ka sekka sattunud ;)

Heteromees käib üksinda Eurovisioonil. Raskelt ülekaaluline naisterahvas sööb vaid 2 juppi pitsat või sushit, siis saab kõht täis. Huvitav perekond.

Ja mis sa arvad, et Meelis oli ainuke heteromees Eurovisioonil? Ja no mis teha kui mul kahest pitsaviilust kõht täis saab? Pean rohkem sööma, et sulle meeldida?

Noh vanamoor põrutab varsti Türki, sai reisi välja kerjatud “tahaks niisama natuke puhata ja veini juua, ujuda ja päikest võtta”

Nats kade vä? Ja… ma pole vana! :)

Aitäh, et te mulle natuke nalja valmistate ja blogimiseks teema annate ;) ja mul on hea meel, et ma teid hommikuti kohvi kõrvale naerma saan ajada. Naer on terviseks!