Psühholoogi kommentaar, miks Meelise ema nii käitus

Mõni aeg tagasi jäi mul blogi kommentaaridest silma üks eestlane, kes elab ja töötab Saksamaal psühholoogina, kirjutasin talle, et kas ta on nõus natuke Meelise lapsepõlve teemat kommenteerima.

„Kõigepealt suur tänu, et minu poole pöördusite! Kindlasti olen valmis teie blogis tulevaste postitute raamis oma arvamust avaldama. Kas just iga teemal oskan sõna võtta ning informatsiooni jagada, seda pean jooksvalt otsustama. Kuna töötan eelkõige traumeeritud inimestega siis on see valdkond muidugi mulle eriliselt oluline ning oskan sealsete teemade kohta ka vast veidi rohkem kaasa rääkida,“ kirjutas Triin kohe vastu.

„Mul on hea meel, et sa/te mulle kirjutasite. Mulle on oluline, et sellisel juhul ma ka mingil määral aidata saan, just seetõttu sai mu vastus niivõrd pikk. Lisaks olen poole kohaga teadur, mistõttu uurisin kas on aktuaalseid teadustöid, mis Meelise probeemidega ühtiksid. Leidsin paar artikklit, küll inglise keeles, aga loodan et see on ok. Saadan need teile ka, kes teab, äkki on seal midagi, mis teid veelgi paremini edasi aitab. Kes teab…“ Kui keegi veel peaks soovima neid lugeda, siis võib minult küsida.

Teate, ma ütlen teile ausalt, mul on suht kopp ees sellest, et see blogi nii depressivne on. Ma saan aru, et depressiooniga tuleb tegeleda ja sellest rääkida, sest nii aitame paljusid, aga… Ma tahaks, et siin blogis oleks tagasi lust ja rõõm ja elujanu. Ütlesin Meelisele ka, et hakaku raamatut kirjutama ja ma olen nõus teda igati aitama, küsima kõikidele peatükkidele psühholoogide, lastekaitsetöötajate, sotsiaaltöötajate, politsei, kelle iganes kommentaare, et see tuleks rohkem nagu eneseabiõpik kui mingi traagiline lapsepõlve heietus.

Aga kuna asja vastu on ka siin blogis avalik huvi (rääkimata meediast) ja lugejad ootavad, et Meelis veel postitaks, siis ma ei saa teda keelata. Aga mina isiklikult tõmban sellele teemale joone alla selle psühholoogi kommentaariga. Mulle sai sellest väga palju selgeks ja üldsegi, ma käisin seal kristalliteraapias ja see oli tõesti nii vabastav ja mõnus, et ma ei viitsi oma pead vaevata selle haige inimesega. Mul on lihtsam ilma temata ja temal ilma meieta, niiet.. Las minna.

Miks Meelise ema ei mäleta?

Sellele on raske ühest vastust anda. Miks? Nimelt on suures plaanis kaks võimalust, mis tõepoolest reaalsed olla võivad. Inimesed, kes minevikus on teistele liiga teinud, võib teatud „eriti ekstreemsete“ situatsioonide suhtes amneesia/mälulüngad tekkida. Sellisel juhul ei suuda nad tõepoolest olukordi minevikust meenutada ja sellele oleks ka neurobioloogiline selgitus.

Teine võimalus, mis minu silmis on Meelise ema juures kõige tõenäolisem, on see, et ta EI SOOVI mäletada. Kuid sellisel juhul on tal kõik mälestused olemas, ent ta lihtsalt väldib neile mõlemast ning nendest rääkimas. Eriti see, et Meelis ekstra ema käest teatud situatsioonide kohta midagi järele pärib, on ta emale tõenäoliselt eriti ebameeldiv. Sellisel juhul on vastused nagu „ma ei mäleta“, „jäta mind rahule“, „sa kujutad kõike ette“, kõige lihtlabasemad vastused, mida sellised inimesed anda saavad.

Isegi kui Meelis näitaks talle oma haiguslugu lapsepõlvest, on äärmiselt ebatõenäoline, et Meelise ema selle omaks võtab. Pigem saaks Meelis sahmaka sõimu osaliseks, et mida on ta nüüd sellega öelda tahab, sest see nagunii ei olnud nii. See, et Meelise ema midagi üles tunnistaks on minu silmis kahjuks äärmiselt ebatõenäoline.

Miks ta nii tegi? Miks ta selline oli/on?

Sellele on samuti ilma suurema taustainfota raske vastust anda. Kuna olen neuropsühholoog ning töötan traumeeritud inimestega siis tean, et varajased traumeerinug jätavad ilma ravita inimesele jälje kogu eluks. Seega oletan (!!), et ka Meelise ema lapsepõlves on midagi pidanud juhtuma, et tema käitumine niivõrd ekstreemse kuju võttis.

See mida Meelis oma viimases postituses kirjutas, et ema käitumises domineeris alandamine ning võimutsemine võib sellele viidata, et see naine on lapsena (siis kui täiskasvanutel on võim) pidanud kannatama nt alandamise käes (seksuaalne vägivald on selle üks kõige ekstreemsemaid vorme). Just seeläbi „õpivad“ need inimesed oma tunnetega hoopis teistmoodi ümber käima: lapsena on nad alla surutud, kuni puberteedi eas või hiljem, hakkavad seda käitumismustrit ise näitama.

Näiteks oleks tõenäoline, et Meelise ema alandas keegi mees, sest sellisel juhul pidi talle eriti raske see olema, et ta ise poja sünnitas. Sest poja olemasolu võis talle meelde tuletada, mida jubedat talle keegi (mees) tegi ning täiskasvanuna sai seda jubedust (teadlikult või alateadlikult) oma väikse poja peal välja elada.

Seksuaalne kuritarvitamine/alandamine Meelise ema minevikus seletaks ka seda, miks on seksuaalsusel tema puhul niivõrd oluline koht (kõik need kommentaarid – vitu lakkumised, litsid jne). Just nagu oleks see tema moodus kellelegi teisele „haiget“ teha. Võimalik, et see just näitab, kuidas talle minevikus haiget tehti. Et ta õppis väikese tüdrukuna, mis eriti valus (nii füüsiliselt kui ka vaimselt) ning hiljem, täiskasvanuna tegi niimoodi teistele haiget.

Miks Meelis vastu ei hakanud?

Jah, see on ainuke küsimus, millele ma arvatavasti kõike paremini vastata oskan. See, et Meelis vastu ei hakanud, ka 18-20 aastasena on täiesti „normaalne“ nähtus sellise ema-poja suhte puhul.

Nimelt on nii, et ükskõik, kui halb või hea on ühe lapse ja ema suhe, laps armastab oma ema ikkagi tingimusteta. Miks? Sest laps on oma emast 100% sõltuvuses ning ainuke viis, et ellu jääda on seda inimest usaldada (seda alates juba siis kui laps veel ema kõhus on). See on see niiöelda „tingimusteta armastus“, mis iga laps oma ema suhtes tunneb. Ilma selleta ei oleks mitte ühelgi inimesel võimalust ellu jääda.

Kuid paljud vanemad ei mõista, milline tähendus on tegelikult sellisel sõltuvus-suhtel. Ning Meelise puhul läks kõik lihtsalt väga valesti, sest ta emal on tõenäoliselt niivõrd palju probleeme, et ta ei suutnud oma lapse tegelikke vajadusi täita. Selle asemel täitis hoopis enda omi. Näiteks Meelise löömine, alandamine ning muu säärane oli see, mida Meelise ema ise inimesena vajas. Seega kasvas Meelis üles sellises maailmas, kui kõik see (löömine, alandamine) oli normaalne.

Kuna laps armastab oma ema tingimusteta, siis tegi seda ka Meelis, vaatamata kõigele. See tähendab, et kui Meelisest sai nooruk ning seejärel täiskasvanud mees, oli endiselt need alanudsed ja väärkohtlemine kõik, mida Meelis teadis ja tundis. See oli normaalne. Vale oleks vastu hakata, ära minna, mitte kõnesid vastu võtta. See oleks olnud selles suhtes „vale“.

Alles siis, kui sina, Mari-Leen, talle ütlesid, et jäta järele, suutis ta seda. Sest et sina näitasid, et see ei ole õige ja normaalne! Kuidas oleks aga Meelis seda siis teadnud, kui ta selles haige suhte sees oli? See oli ju lõppude lõpuks see reaalsus, mida Meelis teadis. Kõik see terror kuulus ju tema igapäevaellu.

Samuti jäi mulle ühest postitusest meelde see „soolatopsi“ mälestus. Eriti see, millisel määral need mälestused veel täna Meelise elu mõjutavad. Seetõttu on oluline, et Meelis abi saaks ning seda täpselt nii kaua kuni vaja on. Ma tean, et Eestis on psühhooloogide vastuvõtt kallis, kuid ma olen veendunud, et see on oluline.

Mina kirjutan Meelise ema enda elust selle postitusega välja ja kõik. Loodetavasti suudab Meelis seda samuti varsti ja saame tavalise elu juurde tagasi minna. Üleeile ütles muidugi püshhiaater Meelisele, et enne sügist ära oota mingit metsikut paranemist, enne seda sa kindlasti ka tööle ei lähe. Peame vastu ja läheme eluga edasi!

Sellise hea hetke tabas Meelisest Fotoraadi Kerli. Täpselt õige – selg sirgu ja edasi!

 

23 Comments

  1. Ma just mõtlesin sama mis psühholoog kirjutas, et järelikult on midagi halba ka Meelise emaga tehtud. Mul on ehtne näide omas kodus olemas. Mu elukaaslane. Vaikselt vaikselt saab aru milline on õige pere elu. Temaga käituti lapsena halvasti umbes nii nagu Meelisega ja nüüd oodatakse, et poeg aitaks. Ja kui poeg võtab teema ülesse, siis öeldakse, et mis sa seda meelde tuletad. Ma teen omaltpoolt kõik, et meie poeg nii üles ei kasvaks ja käitumismustrid korduma ei hakkaks. Kõige hullem, et maailm on sellised inimesi täis ja kõik kipub korduma.Minul isiklikult on maailma parimad vanemad ja soovin et ka minu lapsed nii ütleksid.

  2. Ma lihtsalt ütlen (ilmselt te seda ka teate), aga kui Meelisel on perearst Tallinnas ja tema psühooloogil (psühholoogia keskusel) on antud perearstikeskusega leping, siis perearst maksab mingi osa igast visiidist psühholoogi juurde kinni. Mul oli muidu üks visiit näiteks 35EUR, aga perearstikeskus tasus sellest 30EUR ise.
    Teistele ka teadmiseks, kes võib-olla ei ole tahtnud abi otsida, sest see on lihtsalt ongi niivõrd kallis ettevõtmine paraku.. Selline asi ei tohiks jääda kindlasti raha taha!
    Teile soovin aga kõike head! :)

    1. Jep! Kuna Meelisel olid mingi testi tulemused suht kõrged, siis pandi ta kohe läbi mingi fondi rahade sinna erakasse kirja. Aga jah, ainult viis korda. Praegu kaks aega veel jäänud (ise maksmisega), eks näis kas pikendavad veel või ei.

    2. Psühhiaater on ju eriarst nagu iga teinegi, miks käia eraarsti juures?

      Lääne-Tallinna Keskhaiglas maksad 5 eurot visiiditasu ja ongi kõik.

  3. Kui Meelis ikka raamatu kirjutamise ettevõtab, siis ta võiks sinna kirjutada ka häid asju, sest olgem ausad, igal halval on ka head küljed. Ehk on ka nende halbade mälestuste varjus midagi head ja rõõmsat peidus.

    Aga ma ise arvan, et kõik see deprekas lõi välja siis, kui Meelise isa suri. Ehk mingil määral isa oli toeks (tundus, et Leenugi läks talle peale?) ja nüüd emaga nn. kahekesti jäädes lõi kõik ülepea.

    Edu ja kordaminekuid!

    1. Isal polnud ilmselt minu vastu midagi, ma arvan, et südames oli isal hea meel, et Meelis õnnelik on. Aga kui päevast päeva keegi kodus pudrukausi taga korrutab “Leenu on vastik tont”, siis eks jäi temagi seda uskuma, seda enam, et me väga tihedalt tänu emale ei suhelnud.

      Selles on sul ka õigus, et isa surm vallandas paljud tunded, pluss teadasaamine, et Meelis kogu pärandusest ilma on jäetud. Meelisel tekkiski tunne, et tra mille nimel ma kannatasin kõik need aastad? Ma pole midagi väärt – niigi tundis end juba varem kehvalt jne

      Aga mis sest enam. Nüüd tuleb sellest välja rabeleda!

  4. Seoses Meelise ema lapsepõlvega, kas Meelis mäletab üldse sealpoolseid vanavanemaid ja suhteid? Või oli äkki keegi teine sugulane, kellega tihedalt suheldi? See tundub väga loogiline (ja mida ka ise arvasin enne psühholoogi arvamuse ilmumist), et midagi pidi juhtuma emaga/tema lapsepõlves, et tema käitumine nii äärmuslik oli/on.

    1. Vanavanemad olid surnud juba kui Meelis sündis, muid sugulasi igasuguseid on murdu.

  5. minu esimene mõte oli ka, et Meelist vihatakse kuna ta on tagajärg. Ma loodan, et isa on ikka su õige isa.

    Loodan, et kevadega tuleb Teie koju rohkem positiivsust ja rõõmsat meelt☀️

    1. Mul oli ka mõte, et keegi mees peab olema Meelise emale kunagi väga VÄGA haiget teinud. Ja ma ei räägi murtud südamest vaid vaimsest-füüsilisest vägivallast. Ja pusle loksuks veel rohkem paika, kui see keegi oleks ka Meelise eostaja. Et ema näeks Meelist kui millegi valusa meenutust ja mitte kui oma poega.

      Aga mu taskupsühholoogi loogika jookseb rappa selle koha peal, et Meelise kirjelduse järgi oli ta isa pigem selline, kes tegi kõike, mis ema nõudis, see pole just eriti harilik ahistaja käitumisprofiil.

      Ehk siis variandid – kas Meelise bioloogiline isa on keegi, kes ema ära kasutas või on emale kunagi lapsepõlves hullusti liiga tehtud. Aga see varane ärakasutamine ja sellepärast meessoo (sh Meelise) vihkamine tundub ebaloogiline, sest miks Meelise isa sellest meestevihkamise kardinast läbi pääses? Või vihkas ema teda ka, aga isa lihtsalt talus kogu seda ahistamist?

    2. Issand, ma pole kunagi üldse nii mõelnud. Olen mõelnud, et küllap tal lapsepõlves midagi oli. Samas üks sõbranna pakkus ka varianti, et äkki Meelise ema tahtis hullult tütart ja tuli poiss.. Ja sellest selline viha?

      Ma ausalt ei tea ja mida päev edasi, siis mind enam ei huvita ka, mis selle naise peas toimus või toimub. Ma olen proovinud temaga omal ajal rääkida, uurida, aidata, suunata… Aga tema raiub kui tuld, et midagi pole olnud, Meelis kujutab ette ja tema mingi võõra inimesega rääkima ei lähe (psühholoog). Nüüd olen kuulnud, kuidas ta endiselt kõike salgab, meid maha teeb ja sugulastel-tuttavatel laseb siin kommenteerimas käia. Lasku käia. Tehku mis tahab. Minu jaoks on oluline, et Meelis sellest üle saaks ja me saaks oma eludega ilusti edasi minna. Lihtsalt vahel tuleb taak maha jätta, et edasi minna, mitte seda hambad ristis kaasas kanda. Loodetavasti annab aeg arutust.

      Minu jaoks, ma loodan, lõppes see teema täna ja siin. Ma olen edaspidi Meelisele toeks kuidas suudan ja loodan, et peagi suudab temagi andestada/unustada.

  6. Väga tubli Leenu,et selle inimese elust välja kirjutad.OMA PERET tuleb kaitsta ja mina tegin samamoodi kirjutasin abikaasa sünnitanud naise elust välja.Vaevalt mu abikaasa teda unustab (oma ema),aga niikaua kui mina hingan siis see inimene MINU PERE lähedale ei tule ega sekku.Tead kui hea ja kerge on hingel,et sellise tugeva otsuse tegin.
    Sest psühopaadist saabki aind elust välja kirjutades lahti.

  7. Kas olemine on ikka nii halb, et tööleminek mõeldamatu? Paari kuuga peaksid ju rohud juba mõju avaldama? Normaalne elurütm ju aitaks eluga edasi minna?
    Kunagi lugesin ühe psühiaatriga intervjuud, et isegi haiglasse sattujad pannakse paari nädalaga jalgadele ja uuesti töövõimelisteks.

    1. Ma pole arst, et sellele vastata. Mina näen muidugi kõrvalt, et Meelis juba tublim (aga kohati mul tunne, et proovib minu pärast tublim olla). Psühhiaater ütles esmaspäeval, et “enne sügist sa ilmselt tööle ei lähe”.

    2. Päriselt kirjutasid sellise kommentaari?!
      Depressioon on väga tõsine haigus. Ma tean inimest, kes oli aastaid depressiooniga kimpus, vajas aegajalt selle tõttu ka haiglaravi.

      See pole nohu, et nuuskad nina tühjaks, lased vurtsu ninna ja lähed töö juurde edasi lurisema.

      Ja rasket depressiooni põdevat inimest ei upita keegi paari nädalaga jalgele ja töövõimeliseks – loll jutt suhu tagasi!

  8. Selle “õige isa” kommentaariga tekkis mul seos, et äkki Meelise ema vägistati ja selle tagajärjel sündis laps, kes emale seda sündmust iga päev meelde tuletas, vanasti oli selline asi ikka väga häbiväärne ju. Ei tea, ilmselt keegi ei saagi kunagi seda teadma. Fakt on aga see, et laps on süütu ja sedasi käituda on äärmiselt põlastusväärne.
    Meelis, selg sirgeks ja head teed paranemise suunas!

  9. See, kuidas me käitume on ikka vaba tahe ja igaühe valik. Meelis pole ju vägivallatseja, psühhopaat. Või siis osadel aju muutub, teistel mitte?

  10. Lihtsalt jäin mõtlema sellele, et osad kommenteerijad siin ei ülista ja kiida takka kõiki ideid, mõtteid või meenutusi vaid on eriarvamusel ja sellepärast on kohe sugulane või ema… Ma ei usu, et kõik nii must-valge on nagu siin kirjutate, igal asjal on alati kaks poolt… Pole ei üks ega teine, aga julgen siiski jääda eriarvamusele.

    Usun, et sellistest asjadest peab küll rääkima, aga mitte sellisel kujul.
    Olen päris kindel, et igaühe lapsepõlvest leidub juhtumeid, mis teevad haiget. Nii ka minul, aga ma ei kujuta ilmaski ette, et oma valu niisuguses formaadis välja elaksin. Olen ise tugevam, targem ja parem – keskendun tulevikule ja sellele, mis on hetkel ja tulevikus oluline. Jah, depressioon on raske haigus, kuid paranemine sõltub olulisel määral iseenesest – pidev negatiivsus blokib ära võimaluse tunda rõõmu. Pikemalt ei peatu, ent tean, millest räägin – omast kogemusest. Tuleb ise otsustada. Vabanda, aga Meelis tundub olevat sedatüüpi mees, kelle elus peab olema võimukas (domineeriv) naine. Enne ema, nüüd naine.
    Seda kas täna tehtud valik on õige või vale, saame teada hiljem. Ja teie puhul jääb vaid loota, et Hedon teie tänaseid tegusid ka samamoodi näeb ja mõistab. Võib olla, et 30 aasta pärast on ka tänased lapsekasvatamise põhitõed kardinaalselt muutunud. Mis praegu tundub lapse heaolu silmas pidades õige, ei pruugi seda olla tulevikus..
    KUI ema nii halb ja paha on, siis miks te ta üldse teemaks võtate – viimasel ajal keerleb kogu temaatika ainult tema ümber.. Kuidagi halahõnguliseks läheb – kõik teised on süüdi, et raske elu on. Kas klaas on pooltäis või pooltühi – sõltub vaatajast endast. Murdke surnud ringist välja ja keskenduge uutele sihtidele. Lihtsam öelda kui teha, aga on pingutust väärt.
    PS! Raamatu osas – mõelge veel kord järgi, mis selle eesmärk on. Võib olla ei tasuks sellega kiirustada.. Aeg annab arutust.

  11. Sa oled tubli, Meelis, et suudad valida selle tee, et näed, et see, mis sulle tehti oli halb ja oma lapsega just seetõttu nii ei käitu. Mitte, et sain mina hakkama, küll saab tema ka. Sest, tõepoolest, käitumine on siiski vaba valik. See vägivallatrauma olemasolek su ema minevikus seletaks nii mõndagi, mis mulle kõige veidram on tundunud – et kuidas muidu haritud inimene kodus sedasi “ära flipib”, et kasutab sellist kõnepruuki – nagu “pladnoi” ütleksid minu vanemad – ise naisterahvas. Ja mõnes mõttes ka seda, miks sugulased endaga ( ja ka sinuga) sedasi käituda lasid/lasevad – umbes et, anname talle andeks, tal ju selline raske trauma olnud, ei tasu teda veel rohkem ärritada või temalt liiga palju oodata. Sest “sellistest asjadest” rääkimine oli ju jube häbi tollal. Aga ikkagi tundub mulle, et tegelikult mäletab ta küll, lihtsalt ei taha asjadest rääkida. Sest kõik see jutt, kas peab Leenule rääkima, las jääb meie vahele (kui midagi pole olnud, mis seal siis teie vahele peaks jääma) või see,et ütleb, et sa pole olnud haiglas see, uuringutel olid – mis siis jääb, kas pole olnud, või ikka olid uuringutel (kusjuures, “uuringud” kestsid vanasti mistahes haiglas vabalt nädalakese, nii, et ma üldse ei imesta, et seal kogu koolivaheaeg möödus).
    Jõudu Sulle, Meelis! Juba see, et sa oled otsustanud valida tee, kus sina sedasi ei käitu, näitab, et sa oled tugev! Ja tublid olete, et otsite abi!

Comments are closed.