Meelise Rootsi reis jääb ära, seega pöördus ta eile hommikul minu poole küsimusega – mis me selle rahaga teeme, mis selle jaoks mõeldud oli – kas minna selle raha eest perega reisile või peaks Meelis oma fotokappi täiendama.
Mina olin muidugi seda meelt, et kui sa tahad seda objektiivi, mis maksab 800€, siis osta. Küll jõuame siis reisile minna hiljem. Ja kui on parem objektiiv, saad teha suvel rohkem pilte ja saame reisiraha uuesti kokku. Testisin seda objektiivi ise mõni aeg tagasi (link!). Loomulikult tegi Meelis ka pilte ja armusime sellesse mõlemad.
Alguses vaatasimegi, et kuna see Rootsi jääb ära, kuhu võiks mais minna ja meeldima hakkas Odessa, aga sinna hakkavad lennud alles mail lõpust, seega matame selle plaani ka hetkel maha. Järgmine puhkus on Meelisel augustis, siis saaks selle mai nädala ka sinna lükata ja ehk olekski parem. Kui siis raha on, lähme kuskile, kui ei.. Passime kodus või lükkab Meelis puhkuse edasi :)
Kuidas teie peres üldse on? Kas ühine rahakott ja suured ostud arutate läbi või igal ühel oma ja suuremaid oste teete ka nii, et kui tunnete, et tahate, siis ostate?
Meil on suht algusest peale olnud ühine rahakott. Tunnistan ausalt, et meie algusaastatel ei hoidnud ma raha üldse. Kõik mis oli, lõin kohe laiaks ja kui oli otsas, siis oli otsas. Nälgisin ja käisin bussiga tööle, muidu armastasin ikka taksoga sõita.
Ma mäletan, et ükskord kui jäin linna ja Meelis läks Tartusse, suht meie algusajal, siis ta jättis mulle enda juurde raha – et noh, kui sul vaja peaks minema. Mul oli nii ebamugav seda raha võtta ja veel vähem tarbida, see seisis mul mitu kuud rahakotis ja lõpuks läks ikka kaubaks.
Aga tänaseks on meil kõik väljaminekut suht teineteisele teada ja raha ka ühine, või noh, maksab see, kellel parasjagu on. Või kellel kaart kaasas on. Mina maksan emapalgapäeval kõik arved ära üldiselt ja see mis alles jääb.. Selle eest saab tegelikult korra poodi minna ja kõik. Elame siis nö Meelise raha eest.
Kuidas teil on? Kes maksab? Mille eest?
Meie oleme olnud aasta koos ja alguses maksime kordamööda. Palgapäeval maksan ma kõik arved ja järel maksud- sest kõik minu nimel ja teeme ühe suure toidupoe shopingu. Poes maksame kuidas-kunagi aga enamasti maksan ikka mina. Kui mul rahad suht lõpukorral siis nii imelik kui se ka poleks-oma kaaalaselt ma raha ei taha küsida ja helistan emale ja laenan.. ei tea mis kiiks mul on aga mul noorest peale juba olnud et mulle meeldib inimestele kinke osta ja kaazlast igast asjadega üllatada- kõige eest tasuda, aga kui rahadega kitsaks läheb siis ebamugav kysida talt kuigi ma tean et see raha on ka minu. See aasta oleme 3x reisinud kaugemale ja reisid olen mina kinkinud kaaslasele siis nö “jõuludeks” “sünnipäevaks” ja suuremad ostud arutame koos läbi aga üldjuhul kui kumbki miskit tahab siis selle ka soetame :D
Hmm väga hea elu mehel, naine taob kõik kinni.. mis mees see selline on? Ilmselt mingi poisike..
Naljakas suhtumine. Kui palju on selliseid naisi, kellele kõik “kinni taotakse” ja kes tööl käivad vaid endale taskuraha teenimiseks, et iga 3 nädala tagant maniküüris ja pediküüris ja ripsmetes ja kulmudes käia ja kel pole õrna aimu ka kui palju elekter maksab või kui suur ta enda telefoniarve on :) vaevalt, et neid lihtsalt plikakeseks peetakse, vaid arvatakse, et nii ongi loomulik
Hetkel, emapalga ajal on nii, et mina maksan enda autoliisingu ning ostan perele kuu aja toidu. Ülejäänu eest hoolitseb abikaasa. Õnneks, saan emapalka kuni detsembrini ning olen saanud algusest peale iga kuu kõrvale panna ca 75 eurot, pole küll hiigelsumma, kuid kokku arvutatuna ikka ilus number. Mees muidugi ei tea, et kogun. Üksi on alati lihtsam raha hoida, kui kahekekesi. Ja kui üks hetk ongi äkitselt raha vaja ja pole võtta, siis saan enda kogust veidi napsata :)
Meil on ühine rahakott.. aga ka mitte. Suuremad ostud me arutame ikka koos.
Üldiselt aga on nii, et kohustused (eluasemelaen, kommunaalid, lasteaed, trennid jne) on meil jagatud enamvähem võrdselt. Aga ülejäänud on meil nii, et Kuna tema teenib minust oluliselt rohkem, siis annab ta mulle “söögiraha” millega ma pean kuulõpuni ära majandama (mul jääb omal kah ikka natuke raha järgi pärast kohustusi) ja ülejäänud raha jääb tema hallata. Mulle selline korraldus sobib… või pigem on see nii ise kujunenud sest Mina olen meie peres see kõige suurem raiskaja ning mul lihtsalt see raha sulaks sõrmede vahel ära. Praegu aga ma tean, et kuu lõpus on meil veel enne palgapäevagi raha kuna tema suudab hoida. Sedasi on saadud isegi kõrvale natuke panna.
Meil otseselt ühisrahakott ei ole, kuid suuremad ostud ( kodumasin, auto jne ) ning maksud teeme kahepeale nö 50/50. Söögipoes ning kütust ostame vaheldumisi või kummal kaart lähemal on. Kui väljas käime söömas/üritustel/spaas ostame ka vaheldumisi, ei ole nii, et mees ainult maksab. Samas on meil ikkagi mõlemal oma raha, mille eest mina saan shoppata, kuna arvan, et olen seda väärt ning mees oma hobile kulutada. Kuna plaanime nüüd maja osta, siis ilmselt peame tegema siiski ühisrahakoti, kuna nii hoiaksime nö oma osa laristamisi kontrolli all.
Mees maksab pangalaenu, mina kommunaale. Mees maksab kütuse ja autoremondid, mina üldjuhul majapidamistarbed jms, sest lihtsalt mina tean, mida osta ja tihti tellin ka netist puhastusvahendeid (Betterlife). Ja noh, mina ei ole tal palunud sellist autot osta, nii et tema siis vajadusel remondib. :D Saab rohkem palka ka kui mina, nii et palun väga.
Söögirahaga on kuidas kunagi. Nii kuidas juhtub. Üldiselt restoranis maksab mees, aga siis mina omakorda (mitte kokkuleppeliselt, aga pigem omavoliliselt) maksan poes rohkem.
Kui ühel või teisel vaja sularaha, siis see, kellel on, annab, nt takso jaoks, kui vahel vaja.
Üldiselt on mõlemal oma kulutused ka, kosmeetika jms, millele läheb ikka vähemalt 100 eurot kuus, ostan ise ja muidugi läbi arutamata. Ka tema ostab oma asjad ja riided ise ja arutamata.
Meelelahutused käivad ka selles mõttes eraldi, et kui mina tahan sõbrannaga teises linnas kokku saada, siis ikka ise rahastan end. Kui tema tahab paati osta, siis ise kogub ja ostab ja seda läbi arutamata. :D
Reiside jaoks arutame läbi, kas ja kui kaua kogume. Muud nagu polegi.
Vahel on nii ka, et see, kes rohkem tahab, see ostab. Ehk siis kui mees üldse ei taha nt koju mingit palmipuud, aga mina tahan, siis mina ostan. :D
Ühist rahakotti aga ei ole. Tema ei tea, kui palju on minul arvel raha ja mina ei tea, kui palju temal. :)
Üks konto kaks kaarti. Kõik laekub sinna. Maksud ja raha kogumis fondi läheb maha automaatselt. Mees hoiab rahal silma peal. Mina kulutan nii nagu vajalikuks pean (väga mõistlik kulutaja olen). Kui raha palju läinud, annab mees teada, et nüüdsest vaid hädavajalikud kulutused (mina kunagi ei tea palju kontol raha alles). Alati nii olnud ja toimib
Meil on kõik ühine. Oleme koos olnud ka juba 8 aastat.
Mina maksan kõik arved. Mees töötab Soomes ja tal pole väga aega sellega tegeleda. Mina olen see-eest algusest saati sellega toimetanud ja toimetan edasi.
Suuremad ostud räägime läbi. Uisapäisa midagi ei soeta. Lapsega seonduva puhul on mees öelnud, et kui vaja, siis tuleb osta.
Pangaparoolid on minu käes ja siis sealt kandin endale :D Lapsega kahekesi ei kulu ka raha palju. Mees kodus, siis ikka läheb toidu peale rohkem, bensiini peale jne jne.
Enamus kulusid on ikka ära jaotatud, aga söögi peale kulutame mõlemad. Muidu üksteise rahakotti meil veel asja pole. Eks asi muutub, kui emapalk kaob. Ma teen oma rahade eest kodus nt remonti (õigemini panen iga kuu kõrvale selleks), maksan kommunaalid, lapsekulud, enda asjad…ja kui miskit järgi jääb, ostan koju süüa. Samas reisi lubada ei saa, sest mulle olulisem, et kodu korda saaks, mitte et käin löön raha välismaal laiaks, aga kodu ikka ligadilogadi.
Meil on ühine rahakott, ei ole oluline kes konkreetselt millegi eest maksab. Välja on küll kujunenud, et teatud arved lähevad minu ja teised tema kontolt aga vahet pole. Kui mul konto tühi siis küsin ja saan raha. Kui tal raha otsas siis annan. Kuna olen lapsega kodus ja vanemahüvitist ei saa enam ammu siis majandamegi tema rahadega, suuremad kulutused arutame koos läbi.
Meil on rahakotid algusest peale olnud eraldi ja isiklikke kulutusi me teineteisele otseselt ei räägi, kuigi eks enamik asju ju ikka tead, mida üks või teine ostis. Sageli käime ju koos poes näiteks üleriideid ostmas, aga siis ongi nii, et kui mina ostan omale teksaseid või jopet vms. siis maksan ise ja kui mees endale valib riideid, siis maksab tema. Kuna me mõlemad teenime suhteliselt võrdselt ja me oleme üsna isepäised tegelased, siis kohe alguses tundus, et meil ühine rahakott ei tööta, mõlemal peab olema kontroll oma teenitud raha ja kulutuste üle. Mees maksab kõik elamisega seotud arved, autokulud ja sellised väiksemad korteri “remondikulud” – a la mõni kapiukse hing vaja vahetada või kraan tilgub vms. Mina maksan kõik toidu- ja majapidamisega seotud kulud (puhastusvahendid, pesupulbrid jne). Samuti ostan mina uued kardinad kui vaja või mõnikord uue voodipesu jne. Suurte ostude jaoks on meil kogumisarve, kuhu iga kuu kumbki mingi summa kannab. Ja selle raha kasutamise osas me teeme ka otsuse ühiselt – kas on vaja siis mööblit või suuremat korteriremonti vms. Niisama nodi sellest rahast ei osteta – see on ühtepidi ka niiöelda mustade päevade raha. Lastele kuluv raha läheb enamasti kord minult,kord mehelt – täpselt nii nagu parajasti vaja. Näiteks trenniriideid käib rohkem mees lastele ostmas ja siis maksab tema. Igapäevaseid riideid ostan jälle mina rohkem. Laste trenniraha maksab mees poisi oma ja mina tüdruku oma. Igasugused muud lastega seotud kulud – koolis, taskurahad jne. need käivad jooksvalt, kelle parasjagu rohkem vaba raha või kellel sularaha kotis jne. Meil on selline süsteem algusest peale väga hästi toiminud ja see pole pidevalt selline minu-sinu jagamine vaid lihtsalt asjad kujunevad iseenesest kuidagi loogiliselt. Ja jääb raha ka oma isiklikele kulutustele või väikse reservi kogumisele lisaks ühisele reservile. Väljas söömas käies on ka nii, et kord maksan mina, siis jälle mees – üldiselt on kujunenud selline vaikiv kokkulepe, et kes teeb ettepaneku välja sööma minna, see ka maksab. Ja töötab meil selline majandamine, pingeid pole tekkinud raha pärast ning samas on mõlemal ka omamoodi vastutus. Meile sobib nii.
Mees maksab kõik koduga seonduva, kütuse sõiduriistadele. Mina ostan tipi eest süüa, palga panen pea täies ulatuses kõrvale (sellega on suured plaanid), vahest ostan riideid selle eest :D reisimiseks läheb ka palk kasutusele.
Meil on ühine rahakott. Suuremad ostud, reisid ja väljaminekud arutame alati omavahel läbi. Minu meelest vähendab selline majandamine tülisid ja seda, et mingi hetk on mõlemal poolel rahad lõpukorral ja olulised maksed maksmata.
Eelmise mehega oli küll ühine rahakott. Polnud vahet kelle arvelt midagi maha läheb, ka suuremad ostud. Praeguse mehega üüri maksame pooleks, toidukaubas ostame eraldi oma korvilised asju ( tavaliselt teeme listi mida vaja, ja siis laome korvidesse ja üldiselt need tulevad sama palju maksma ). Suured ostud(telefonid jne) ikka oma rahakotist mõlemal või kui miskit suurt ühisesse koju vaja siis ostame pooleks (nt pesumasin). Kuigi mõlemad teavad umbes kui palju teisel hetkel raha ja milliseid kulutusi veel kuus tulemas.
Meil ongi täiesti ühine rahakott. Ehk siis mina kannan oma isiklikult arvelt, millel pole eraldi pangakaartigi, iga kuu meie ühisele arvele suurema osa oma palgast. Endale jätan pisut pikaajalisteks säästudeks või siis üllatuste organiseerimiseks. :) Sama teeb Teine Pool. Meie sissetulekud erinevad oluliselt, kuid härral on mul põhimõte, et me oleme üks pere ja seega ühised tulud ja kulud. Selle kontoga on seotud 2 pangakaarti. Sealt arvelt lähevad maha laen, liising, kommunaalid jne ja see on meie mõlema jooksva kuu eelarve. Kõik poeskäigud, söömised jms üritused saavad samuti sellest arvest kaetud. Samuti võin käia vahel endale midagi ilusat ostmas, mis ei kuulu isegi arutamisele. Üldiselt oleme mõlemad mõistlikud ja laristama ei kipu. Ja see, mis kuu lõpus järgi jääb, selle tõstame veel omakorda eraldi arvele, kus see siis tasapidi koguneb. See on siis suuremate ostude ja reiside eelarve. Meile sobib ja väga mugav on – ei pea söögiraha lunima ja end halvasti tundma ning mis peaasi, jagatud vastutus! Igaüks panustab niipalju kui suudab. Mis teha, et mul palju väikesem palk on, ega ma sellepärast vähemolulisem pereliige pole. :)
Olen mehega varsti 2,5 aastat koos olnud, sellest pea aasta koos elanud. Telefoniarved maksab igaüks ise. Ühise auto liisingut ja kindlustusi maksan mina(tema tegi autole sissemaksu), härra maksab lisaks veel kodulaenu ja -kindlustust ning ülejäänud majapidamisarved. Ülejäänud raha on ühine ja vajadusel maksame muidugi ka üksteise arveid.
Mees maksab pangalaenu, mina kommunaalid,elekter,telefon.Toitu ostame kordamööda.Emapalka enam ei saa aga panin kõrvale ja saab ilusti hakkama. Netist tellin ka seal saab odavamalt,muidugi kirbukadelt leidub vahel päris häid leide.Suuremad ostud arutame läbi,millal ja mida.
Yks arve, kaks kaarti. Mees on lastega kodune- seega hetkel laekub sinna ainult minu palk. Samas teenis ta alati vahem kui mina, aga kuna koik oli koos yhel arvel, siis vahet ju pole.
Kuidagi kumab labi mitmegi kommentaari, et mees maksab rohkemate asjade eest ja see on loogiline, sest ta teenib rohkem.
Nuud meenutan Meelise postitust raha teemal ja koiki neid vihaseid kommentaare, et kuidas naisi ikka alahinnatakse… Oh seda irooniat :D
Vihjad minu kommentaarile? Mu mees teeb ka vähe rohkem oskuseid nõudvat tööd kui mina. Palgalõhest ei saa rääkida, me pole ju samal ametikohal. :)
Meil on selline naljakas olukord, mees arvab, et ühine rahakott mina aga arvan, et eraldi :D No tema maksab oma väikelaenu ja kommunaalid ja elektri ning telefoni järelmaksu. Need on tema nimel, seega tema asi maksta. Mina maksan muud arved (internet, telefoni arve, lasteaed, kooli ja lasteaia toidud, koertega seonduv, mis ei ole ka just kõige odavam lõbu. Ainult toit läheb ca 70 eurot kuus ja kui liha kraami eest peaks maksma oleks summa kordades suurem) Poes käime ostmas täiesti suvalt emma-kumma kaart kätte juhtub, laste riided üldiselt ostan mina (kasvavad lapsed ja riideid läheb kõvasti, enamasti tellin hiinast) Be siini ostab enamasti ta ise, kuna ise sõidab ka. Jällegi siis maksan mina, kui koertega/lastega üritustele minek on. Minu hobi/huvi seega tundub igati õige. Suuremad ostud noh mina üritan läbi rääkida, tema teatab, et ostab. Selline paras laristaja mul aga õnneks olen ise selline kalkuleeriv ja kaaluv ning alati on ka raha kõrvale panna ja keegi puudust ei kannata. (Mainin ära, et enda palk jääb alla 1000 euro, seega ei midagi erilist, üldiselt sōltub kuust ja igasugu muudest teguritest, nt kas on lastega haiguslehte, või kui palju tööd on )
mulle jälle kumas läbi, et “mees maksab pangalaenu, naine kommunaalid, söögi jms”. aga mis saab siis, kui enam koos ei olda? mehele jääb korter ja naisele…? või on juba ennetavalt korter mõlema nimel, et kumbki saab pool? (puhtalt isiklikust kogemusest räägin, sest mõnikord see, mis tundub koos olles loomulik ja õige, võib lahku minnes tunduda rumal ja vale).
Kui on lahkuminek, siis jääbki mehele korter. Nt meie puhul oli see ka rohkem minu soov. Mina enivei ei suudaks samas korteris edasi elada kunagi nt mingi teise mehega, kui see meie koos tehtud kodu oli. :)
Meil on mehega võrdne sissetulek. Maksame kõik koduga seotud arved pooleks. Kodukulud arvestangi kokku ja jagan kahega. Toidupoes maksame kordamööda ja samuti ka restoranis. Mõlemad kannavad ise oma auto ja telefoniga seotud kulud ning ostavad endale riided. Meile sobib nii, sest see on kõige ausam värk ja mõlemale jääb ka oma raha, mida oma äranägemise järgi kulutada. Kui teenisin veel mehest vähem, siis maksin kodukuludest 1/3 ja tema maksis ülejäänu, sest muidu poleks mul jäänud üldse raha muu hädavajaliku eest tasumiseks. Aa…oleme koos elanud ja nii majandanud 7 aastat.
Igasugune raha kulutamine (peale kõige hädapärasemate kulutuste toidule ja peavarjule) algab prioriteetide seadmisest. Raha eest ei ole võimalik osta midagi kallimat kui vabadus. Vabadus kasutada oma limiteeritud ajaressurssi vastavalt enda paremale äranägemisele. Seega on meie pere prioriteediks finantsiline vabadus – investeeringutest tulev passiivne rahavoog katab meie kulutused ehk võimalus mitte käia raha pärast tööl. Seetõttu toimub esimene ja proportsionaalselt kõige suurem makse alati nö endale. Kuivõrd ma teenin mehest märgatavalt rohkem ja investeerimine on mulle sisuliselt hobi, siis selle makse teen alati mina. Sisuliselt siis kannan raha investeerimiskontole ja ostan väärtpabereid. Edasi maksab mees peaaegu kõik püsikulud (maja, auto jne). Mina maksan lapse trenne jmt nipet-näpet. Söögi- ja meelelahutuse raha on mõlemal enam-vähem võrdselt, aga mingit priiskamist ei ole. Selle tingib soov lähema 15 aastaga tööelust loobuda (45. eluaastaks võiks ikka vaba olla juba), mis tähendab vajadust praegu maksimaalselt ressursse investeerimiseks suunata.