Rasedablogi 25+0: tüdruku tulek ajab segadusse

Meil ilmus beebigrupis teema. Tegelikult juba mõnda aega tagasi, aga mul jäi see mustand seisma ja nüüd jõudsin taas selle jätkamiseni. Suures plaanis mure selles, et kuna tulemas on tüdruk, siis ta tunneb poiste emana süümekaid, et ta ei saa tüdrukuga hakkama. Terve elu end poiste asjadega kurssi viinud ja nüüd äkki hakka roosamannat kokku ostma ja lilli ja liblikaid sobitama.

PS! Luba antud emalt küsitud selle postituse tegemiseks!

“Käisin eile poes, tahtsin igasuguseid nunnusid asju osta, aga ma ei leidnud mitte midagi. Ma olen 4 aastat end poiste asjadega treeninud, ja tüdrukute maa on nii tume. Halloooo…. isegi peput peab neil teistmoodi pesema. Mul on beebi ees nii suured süümekad.”

Kusjuures, mul endal on sama teema. Kuigi ma ei ole püsside pooldaja, siis neid on poest viis korda lihtsam valida kui nukke ja mängumaju ja kleite ja sitse ja satse. Ma pole oma tüübilt üldse mingi roosamanna, aga piilume korra sinna sahtlisse, mis ma praeguse hetkega olen kokku skoorinud.. Noh, õnneks mitte kõige roosam! Või siiski?

Poes käies ma ei oska lihtsalt tüdrukute asjades üldse orienteeruda. Ma ei taha, et kõik asjad oleksid roosad, aga samas kui ma midagi näpin, on nad ikkagi lõpuks roosad. Eile poes: võtaks mingid sokid ja mütsid.. ja mis mul näpus oli? Roosad sokid ja roosatriibuline müts. Sama teema Paavlis. Sobran seal neid bodysid, aga lõpuks on käes ikka ainult roosad..

Ja siis ma mõtlengi, et need riided ei sobi absoluutselt Hedoni asjadega ja me tahame ju alati terve perega mätšida ja.. äkki hakkaks ostma ainult must-valgeid asju ja valiks nt ühe tooni lisaks (ala punane, roheline, kollane vms nö neutraalne ja mõlemale soole sobiv), et ma saaksin ikkagi panna lapsed omavahel mätšima (mitte, et Hedon roosat välja ei kannaks, aga..). Ehk siis veidi segadust tekitab küll see „soovahetus“ me peres.

Ma mingi aeg tagasi lugesin mingit artiklit, kus üks ema ütleski, et eelistab ühe brändi riideid seepärast, et saab lastele osta mätšivad asjad ja toonid on alati samad ja sobivad omavahel. See on veits igav ehk, aga ausalt, tundub megalihtne. Samas, vaadake igasuguseid Ted Bakeri kleite, sellised nunnundused, et sure maha või Molo kleidid, samas.. Molo poisteosakond on jumala lamp. Ainult suveks saab veel midagi ägedamat, aga mingeid automustriga dresse võin ma Lindexist ka osta, kus nad ei maksa 100€ komplekt.

Miks tüdukud viis korda päevas riideid vahetavad?

Nüüd olen aru saanud, et issand, kui palju asju peab tüdrukutele ostma, ei ole, et paned lihtst püksid jalga vaid kleit, sukad ja sandaalid..

Poistega on jumala lihtne, lühkarid, pikad püksid, särgid ja pusad. Kui ma sõbranna lapsi vaatan, või kasvõi Eveliisil külas käime, siis Ida jõuab selle ajaga kolm korda kleite vahetada :D Seega, kleidid, sukad, sitsid, satsid, juuksekummid, peavõrud.. This is my life now! Okei, soon!

Ma üldse ei orienteeru selles ja ei oska sobitada nii paljusid asju. Kas keegi tahaks seda minu eest teha? Ja ma ei salli silmaotsas kui lapsed näevad välja nagu mingid Kalamaja bohemmid, et neil on ala sitsikleit ja nailonist dressipluus ja ma ei tea, kummikud. Ehk siis mu jaoks on mega raske see kombineerimine, et juhuks kui ta tahab ise riideid valida, et savi mida ta kapist võtaks, need asjad sobiks.

Hedoniga ongi sesosas veits lappama läinud (vt ülemist pilti – mina temaga nii välja ei läheks, Meelis ei näe probleemi!), et seal on palju selliseid “emme järeleandmisi”, ja kui ta neid ise kombineerib, siis ma haaran tihti peast, õnneks läheb ta siia majade vahele ja on aru saanud, et on LINNARIIDED ja koduriided.

Punapea ei = tulekahju

Mina tüdruku tulekuga olen pigem mõelnud kaugemale tulevikku ja kuidas suuta tüdrukust kasvatada enesekindel ja tugev neiu. Tänapäeval sotsiaalne surve mitmetes valdkondades tundub eriti naisterahvastele niii tugev olevat. Kuidas küll selle kõige juures vaimult ja hingelt terveks jääda?!

Oh, ma ei oska üldse muretseda. Jaa, ma saan aru, et igast kaaluprobleemid ja enesekindluse asjad tulevad, eriti kui sul on mingi ahv rühmas/klassis, kes võib sulle ühe lausega terveks eluks trauma tekitada. Ainuke asi mida ma üleüldiselt kardan ongi igasugune kiusamine.

Seepärast ma tahangi lihtsalt, et maast madalast tuleb selgeks teha, et paks on ka inimene (äkki ta on haige?), punase peaga poiss pole tulekahju, vaid samamoodi laps kellega mängida ja tumadanahaline on jumala okei olla, sa lihtsalt ei päevitu nii pruuniks kui tema.

Mul tegelikult sellessuhtes on hea meel, et Hedoni lasteaed pagulasi vastu võtab, nii kasvab ta rahvusvahelises keskkonnas, neil on hindusid, mulatte, mustanahalisi. Nad teevad alati rühmas erinevate maade laste traditsioone – mango lassit, küpsetavad safranisaia (neil oli üks tüdruk Rootsist), õpivad india tantse jne. Minu meelest on see äge ja igati tervitatav.

Jah, ka nende seas võib olla neid kes löövad (Hedongi on molli saanud), aga samamoodi on ta eestlasest lapse käest piki lõugu saanud. Ma sellises väikses nääklemises ka probleemi ei näe. Jah, lüüa ei ole ilus, aga samas peavad nad omavahel hakkama saama ja mina ei pea seal vahel neil vaidlema ja targutama. Hedon teab, et lüüa ei tohi, see pole ilus ja nii ei tehta, aga ta teab ka seda, et endale pähe istuda pole vaja lasta.

Ja mille pärast muretseb Meelis?

Meelisel on üks mure – kas kõik tüdrukud on sünnist saadik “eided” ja kriiskavad ja vinguvad nagu naistele kohane. Mida rohkem ma olen hakanud tüdrukuid jälgima, igas vanuses – siis tõesti, mis neil viga on, nad kriiskavad ja undavad iga väiksema asja peale…

Kuidas teie olete lasteriiete asja lahendanud? Eriti kui vanusevahe pole ka enam see, et suurema lapse asjad saaksid jääda väiksemale. Ma ei näe küll pointi hoida alles näiteks Hedoni kombet selleks, et seda kuue aasta pärast kasutada.. Ja ma ei osta talle ju täna musta värvi Bredeni dresse, et need kuus aastat hiljem õele selga panna.. Kas teie jaoks on oluline omavahel sobimine jne. Ja vastake Meelisele kriiskamise osas ka, palun :)