SAAGE TUTTAVAKS: “25aastaselt vähidiagnoosi saada… See polegi maailma lõpp!”

Kadri-Ly on 26aastane kahe lapse ema, kellel diagnoositi vähem kui aasta eest kolmanda staadiumi halvaloomuline melanoom (nahavähk).  Kadri-Ly on 175sentimeetrit pikk ja alati olnud kõhna, kuid kui kaalul lõi ette 45kilogrammi tekkis temalgi mure ja ta pöördus arsti poole.

“Kuna mu kaal langes paari nädalaga nelja kilo võrra, saatis perearst mind kohe vereproove andma ja sokutas pihku saatekirja dermatoloogi juurde,” meenutab Kadri-Ly läinud aasta veebruari.

“Mäletan nii hästi kuidas astusin kabinetti, et üht sünnimärki näidata ja arst hakkas naerma: “Mis ühte? Riidest lahti, vaatame kõik üle!” Kui ma siis seda enda meelest murettekitavat sünnimärki näitasin, oli arsti näost juba näha, et midagi head sealt ei tule. Ta tormas kohe teist arsti kutsuma, kes omakorda kutsus kolmandagi ja mulle kirjutati kiirsaatekiri kirurgile.”

Naine suundus otsejoones Mustamäe haiglasse, kus kirurg koheselt sünnimärgi eemaldas ja ütles, et 90protsendilise tõenäosusega on tal melanoom.

“Mu silmad täitusid veega, sees oli õõnes, süda puperdas, pilt hakkas virvendama ja ma ei saanud aru, kas see on praegu päriselt või ma magan? Kui oleks võimalik kirjeldada, kuidas maailm kokku kukub, siis just nii ma end sel hetkel tundsin.”

Sellele järgnes veel teinegi ja kolmas operatsioon. Naise seljal ilutseb suur haav, kaenla all on teine – kuna vähk oli arenenud juba lümfidesse, tehti ta keha lümfidest peaaegu tühjaks.

Kadri-Ly tunnistab, et haigusest teada saades mõtles ta tihti surmale. Mõtles oma kahe- ja seitsmeaastastele poegadele, mis neist saaks. Kuidas elu pärast tema surma edasi läheks. Naine lisab, et mõtles isegi sellele, kuidas temast saab hea ingel, kes käib oma perest halba eemale peletamas.

“Ma tean, et lapsed jääksid super headesse kätesse, mu ema hoolde, kes tegeles nendega ka siis kui ma olin haiglas ja taastusperioodil, kui ma ei tohtinud neid tõstagi, rääkimata muust.”

Kui Kadri-Ly ütleb, et enne haigusest teadasaamist olid tema päevad täis positiivsust, valmisolekut kõigi jaoks olemas olla, teisi toetada ja neile kaasa elada, siis nüüd on ta seadnud prioriteediks iseennast. “Ma olen oma haigusega sõbraks saanud, ta ei käi mulle enam närvidele. Mäletan nii hästi päeva, kui sain teada, et mul on võimalik terveks saada. See pole küll mingi sajaprotsendiline garantii, et see minu puhul toimib, aga ma olen positiivselt meelestatud.”

Nimelt keemia- ega kiiritusravi Kadri-Ly puhul poleks toiminud, kuna tal on kasvajates haavandid. Tema peal katsetatakse hetkel immuunravi, mis sobib vähestele. “Süstin end kolm korda nädalas kõhtu. Esimesed kuud oli seda väga raske teha, nüüd võin selle kulul nalja teha! Varem võtsin kaks tundi hoogu, et see süst ära teha, nüüd sutsan juba pimesi.”

Nüüd käib ta igakuiselt verd andmas, iga kahe kuu tagant kompuuteruuringus ja iga kolme kuu tagant nahaarsti juures kontrollis. “Ma tean, ma ei pruugi kunagi paraneda, seepärast elangi ma iga päev kui viimast. Mõnel päeval on küll tunne, et surm on kohal – keegi nagu taoks kirvega pähe. Kõrvalmõjudena tekkivad migreenihood on kohutavad. Lisaks see meeletu väsimus. Võin 12 tundi jutti magada ja mul on ärgates tunne nagu oleksin kolm ööpäeva pidu pannud.”

Positiivseid noote on rohkem kui üks

Kadri-Ly tunnistab, et haigusel on ka üks positiivne asi, sa saad aru, kes on su sõbrad ja kes mitte. “Neid päriselt minust hoolivaid inimesi on alles jäänud peotäis. Osad ei oska suhtuda, osad ilguvad ja teevad nalja, ja osad on – olenemata mu majanduslikust või tervislikust seisundist, nagu kaljud mu kõrval.”

Sul on vaid üks elu, veeda see nendega, kes sind armastavad ja heida välja need, kellele sa korda ei lähe – see on Kadri-Ly moto ja ta tunnistab, et on teinud päris suure selekteeringu oma “sõprade” seas.

Tänaseks, üheksa kuud hiljem, pärast operatsioone, pikkade juuste mahalõikamist keemiaravi hirmus, igapäevaste süstimistega harjumist on Kadri-Ly leidnud taas nö valguse oma loos. Ta treenib bikiinifitnessiks!

“Kui surm on silme ees, kaardistad sa ka oma unistused. Keegi teine neid sinu eest ei realiseeri! See mõte – osaleda bikiinifitnessi võistlustel on mul viimased neli-viis aastat olnud. Vahepeal sain emaks. Siis jälle oli inimesi, kes laitsid selle mõtte maha. Aga, ma elan ükskord elus ja ma ei tea kui kaua, alustasin treeningutega kohe kui arstilt rohelise tule sain! Hetkel käin trennis seitse päeva nädalas ja trenni lõppedes ei jõua ma ära oodata, milla jälle saaks.”

Kadri-Ly kirjutas mulle oma loo juba mõni aeg tagasi ja palus, kas ta saaks hakata minu blogis pidama trenniblogi oma bikinifitnessiks valmistumiseks. “Kindlasti annaks minu lugu paljudele suurt motivatsiooni ennast teostada – ka neile, kel on probleeme tervisega või oma unistuste täitmisega.” Hetkel on ta juba neli kuud trennisaali vahet käinud ja tulemused on näha. “Jälgides plaani ja võttes arvesse kehas toimunud muutusi, siis loodan kevadisteks võistlusteks lavavormis olla. Soovin olla bikinifitnessi võistleja, kes räägib oma kogemusest, tervenemisest ja progressist ilma ilustamata ning ausalt. Kõik soovid on võimalik täita, kui on olemas tahe ja sellega koos õige tegutsemine.”

Kadri-Ly hakkab kirjutama korra nädalas, jagades oma trennilugusid, arengut, tundeid ja samuti räägib ta edasisest ravist. Ma loodan, et teil saab olema põnev tema teekonda jälgida ja ta leiab siit toetajaid ja kaasaelajaid :)

See oli meie algne plaan :) Paljud kirjutasid mulle ja ka Kadri-Lyle endale, et ta hakkaks enda blogi pidama. Tegelikult tal on oma blogi (link!), mida ta vahete-vahel täiendab ja loodetavasti nüüd hakkab aina rohkem kirjutama, kuna huvilisi tundub palju; ma hoian teid ikka vahepeal siis tema tegemistega kursis, sest näen, et teema läks paljudele korda.