Saaretuuride arvustus: järgmisel korral teen kõik ise

Sel korral käisime siis kokku nö neljal tuuril. Patongi peotuuril, iseorgunnitud Phi Phi saaretuuril, Phuketi saaretuuril, mis oli koostöös Phuket.ee’ga ja ühel iseorgunnitud väljasõidul. Kokkuvõtteks võibki öelda, ise tehtud, hästi tehtud.

Patongi peotuur – üheksa inimest solvus

Saadaval sarnasel kujul Phuket.ee tuuripoest – Patongi peotuur. Hind 69€/inimene. Sisaldab endas ka sissepääse ja jooke.

Kuna meie plaan oli ennast peotuurile sappa pookida, siis väga ohkida ei saa. Kutsusime marimelli lehel rahva kokku ja läksime kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta. Kuna nö tuurikorraldajal oli oma seltskond (kes oli maksnud), siis ei saanud me väga dikteerida või ohkida, miks neid kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas polnud.

Eestlasi oli kogunenud suur hulk. Meie seisime kohe keset platsi, et need, kes marimelli lehelt infot saanud on, siis tuleksid meie juurde – meie ju kõiki blogilugejaid ei tunne. Inimesi aina lisandus ja lisandus. Järsku kriiskas 10 meetri kauguselt mingi naine: nõmedad olete, kutsute inimesed kokku ja midagi ei toimu! Ütlesin, et ootame veel inimesi, aga üheksa inimest (sealhulgas alaealised lapsed) marssisid mossis nägudega minema. Ok.

Õhtu lõpuks tekkis siis 16pealine seltskond, kes läks pidusid ja Banglat avastama.

Patongi ametlik peotuur tutvustab erinevaid baare ja klubisid, üheskoos käiakse ka pingpong showl, mis esmakülastajad ahhetama ajab ja vanad kalad haigutama paneb. Ei midagi uut siin palmisaarel selles vallas. Ikka sama lillelint ja žiletilint ja munad ja pallid ja kalad ja ussid.

Edasi suundusime osa seltskonnaga geitänavale, kus mulle isiklikult meeldib märksa rohkem. Pole nii vali. Polda nii pealetükkivad. Õues on iga klubi ees istumisala, kus saab rahulikult rääkida, ei pea end hingetuks karjuma ja showd on klass omaette. Kuigi viiendal õhtul viskab see “45aastane Rihanna” veits kopa ette, siis iga kell lähen enne ladyboyde ja träägide showd vaatama, kui pensionile lähenevat pingpongitari.

No vaadake ise, kui ägedad nad välja näevad!

Järgmisel hommikul avastasime loomulikult Facebookist kuidas 15 inimest nii pettus! Esiteks oli neid üheksa ja teiseks, ei oleks väga ette kujutanud, et mingid 12aastased pingpongshowle lähevad/tulevad. See peotuur on ikka täiskasvanutele mõeldud ja PIDU kuubis.

Need kes käisid, jäid rohkem kui rahule ja olid meie poolt ka seal kommentaariumis, kus see jant lahti läks. Lisaks saime sealt tuurilt endale uue sõbra Raini, kolm vahvat tšikki ja veel paar tutvust, kellega ka järgmistel päevadel kohtusime. Väga toredad inimesed kõik, kes julgelt meiega isegi geitänavat avastama tulid.

PhiPhi saaretuur – 70 euro eest saar avastatud

PhiPhit läksime avastama omal käel. Ostsime laevapiletid Phuket.ee lehelt, hotelli kauplesime kohapealt. Saaretuuri puupaadiga ostsime kohapealt ja läksime tripitama. Lähemalt kirjutasin sellest siin. Kokkuvõtvalt: Laevapiletid saime Phuket.ee tuuripoest koos transfeeriga 16€ nägu, hotellituba Maiyada resortis maksis 53€ kahele. Hotell ise oli keset linna ja super asukohaga. Hommikune longtailboat’i tripp maksis 13€ nägu ja kohapeal eriti palju ei kulunud. Söögile ja joogile ehk 30€. Seega kogu tripi maksumus: 70€ nägu.

Lisan siia siis pilte meie kahepäevasest tripist.

Phuketi saaretuur – marimelli eri, teinekord teen ise rohkem eeltööd

Saadaval sarnasel kujul (meie valisime välja oma lemmikud ja mittelemmikud asendasime ööturuga) Phuket.ee lehel – Phuketi kiirkursus, hinnaga 69€/inimene. Ütlen kohe ära, et ega ma koostööd tehes väga täpselt kokku leppinud, et kuidas ja mis saama hakkab, ütlesin vaid kohad, mida meie külastada tahaks. Ehk siis, mina eeldasin, et tuuri teeb Andres, kui tuurikorraldaja ja tema omakorda, et korraldame meie kui “marimelli eri”. No läks kuidas läks, inimesed jäid üldjoontes rahule.

Meie valisime enda tuuripäeva sisse Kata/Karon vaatepunkti, mis on Phuketil käies must have koht. Või vähemalt ma ei tea kedagi, kes seal reisi jooksul ei käiks.

Phromthep Cape’i vaatepunkti, kust avaneb samuti imeline vaade.

Rawai kalaturule läksime me sööma. Kalaturg oli kõige nõrgem osa. Seda just orgunni poolelt. Läksime sinna, käisime turu läbi, ostsime kohalikelt kala ja krevette, kalmaare ja karpe ja läksime lähedalasuvasse restorani oma kraamiga kohale, kus kõik valmis küpsetati. 20 minutit vaba aega. Kalaturul oli lisaks ka igast käsitöö kraami, pärlitest ja merekarpidest jne.

Paraku oli rahvast palju ja söök polnud valmis. Meil oli üks suur pikk laud ja millest rääkis rahvas teises laua otsas, võin ma vaid ette kujutada. Sellessuhtes, et oleks tahtnud kõikide blogilugejatega kohtuda lähemalt ja suhelda. Seda enam, et kogu seltskond rääkis sama keelt. Kui muidu mingil suva tripil olla, siis oledki oma seltskonnaga ja savi teistest, aga seal oleks tahtnud kõikidega suhelda. Aga seegi selleks. Eks see on alati nii, nt enda pulmas või sünnipäeval, sa justkui suhtled kõigiga, aga tegelikult ei mäleta sa järgmine päev suurt midagi, kellega ja millest rääkisid.

Edasi suundusime Big Buddha juurde, kus sai munkadel lasta end õnnistada, käepael endale siduda, häid soove müntidega jagada jne…

Sellele järgnes Khao Rangi vaatepunkti, kust avaneb vaade Phuketi vanalinnale. Tegelikult pidi selle neljanda koha asemel olema Ahvimägi, aga kuna me ei täpsustanud ka, viidi meid Khao Rangi ahvimäele/vaatepunkti – seal on ka ahvid, aga meie pidasime silmas üht teist kohta – kus on ikka täitsa looduses elavad ahvid ja kus ees on kümneid mahajäetud koeri. Aga see selleks. Polnud ammu ka Khao Rangi vaateplatvormil käinud ja lugejatele vaate poolest isegi ehk parem koht.

Õhtu viimaseks atraktsiooniks kujunes shoping – kuna suurem osa seltskonnast olid naised, siis ei jõudnud keegi ära oodata, et saaks juba kilomeetriseid lettidevahesid avastama minna. Meile anti natuke alla kahe tunni aega. Kõik jooksid nagu segased turule.

Ja ma teadsin juba siis, et minekule/tulekule kulub aega ja 1,5h turu jaoks jääb väheks. Olime valmis, et tagasi me bussiga ei lähe, sest tahtsime shopata, süüa, turul ringi vaadata jne

No selge oli see, et poolele seltskonnale jäi pooleteisest tunnist väheks ja.. me jätkasime shopingut ja tuktuk viis meid kella 22 ajal tagasi hotelli. Olgu öeldud, et NII VÄHE pole me kunagi ostnud, sest tavaliselt olemegi sealt kõigile kingitusi ostnud. Käsipagasiga reisimise võlud – ei mingeid kingitusi :) nagu päriselt!

Üldkokkuvõttes sain ma terve tripi jooksul teada, et Buddha on 45m kõrge ja 25m lai. Mina jah, tean Phuketi kohta üht-teist, aga oleks eeldanud, et meie grupijuht räägib seda ka teistele ja see oligi ainuke asi, mida hiljem etteheideti – et vähe fakte, infot ja üleüldist rääkimist ja et grupp ei püsinud koos. Aga see on natuke minu viga ka, ma ei täpsustanud detailideni seda tuuri üle. Eeldasin. Lihtne! Järgmisel korral teen ise :)

marimelli väljasõit – kõik said lennukitega pilte

Selle orgunnisime ise. Alguses plaanisimegi naabripoisiga kolmekesti minna, aga kuna leidus veel kuus blogilugejat, kes kampa tulid, osutus see täitsa toredaks päevaks. Ja kamba peale soodsaks. Rentisime läbi Andrese bussi kaheksaks tunniks ja sõit võis alata :)

Mai Khao Beachi lähedal on Airplane view beach passway ehk lennujaamarand, kus näeb maanduvaid lende. Veetsime seal kaks tundi ja saime ohtralt erinevaid pilte lennukitega. Kui varasemalt oleme me seal käinud, pole seal hingelistki olnud. Sel korral oli kõvasti rahvast, kes kõik olid tulnud lennukeid kaema. Eks hea asi levib ikka suusõnaliselt ja paneb rahva liikuma. Aga savi see rahvas, pildid tulid ägedad.

Edasi suundusime sööma ja shoppama ja sel korral valisime kohaks SuperCheapi, kus käivad kohalikud ise oma kraami ostmas. Mina läksin sinna konkreetselt maitseainete järgi, sest näiteks pool kilo kuivatatud galangalit maksis seal 76senti, Eestist ostes pidin viimati kukrut kergitama 13euro võtta. Samamoodi kaffirlaimilehed, ma sain suure koti 23sendi eest, Eestis maksab paarisupikoguseline pakk paar euri. Võtsin ka mõned pastad, mis küll Eestiski olemas on, aga hinnavahe jälle mitmekordne. SuperCheapis jäid pastade hinnad vahemikku 30-45 senti, Eestis naljalt alla paari euri ei saa.

Blogilugejad olid hämmingus küll hindadest. Olete Phuketil käinud? Ikka ostnud ju tänavalt arbuusi? Seda mis koti sees antakse? Maksab 30-80 bahti üks viil. Novot, SuperCheapis maksab terve viiekilone arbuus 70 bahti. Viisime ühe ahvidele ka :)

Kolmas sihtpunkt oli Tagurpidi Maja ehk tegelikult on seal mitu erinevat atraktsiooni, kus aega veeta.

Päevapilet, et vabalt igale poole sisse astuda, maksab täiskasvanule 1300 bahti (34€), lapsele 720 bahti (19€). Samas on võimalik osta ka erinevaid kombosid või ise valida, kuhu minna – igal atraktsioonil on oma hind. Meie käisime tagurpidi majas, “purjus toas” ja videot tegemas. See maksis kokku 600bahti (16€) nägu.

Praegu saab Phuket.ee lehelt osta peretripi, mis sisaldab endas sissepääsu ja transfeeri, peagi peaks lisanduma ka lihtsalt piletite ostmise võimalus. Aga arvestades päevapileti hinda ja transfeeri hotelli ja tagasi, on hind okei.

Üks on siis seesamune tagurpidimaja, kus kõik ongi valepidi ja õigesti poseerides jääb mulje nagu sa oleksid õhus.

Lisaks on seal võimalus teha naljakas video tuktukiga… Päris lahe iseenesest. Oled muidu rohelisel taustal, sulle öeldakse, mida teha ja pärast valmib selline naljavideo:

Võimalus on külastada ka tuba, kus sul tekib tunne, et oled purjus. Maja on veidi kaldus ja ta kohe tirib sind vastu maad.

Lisaks veel võimalus nautida 9D kino, minna rohelisse aialabürinti või põgenemistuppa. Nendes me ei käinud.

Pärast seda suundusime hotellidesse, sõime, pakkisime kohvreid ja mõned kohalikud sõbrad ja blogilugejad liitusid meiega õhtul lobbys, kus jõime turult ostetud ämbreid ja hiljem läksime veel linna peale.

Meie peo lõpetas sel õhtul sõjaväepolitsei, kes tuli linna kontrollima, 50 mundris meest patseeris läbi peo, baaritöötajate sõnul “they check if everything is safe”.. Aga see, mis lahti läks oli imelik. Kohad sulgesid end üksteise järel helikiirusel. Presendid peale, rulood all, uksed kinni. Kell üks öösel ei mänginud Banglal mitte üheski baaris mitte ükski plaat või YouTubest alla tiritud hitt. Rahvast Banglale sisse ei lastud, ainult suunati väljapääsu poole.. “Please come back tomorrow!”

UPD 11.02 – tänaseks on selgunud ka põhjus. Kui algselt pidi Bangla end sulgema hiljemalt kell 1, sellest ka see kontroll. Siis nüüd saadi lõpuks võimalus, et Bangla on avatud kuni kella neljani hommikul. Uudis ise leitav siit!

Oligi hea, sai mõned tunnid enne lendu magada. Lennul Bangkoki, ei tea mina, kuidas me õhku tõusime või maandusime, mina magasin suurema osa ajast lihtsalt maha. Ärkasin korra kui süüa pakuti ja magasin edasi.

Teisipäeva lõunaks jõudsime siis oma eriti fäänsibäänsi penthouse’i Bangkoki südalinnas. Aga sellest kirjutan juba järgmises postituses.