Eile õhtul kui selgus, et Savisaarel oli lihasööja bakter, hakkasime me tädiga paralleele tõmbama Savisaare ja minu ema vahel.

“Paar päeva tagasi meenutas olukord su ema haigust. Ja tänase arstide väljaöelduga sain sellele veel kinnitust. Emal oli bakter südames, mis ei allunud ravile. Savisaarel jalas. Mõlemil suhkruhaigus ja neerudega halvasti. Meile ju arst ütles, et kõik kriimustavad, kukuvad põlvi katki, torkavad tikriokkaga, aga üks tuhandetest saab nakkuse,” kirjutas tädi algul. Hiljem lisas veel… “Lõpuks avastati südameinfektsioon, mille ravimisega jäid nii hätta, et lõpuks Mustamäele viidi. Ja siis arstide ringkaitse. Ega PERH-i arstid eelmisi ravitsejaid siis kritiseerima hakanud! Su ema jalal raviti roosi. See võis bakteri kolle olla. Äkki oli sama kriim nagu Savisaarel? Viimasel jalas infektsioon. Kui juba Savisaarel vale diagnoos ja kopsudega esialgu askeldati, mis siis su emast, tavakodanikust veel!”

2011. aastal suri mu ema, umbestäpselt samasuguse diagnoosi järel nagu hetkel Savisaarel. Ema oli kokku 41 päeva haiglas, sest iga päev võeti vastu uus otsus midagi teha. Iga päev kõik muutus ja lõpuks polnud enam midagi teha. Organid ütlesid järjest üles, vererõhk oli 40!!! ja ühel hetkel südametöö lakkas. Kusjuures surmatunnistusel oli kirjas: maksatsirroos (inimesel, kes alksi ei tarbinud, jeerait!).

TÄTOVEERING: mul on käe siseküljel tätoveering “Pilvepiiril suppi sööme | 11.08.2011 | 13.11.2012” – ilmselt ma ei pea nüüd enam kellelegi seletama mis veidrus see selline on.

Ema viidi haiglasse neerupõletiku kahtlusega, asuti seda ravima.

Savisaar viidi haiglasse kopsupõletikukahtlusega ja asuti seda ravima.

Paar päeva hiljem avastati, et millegipärast mu ema neerud paremini tööle ei hakka, prooviti üht ja teist ravi, kuniks ema oli tilgutitest vett nii täis, et nägi välja nagu õhupall.

Savisaart me näinud ei ole.

Kaks nädalat “ravi” päädis sellega, et haiglasse vaatama minnes teatati meile stoiliselt, et “teie ema viidi Mustamäele” – wtf, miks, millal?

Mustamäel leidsime ta SÜDAMEOSAKONNAST, millega tal polnud ever mingeid probleeme olnud. Selgus, et tal on südames bakter! (Kas see võis olla lihasööjabakter mis kuidagi vereringlusega sinna jõudis?) Ja esimesel päeval teda vaatama minnes, ma teda ei näinudki, sest ta olla kuskil protseduuri. See kõik oli nii kuradima kahtlane. Ja siis hakkas pihta – lõikame südant, ei lõika ka, see arst on puhkusel, kui tuleb siis teeme, a, tegelt vist ei tee ka – keegi midagi ei öelnud, mis tal siis viga on…

Mäletan, kui ema helistas ja ütles, et kardab, et sureb ära seal operatsioonilaual (tal oli kehv vere hüübimine) ja ma ütlesin, et kui sured, siis sured, ega me enne ei tea, kui sa seda läbi ei tee.

Siinkohal rõhutan, et meie peres on alati olnud kombeks olla aus ja otsekohene ja mingit ümberaugu juttu me ei aja.

Ema küsis, et mis ma siis teen, kui ta ära sureb. Ütlesin, et mis mul ikka teha, panen ta põlema. Sest mingit hauamajandust ta ei tahtnud….

Mingit operatsiooni muidugi ei toimunud.

Ma arvan, et sel hetkel teadis mu ema, et on minek… Isegi kui arstid vassisid, Meremeestehaigla tegemata tööd kinni proovisid mätsida ja tegelikult isegi võibolla väga kindlad polnud, mis emal viga oli, siis tema teadis, et lõpp on lähedal.

Mingist bakterist südames jahuti esimesest päevast peale. Mu ema kriimustused ja haavad ei paranenud kunagi ära, alati kulus sitaks aega selleks. Mu ema kaotas kaalu nagu keegi sööks teda seestpoolt. Kui ma viimasel päeval haiglas ta käest kinni hoidsin, oli see nii väike ja armetu, nagu praegu Hedontsiku käsi.

Kuhu ma jõuda tahan on see, et kui Savisaare puhul ei teatud esimesel hetkel, mis viga on ja prooviti ravida kopsupõletikku, siis pole ime, et minu ema – tavakodanik, mitu nädalat teadmatuses pidi olema. Vähemalt oli minu ema teadvusel. Samas, Savisaare asemel, mul oleks hea meel, kui ma oleks narkoosis ja ei teaks, mis minuga toimub. Ma ei kujuta ette, kui õudne võib olla see ärkamine – ilma jalata! Ma ei soovi kellelegi halba, aga sisimas ma loodan, et Savisaar ei tule sellest välja – tal endal kergem. Ma ei taha talle seda tunnet, et ta on sant ja vigane, tema organid on kahjustatud ja ta on võibolla tulevikus lihtsalt voodisse aheldatud… Pigem õudne lõpp, kui lõputa õudus.

Samas minu ema oli haiglas 41 päeva, mil meil oli aega harjuda sellega, et on minek. Kui see lõpuks juhtus, ohkasin ma kergendatult – lõpuks ometi! Piinad läbi ja tal on hea olla.

Noh ja ta käis meil muidugi külas ka veel enne kui ta tuhastatud sai – kellel oli keefiripakk tühi ja kellel ta raamatud riiulist maha tõmbas. Meil istus ta püsivalt autos. Panime uksed lukku, aga ühe ukse nupp tõusis üles ja oli sujuvalt lahti. Mitu päeva sõitis ta meiega :)

Ta tegi veel igasuguseid trikke ehk käis endale kallite inimestega hüvasti jätmas! Ja mul on tunne, või vähemalt mulle meeldib nii mõelda, ta käis ka Hedonile tere ütlemas. Kõlab veits kriipina ja oli ka… See kiik, mille Meelis tõi – seisis liikumatult nurgas, kui ühel hetkel hakkas iseeesest kiikuma. Tühjalt. Ma arvan, see oli mu ema, sest see hetk polnud mu jaoks õudne.

Oehjah, igaljuhul, vastupidavust Savisaare lähedastele!