Skandaalsetest peretoetustest vol 2 – “mina maksan tema geelküüned kinni!”

Ma ei teadnud, et ma eile selle teema nii käima tõmban, aga minu jaoks joonistus välja üks mõnus tõsiasi – blogis ja instagramis liigub rahvas, kes suudab mõelda – kes loeb läbi, mida ma kirjutan ja ütleb natukene kaasa kui nõustub. Kommentaare pole palju, aga need on asjalikud. Ja siis on seltskond neid, kes loevad pealkirja, keegi on kopinud neile lõigu ja hakkavad tootma – üldse süvenemata, mida ma öelda tahtsin.

Ma eile mõtlesin, et vastan inimestele ja selgitan ja kui ma juba kolmandat vastust viiendale kommentaarile kirjutasin, siis sain aru, et täiesti mõttetu on selgitada neile, kes aru saada ei taha.

Eks see on iga asjaga nii, et need kes tahavad, saavad aru, mida ma mõtlen ja kes ei saa aru, need ei saa ka pärast selgitusi aru. Lasin sel teemal kommentaarides lihtsalt oma elu elada.

Küll aga sain ma mõned kirjad ja kommentaarid, mis mind omakorda mõtlema panin, sest ma ei olnud sellele enne mõelnud.

Kõigepealt kirjutaski mulle sõbranna, et loeb neid kommentaare Facebookis ja tsiteerin sõbrannat:

“Mõni jookseb ikka lihtsalt vastu seina, teised soovitavad keerata ja edasi liikuda, ta jätkab vastu seina jooksmist. Tead ikka kui raske on spaasse minna 1000 lapsega? Nagu miks mina (maksumaksjana ja LASTETA” peaksin su spad kinni maksma. Nii ajuvabad näited neil! PS! Isegi ei raatsi väga spas käia.”

Selgub, et seal on kahe lapsega üksikema, kes saab miinimum palgaga kõik tehtud, kirjutas kommentaaris, et spaad, kinod – majandamise küsimus. Ma vastasin ka sõbrannale, et kes käsib saada 1000 last, saa 2 ja käi mugavalt spas.

Kommentaar blogist:

Ja kõige kurvem on see et minu isiklik kogemus näiteks lapse klassis on see, et paljulapseliste perede lapsed ei käi ei kinodes, ekskursioonidel või kui tahame jõuludel loosipakke teha, siis nemad pole nõus. Kuhu need pered selle raha panevad siis? Ilmselgelt lastel sellest elu paremaks ei lähe enamikel niikuinii. Ehk siis meie (tööl käivad inimesed) maksame hoopis nende geelküüsi või alkoholi kinni selle asemel, et need lapsed paremale elujärjele saaksid. Kõigil kindlasti mitte, aga suurel osal kindlasti. Ja samuti on kogemus kahe kenal järjel paljulapselise perega, kes uhkelt aga piiksutavad kõigile tuttavatele asjade soodsamalt saamiseks oma suurpere kaarti ning käivad rõõmsalt ka toidulaadungitel järgi. Ma olen nii pettunud lihtsalt. Meie pere ei saa endale lubada, et 1 vanem saaks kodus laste jaoks olemas olla ja rügama vahetustega. Üks tuleb, teine läheb. Nemad naudivad lastega kodus olemist ja mina maksan selle kinni.

Ja veel üks kommentaar, juba nad skeemitavad nende rahadega!

“Paar päeva tagasi mees rääkis kuidas ta töökaaslane soovib osaliseajaga tööd kuna pole väga pointi enam tööd kella 8-17teha e-r ;) Neil 6laps kohe sündimas ja nad teevad lapsed pooleks –  3 emale ja 3 isale, siis toetus ju kahekordne. Tore noh, poole aasta pärast loen uudiseid, kus töökohtade peal veelgi suurem puudus inimestest.”

Ja üks kommentaar veel Facebookist:

“Ja iibe tõstmiseks lisatoetust maksta – sellega me toodame peale samasugust rumalat massi, kes toetuste pärast tittesid teevad. Ehk siis midagi ei lähe paremaks, ajudega inimesed investeerivad, muretsevad oma tuleviku ja pensioni pärast ja siis on mass neid inimesi, kes saavad lapsi (loe: pensionisambaid).” – kahjuks on siin lähtutud ekslikust eeldusest, et rahaliselt edukamad pered toodavad targemaid lapsi. Tegelikult see nii üldsegi ei ole. Inimestel on erinevad prioriteedid, selle järgi aga tarkus ei jagune. Seega ei ole õige väita, et toetused loovad rumalat massi. Vastupidi, mida suurem on geenikombinatsioonide hulk, seda suurem on ka tõenäosus tarkade laste sünniks. Kindlasti on hulgas mõned ka neist, kellel tarkuspotentsiaal madalam, kuid me ei saa väita mitte kuidagi, et see on igal juhul mõõdetav teenitud raha hulgaga! Kui vaadata juute, siis rikkad juudid, kellel vähe lapsi, toetavadki neid juute, kes kannavad edasi juudi traditsioone ja on paljulapselised – keegi ei pane seda sellesse võtmesse, et a la need on rumalad ja seepärast on neil rohkem lapsi.

Ja kui kellelgi on arusaamatu vahe 2 ja 3 lapsega perede vahel, siis aitab koolihariduse taga nõudmine sellest aru saada. Kahe lapsega on iive nulltasemel, kolme lapsega positiivne ja seega on igati riigil vaja kolmandate laste sünde toetada kestmiseks. Sama oluline on ka esmasünnitavate emade vanus alla viia. Ungari näitab siin teed – ema, kes sünnitab alla 30 aasta vanuselt lapse, vabastatakse tulumaksust kogu eluks.”