Sõprusest

Meile tuli Instagramis küsimus – kas ja miks olete sõpru kaotanud ja vastupidi, kuidas on tekkinud parimad sõbrad. Paljud arvavad, et meil polegi sõpru, seepärast me blogime ja lolli mängime ja tähelepanu vajaduses supleme. Me lihtsalt ei afišeeri neid kogu aeg ja igal pool.

Üliharva kui me neid näiteks oma storydes tagime, lihtsalt ma ei tea, ma ei pea seda vajalikuks. Nad on meie sõbrad, mitte avaliku elu tegelased. Me oleme isegi Ženjaga niimoodi Tais käinud, et null tšekkinni ja tagi kuskil. See pole lihtsalt oluline, kus ja kellega me parasjagu oleme. Sõprus on sessuhtes püha vist me jaoks, et.. meie sõbrad on meie kindlus, sest perekondi meil teatavasti kummalgi ei ole.

No näiteks paljudel meie sõpradel on kinnised kontod, mida ma neid täägin? Et meie uusihimulik lugeja saaks follow panna võõrale inimesele või et Perekool saaks arutada, et need on raudselt me enda fake kontod, mida tagime kuna need on kinnised ja seal on vähe postitusi. Praegu teab “perekool” väga täpselt, et sõpru meil ei ole, mängime blogis lolli ja januneme tähelepanu järele.. Las see olla siis nii, las neil olla see arvamus :)

Ma küsisin kolmelt sõbrannalt, et kuidas nad suhtuvad sellesse, et ma ei tagi neid, et kas nad pigem tahaksid, et ma seda teeksin ja nad oleksid mitmetuhande inimese ees nähtavad kui “marimelli sõbrad” või on see pigem tobe? Üks ütles, et tal on kinnine konto ja kui olen teda mõnel korral taginud, siis iga kord on tulnud follow requeste, teine ütles, et ta pole sellele kunagi üldse mõelnudki, et ma teda tagima peaks või miks ma seda ei tee ja kolmas ütles eriti armsalt: “minu meelest on see teist mega viisakas ja mõistlik ja arvestav, et te ei tagi.”


Sõpru on tegelikult nii palju, et peo pidamiseks tuleb ruum rentida

Millegipärast kipuvad aga meie sünnipäevad ja üritused 50pealisteks, sest ei taha kedagi lähedast (ehk kellega me suhtleme tihedamalt kui korra kvartalis) välja jätta. #marimell12 peole sai kutse ca 40 inimest. Meie endi sünnipäevi me eriti pidada ei armasta, pigem investeerime sinna kuluva raha reisidesse. Hedoni sünnipäevadele on alati kõik oodatud – nii lapsed kui täiskasvanud, sest see on üks väheseid kordi aastas, et me kõik koos kokku saame, tavaliselt on ikka kuidagi “omad seltskonnad” kujunenud, kes tihedamalt suhtlevad jne.

Meil on tänu Hedonile tekkinud lastega sõbrad – need, kellega minu vallalistel sõbrannadel pole midagi ühist ja ma arvan, et ühes seltskonnas olla oleks paras kosmos. Teemad oleksid nii erinevad.. Naisi ma veel olen suutnud nö ühendada, et saame koos väljas käidud küll, aga ikkagi on nii, et erinevate sõbrannadega on erinevad teemad..


Aga kuidas me oleme oma parimad sõbrad leidnud?

Naabripoiss, kes enam küll ei ole naabripoiss, on mu elus ca 30 aastat olnud, isegi kauem. Käisime samas lasteaias, elasime paar maja vahet koos Kakumäel, hiljem kolisime eraldi linna, aga juhuslikult sattusime üle tee naabriteks. Ilmselt kui ei oleks sattunud, siis ei oleks täna ka sellises suhtluses.

Meil on meie lapsehoidjate pere, kes ongi nagu pere meile.

Siis on meil sõbranna, kellega saime tuttavaks Austraalias ja kellega suhtleme suht igapäevaselt, täna on tänu temale lisandunud seltskonda veel hulk inimesi (tema pere), kellega saame samuti väga hästi läbi ja suhtleme tihedalt.

Siis tõesti, on üks selline sõbranna, kellega ma sain tuttavaks läbi ühe teise sõbranna ja meil klikkis lõpuks rohkem. Siiani suhtleme, kuigi kui teemad ja elud muutuvad, siis veidi muutuvad ka sõprussuhted. Kuigi me suhtleme suht tihedalt, siis igal reedel me koos ei veinita nagu vanasti. Temal on uus mees, uued sõbrad jne.

Ma tahaks neid kõiki parimateks sõbrannadeks nimetada, aga siis tundub justkui veider, igal juhul on veel üks sõbranna, kellega saime samal ajal emaks. Meelise sõbra naine, kellega me enne rasedust vaid põgusalt olime kokku puutunud, aga triibuuudiseid jagades said meist bestikad.


Hedoni beebigrupist tekkis mingi sõbrannade punt, aga alles on jäänud üks kellega tihedamalt suhtleme. Tänu Hedoni lasteaiakaaslastele on meile tekkinud veel kaks peret kellega me üsna tihedalt suhtleme. Ühed elavad meie lähedal, teine on lahku läinud paar, aga suhtleme mõlema osapoolega + nad ise suudavad ühes seltskonnas olla jne.

Siis on sellised sõbrannad, kellega me igapäevaselt ei suhtle, aga ometi oleme teineteisele olemas. Siis on blogimaailmast tekkinud sõbrad, koostööpartneritest on välja kasvanud sõbrad, lihtsalt vanadest aegadest jäänud sõbrad..

Kuidas me oleme sõpru kaotanud?

See on lihtne. Laena neile raha. Päriselt ka, see toimib. Nad kaovad ära kui neil tagasi maksta pole. Ja see on nii nõme. Ma ei pea mingit viha su peale kui sul hetkel raskem on, aga mida sa ära kaod, sellest ma ka aru ei saa. Pea liiva alla peitmine ei ole lahendus. Tule ja räägi.

Ma arvan, et inimesed ongi määratud tulema ja minema meie eludes ja osad inimesed tulevad ja lähevad ja teised tulevad ja jäävad. Igaüks tuleb meile midagi õpetama, andma mingit kogemust, õppetundi, isegi kui sa sellest ehk kohe aru ei saa.

Näiteks Meelis on oma tüübilt selline, et kui sa talle haiget teed, teda reedad või tema usaldust kuritarvitad, siis ta suudab reaalselt nipsu teha ja sind oma elust välja kirjutada. Igaveseks. Mina olen pigem selline, kes veel prooviks midagi parandada ja prooviks suhelda ja prooviks.. äkki ikka. Aga Meelis ei. Kui olid m***, siis ole edasi ja tšaupakaa.



Meil oli kunagi üks väga-väga-väga hea sõbranna, Meelisele nagu õde. Ja kui ta suutis Meelise oma nooruse rumaluses välja vihastada, siis ei aidanud minu kuude pikkused (ma julgeks isegi öelda aastate pikkused) selgitustööd, et kas sa saad aru, ta on noor, naine, armunud.. Naised teevadki nii, võimegi nii käituda, et oma (sellel hetkel) suurele armastusele meeldida.. Siis Meelise jaoks ei olnud see mingi vabandus. Talle tehti haiget ning see oli andestamatu. Meelisega on üldse selline lugu, et sa võid talle öelda, et ta on loll ja paks ja kole, sest teda on pikalt mõnitatud ja sõimatud, aga see ei löö teda rivist välja. Murra ta süda, haava teda hingepõhjani reetmisega ja sa oled ta elust kadunud.

Sugulased – miks meil neid pole?

Kui kõik meie sugulased oleksid nagu minu ema ja meie sõbrad, kes mõtleks, et suva mida me avalikult teeme või ütleme, jääme me ikka iseendaks oma pere ja sõpradega, siis oleks kõik korras. Aga kui inimesed ei suuda võtta meid sellistena nagu me oleme – blogipere marimellina, kes tavaelus suudab end sellest blogimaailmast natuke ka välja lülitada ja olla täitsa teistsugune pere, siis pole kahjuks midagi teha. Meie elud ei saagi koos kulgeda.

Ma tean väga hästi, et mu emale ei meeldinud mõned minu otsused, aga ta aktsepteeris seda, sest see oli minu elu (minu vead, mille ma pidin ise tegema). Aga meie sugulased ei suuda aktsepteerida meie praegust elu, meie valikuid, meie teguviisi.. Siis palun, see ongi teie valik ja meil on 85 korda lihtsam mitte suhelda. Ma ei pea hommikust õhtuni midagi põhjendama, selgitama, aru andma. Ma saan rahus elada oma elu, lihtsalt ilma sugulasteta.


Mu ellu lihtsalt ei ole vaja kamaluga stressi, sest KEEGI EI SAA ARU, miks ma seda või teist teen, seal või tolles kohas käin, nii või naa ütlesin, mõtlesin, käitusin. Ei saa aru, pole vaja suhelda.

Kurb on kogu selle asja juures ainult see, et kui nemad end meie elust sellega välja lõikavad, siis teevad nad seda ka Hedoni elust, kes ei saa aru, miks me neile külla ei lähe või miks me ei suhtle.

Aga ma ei saaks olla õnnelikum selle üle, et meil on imelised sõbrad, need alati olemas inimesed, kelle uksele ma võin ka öösel kell kolm koputada ja abi paluda ja keda ma instagramis ei tagi :) Aitäh teile, sõbrad! Teie oletegi meie pere!

Kust teie olete saanud oma parimad sõbrad? Kuidas olete neist ilma jäänud? Mis teile kohe sõprusega meenub? Jagage oma lugusid. 


8 Comments

  1. See tagi teema on mingi pubekate värk rohkem. Väärikas inimene ei pööra sellisele jampsile üldse tähelepanu.

    Kirjuta sellel Kullakaevur.com teemal post. Te oleks ju võinud ka mingi sarnase äri püsti panna, Meelis ju nagunii otsis tööd turunduse vallas jne.

    1. Mul puudub arvamus kullakaevurite teemal kui aus olla. Selliseid koolitusi proovisime teha aastaid tagasi, aga eestlane ei ole neist huvitatud, ta tahab oma asja ajada :)

  2. Mina olen mõndadest sõpradest ilma jäänud lihtsalt lahku kasvades. Tegelikult üldse leida sõpru, keda saab sõpradeks nimetada, on olnud mul päris raske, sest ma ilmselt veidi täiskasvanum kui enamus minu vanuseid ja ei meeldi poole ööni pidu panna. Ilmselt kõige suurem põhjus seisneb selles, et mind 7st kuni 12nda klassini koolis iganädalaselt kiusati nende poolt, kes alguses mängisid, et soovivad minu sõbrad olla ning hiljem mängiti märka. Ma olin see neiu, kes tuli teisest koolist ning lihtsalt ei tahetud omaks võtta ning hea sihtmärk. Kahjuks selline asi jätab terveks eluks jälje.

  3. Ma olen ilma sõpradeta tegelt 1 sõbranna on kellega saab kõike ja kõiki asju teha.
    Sõbrad/sõbrannad kadusid vaikselt kui esimest last ootama jäin.
    . Nüüd on lapsi kohe 3 ja sõbrannasid/sõpru 1. Ja elan maal linnast väljas ~30 kilti. Kus elavad enamjaolt vanemad inimesed aga ausalt ei tunne puudust et mul oleks vaja 5 või lausa 100 sõpra/sõbrannat. Mul on lapsed ja peagi sünnib uus ja mees.
    Ja palju toimetusi nii kodu ehituse ja üldse kõige muuga.
    Aga selle eest on mul parimad vennad ja õde. Saaremaa on ilus kant ka ilma sõprade ja sõbrannateta

  4. Tead kui kergendav on lugeda, et keegi (Meelis) on veel selline nagu mina – et ma lihtsalt kirjutangi inimesed oma elust välja kui nad on mu usaldust kuritarvitanud või mind kasvõi kordki reetnud. Ma ausalt soovin, et ma suudaks olla laadnam ja inimestege ikka veel edasi suhelda mingis vormis, aga ma lihtsalt EI suuda. See vastikustunne reetmisest ei kao lihtsalt mitte kuhugi mu sügavalt seest. Siis tundubki tervislikum nendest inimestest, kellega me loomulikult/naturaalselt ei klapi, täiesti eemale hoida ja leida need, keda saab sada protsenti usaldada, mitte et ei pea elama kartuses, et kui homme tuul mujalt puhub, et kas see inimene ikka on veel minuga või mitte. See on päris kole tunne vahel, aga mõned inimesed lihtsalt peab oma elust välja lõikama, iseenda hingerahu huvides.

  5. Mul oli sõbranna, kellega kasvasime koos, sest meie emad olid sõbrannad. Me käisime koos absoluutselt igal pool, tegime kõike koos titeeast teismeeani, kuni mine ellu tuli esimene nn. boyfriend, keda hakkasin eelistama ja sõbranna jäi tahaplaanile. Täpselt ei mäleta, mis meid niivõrd riidu ajas aga peale seda pole enam suhelnud.. sellest on möödas 15 aastat ja ausõna ei möödu nädalat ka, kui ma seda hingepõhjani ei kahetseks. Tollasest peikast läksin lahku, kui olime peaaegu 2a koos hänginud. Nüüdseks minul oma pere – abikaasa, tütar ja veel üks tütar tulekul. Jälgin seda sõbrannat ikka facebookis ja instagramis, tean et tal ka pere abikaasa ja tütre näol. Leian end tihti mõttelt, kui vinge see oleks olnud koos meie enda laste kokku viimine jms. Aga kahjuks on lood nii minu enda lollusest. Olen muidugi väga rõõmus, et tal hästi läheb :)

    Muidu praegused sõbrad on jäänud erinevatest seltskondadest, kellega kunagi läbi käidud. Abikaasaga jagame sõpru enamjaolt, sest liikusime ringi ka samade inimestega. Olen ümbritsetut imeliste inimestega!

    1. Aga miks sa talle ei kirjuta? Kohe nüüd ja praegu, et näed, lugesin marimelli blogi (äkki ta on ka lugeja, äkki ta mõtleb samamoodi seda postitust lugedes), ja saada see sama kommentaar kasvõi.. leppige ära ;)

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *