Kui ma pean kolme sõnapaariga viimased ööpäevad kokku võtma, võiks see kirja saada nii: 24h libatuhusid, raketikiirusel välja, aastal 1900 oleksin ma sünnitusel surnud nagu Krõõt “Tões ja õiguses”.
Õnneks elame aastal 2020 ja õnneks jõudsin ma haiglasse. Aga alustame algusest.
19.12 hommikul kella kuue paiku käisin pissil ja tundsin teistsugust kõva kõhtu kui tavaliselt. Kell pool üheksa hakkasin ma neid vaevu tuntavaid, aga siiski “miskit toimub” valusid mõõtma. Kella 10 ajal olid need täitsa regulaarselt 10 minuti tagant ja siis tuli paus.. 46 minutit, 18 minutit, 6 minutit jne. Ei aidanud saunaukse küürimine, kinkide pakkimine ega piparkoogitegu. Lõunaune sain Hedoniga tehtud ilma ärkamata. Läksin veel poodi, et ehk kiirendab kõndimine miskit. Poes olid tuhud 9-34 minutiliste vahedega.
Kella 21 paiku helistasin tuttavale ämmakale, et kas siin läheb asjaks või ei. Ta soovitas minna sooja duši alla, et kui libakad, siis vesi leevendab ja kui ei leevenda, siis järelikult sünnitegevus ja läheb öösel asjaks.
Kella 23:30 ajal otsustasin magama minna, sest midagi nagu toimus, aga teadsin, et kui öösel haiglasse peame minema, oleks hea veidi magada. Ärkasin 2:30 ja käisin pissil, valusid mõõtsin lihtsalt telefonist kella vaadates, et 3-5 minutit. Ajasin end kolmest püsti ja panin riidesse ja tutsasin veel veidi, et vaadata, mis saab.
Ajasin Meelise üles, et hakkame haiglasse minema, et kas tuleb ka.. haha. Ta oli jumala kindel, et ma liiga vara tahan haiglasse minna ja küsis kas usaldan ennast või äppi..
Hipodroomi ristmikul küsis Meelis, kas lähme Pelku või ITKsse, ma uutasin ja naersin samaaegselt, meil pole intensiivi vaja, lähme Pelku, et ma ei tea isegi mis uksest ma sisse pean minema ITKs..
3:31 tegi Meelis minust haigla ees pilti. Täitsin tervisedeklaratsiooni, uutasin juba korralikult tuhusid üle ja avatus oli kontrollides 5cm. Ütlesin Meelisele, et maks kolm tundi läheb.
Covidi testi tehakse nüüd Pelgus udupeene aparaadiga, mis annab vastuse 15 minutiga. Ja mis peamine, NINASÕÕRMEST, mitte ei topita megasügavale seda. Seni peab siis maski kandma kuni tulemus tuleb.
Läksime sünnituseelsesse palatisse ja.. 4:12 on Meelis pildistanud, et ma olen KTG all, ma vist jõudsin kaks valu seal hingata kui veed tulid.. ütlesin Meelisele, et sitt lugu on see, et nüüd läheb valusaks. Järgmine tuhu tuli kohe otsa, see oli megavalus, vett tuli ka.. karjusin, et kutsu ämmakas.. Ta olla juba nuppu vajutanud. Järgmine tuhu ja sahmakas vett. Ämmakas soovitas käpukile voodis minna.. mul oli megavalus ja megatihedad tuhud ja ma olin nagu wtf kas see on võimalik, et ta juba sünnib.. ämmakas oli nagu.. daaaa!
Mul oli räme kaka häda tunne (mitte ainult tunne!) ja ämmakas tõi järi. Järgmise tuhu ajal sain ma aru, et laps on juba teel. Kakahäda kakahädaks, ma teadsin, et paar pressi ja olemas. Mul tekkis vist kerge paanika, et nii ruttu ja ämmakas soovitas hingata ja pressida tuhu ajal, mitte kogu aeg. Ja järgmise tuhu ajal ma lihtsalt ei jõudnud pressima hakatagi kui nagu välk see beebi väljas oli. Napp 20 minutit hiljem. Meeletult kiire värk ikka. Olime seal siis õndsas rahulolus ja ootasime mu platsenta väljumist. Sain ka mingi ennetava süsti verekaotuse vastu.. Eelmisel korral võeti mul platsenta välja narkoosis olles ja verekaotus oli 950ml, hemoglobiin langes 72 peale.
Kuna see platsenta väljuda ei soovinud, anti laps Meelisele ja mind hakati opiks ette valmistama.. küsisin, et kaua läheb? “Tavaliselt võtab see 15 minutit aega, aga kunagi ei tea..” ma võin eeldada, et see opp hakkas ca 5:30 paiku ja kui ma ärkasin, teatas arst, et.. “küsisite kaua läheb, kell on 7:30”.
No vähe sellest, et mina olin nagu puuga pähe saanud, oli vaene Meelis terve aja mu kōrval koos beebiga kui operatsioon toimus. Oleks ta seda teadnud, oleks ta ilmselt oma helikindlad klapid kaasa haaranud. Koroonata oleks nemad juba perepalatisse saanud.
Mina sain lõpuks kell kaheksa telefoni ja Meelisega rääkida, koroona tõttu kokku ei lubatud enam. Kuulsin lühidalt, mis juhtus.. Meelis oli ikka väga löödud sellest verekaotusest. Kui ta pärast meie raketikiirusel tulnud beebit arvas ta et võiks kolmanda veel teha, siis viis tundi hiljem ütles ta, et ei mingeid lapsi enam. Arst oligi öelnud, et hea, et elame aastal 2020 kus meditsiin on arenenud, sest vastasel juhul oleks see keiss surm sünnitusel. Ainult mina vist tean, kuidas selline lause mu abikaasale mõjub.
Kuigi mu enesetunne on hea, oli asi ikka väga kriitilises seisus. Vähe ei olnud puudu sellest, et mult oleks emakas üldse eemaldatud.
Järgmise päeva pidin seega veetma intensiivis.
Meelisel lubati kahe tunni asemel beebiga olla kokku pea viis tundi, siis viidi beebi numbriga 26 lastetuppa. Jällegi, asi mida kartsime ja ei tahtnud, et juhtuks. Õnneks toodi teda mulle intensiivi vahepeal kaissu. Ja temaga tegeleti ilusti, sain isegi teda süstlast sööta.
Minu jaoks on kohutav see paigal passimine. Ma saan aru, et mu emakas peab taastuma sest retsist opist ja verekaotusest ja kõigest, aga mul oli juba viis tundi pärast oppi tunne, et saan lamatised.
Aga mis siis juhtus? Miks operatsioon?
Mu platsenta ei tulnud pärast sünnitust lahti st et kui tavaliselt pärast sünnitust platsenta justkui eemaldub emaka küljest, et väljuda, siis minu oma ei teinud midagi. See tähendas, et seda tuli eemaldada. Ka selles pole tavaliselt miskit hullu. Aga minu puhul oli platsenta korralikult emaka seina külge kasvanud ja seda tuli tükk haaval nö ära rebida, mis.. arvake ise kui te midagi rebite.. verejooks to the max! Kui ma sünnitusel kaotasin 300ml verd, siis selle operatsiooni ajal 1700ml.. Seega telliti kiirelt verd, et mulle ülekanne teha. Sain mingi “ägeda vere paketi” ja mulle pandi emakasse mingi balloon, mis peaks aitama emakal kokku tõmmata ja verejooksu kinni panema. Selle käigus kaotasin veel veidi verd – ühtekokku 2,2liitrit – see on pool inimese vere kogusest.
Kuna mehed pikemalt haiglasse lubatud pole ja mina pidin intensiivis kosuma, viidi laps lastetuppa. Ütleme nii, et mu jaoks natuke oli arusaamatu, miks ta intensiivis minu kaisus nohiseda ei võiks ja siis et teda pestaks, söödetaks minu eest, aga et saaksime vähemalt koos olla.
Sain aru, et üldiselt see ei ole tavapärane, et beebit intensiivi tuuakse, aga mul kaks korda õnnestus teda kaissu saada.
Ausalt, kes ise hetkel haiglas ei ole, OLGE VAIT! Ärge uskuge mida loete, ärge kartke ette. See jutt meedias.. on pullikaka!
Siin pidi ka olema kõik kiledes, maskides, eririirtuses, range, piirang piirangu otsa..
Ei ole! Suhtumine on ülinormaalne. Jah, maskid on ees kõigil, aga see on ka ainus “eririietus”. Kummikindaid on arstid/ämmakad/õed ka varem kandnud v kilekitleid mu vee või vere puhangute ennetamiseks. St personal on suht mõistlik ja normaalne antud olukorras. Kusjuures for fun, küsisin mõnelt arstilt, kes minuga siin tegelenud on, et.. mitu korda nad testi teinud on? Et kas iga hommik algab testiga? Ei hakka. Mitte keegi, kellelt küsisin, polnud oma elus veel covidi testi pidanud tegema! Näete – hirmutaktika toimib, aga edasi läheb tegelikult elu tavapärases rütmis.
Mina viskasin oma maski kus see ja teine juba sünnituseelses, mitte keegi ei kobisenud minuga. Kuigi ma ei tea enda testi tulemust praeguseni (digiloos ka ei ole), pole keegi mulle mingit maski rohkem pakkunudki.
Ma tean, et te kõik ootate pilte, aga kuna mulle endale üldse need esimesed haiglapildid paistes vastsündinutest ei sümpatiseeri, sest sajast beebist üks on fotogeeniline, siis peate kannatust varuma :)
Järgnev tekst lappab, sest on kirja pandud olevikuvormis, aga siin ma olen. Beebi nohiseb rinnal ja mina blogin..
Hommikul eemaldati mu seest antud balloon ja kolm tampooni, mis ballooni paigal hoidsid. Kui ma ise arvasin, et tampoonid on ehk sellised suured rullid mis on tupes ees, siis.. ei need on mingid suured nartsud – neerukausitäie suurune on üks umbes. Igal sajal juhul, need võeti kõik välja ja sain jalga imelised valged vuplid :)
Hetkel jäi alles ainult kateeter, aga selle tahavad nad ka ära võtta, et ma ikkagi iseseisvuksin, aga pean pissi hakkama mõõtma. Vereülekandest tulenevalt pean ma nö silma peal hoidma, et mu keha selle vastu võtab.
Parem käsi on küünarnukist õlani paistes, viis sentimeetrit jämedam kui teine käsi. Algul arvati, et kanüül läks valesti ja lahus jooksis naha alla. Tänaseks see polnud taandunud. Arst arvas, äkki on vereülekandest ikkagi mingi tromb tekkinud ja saatis mind teise majja ultraheli tegema.
Trombi ei tuvastatud. Ilmselt võis seal käes midagi olla, mingi kerge ummistus vms, mis aga on liikuma läinud ja alles on jäänud põletikulaadne toode, mis ka paistetust tekitab.
Sain oma kaua oodatud peretuppa ja beebiga kokku. Ma saan aru, et mu olukord oli megakriitiline arstide jaoks (üks käis jälle rääkimas kui üle noa tera ma ikkagi pääsesin). Õnneks mu enesetunne on super ja ma vabalt läheksin koju puhkama, mul on seal kaks abilist ootamas, kes akna all ka juba tervitamas käisid.
Siin me siis oleme, vähemalt koos. Õpime teineteist tundma. Ta on niii pisike. Meie mini raketike, kaalub hetkel alla 2,5kilo. Aga mis te tahate, sündida 2520grammise ja 47sentimeetrise päkapikuna ongi elu selline. Algul võtab natuke alla ja küll juurde tuleb. Emasse ilmselt. Ma olin sündides (õigeaegne nagu temagi), 44/2150.
Muuseas, jube imelik oli tema kirjutada, aga nime meil pole ikka veel. Kui te küsite, kelle nägu ta on, siis ma ütleks, et Hedoni moodi.
Seda on minult juba päritud, et kuidas arstid minu mitteimetama hakkamise plaani suhtuvad/on suhtunud. Ma pean ausalt kõiki arste ja ämmakaid kiitma. Kuigi Pelgus on seintel igal pool kuidas nad soovitavad tungivalt rinnapiima anda ja meil on isegi toas seinal “imetamise nõuanded”, siis on minu soovi suhtutud aktsepteerivalt.
Ma olin nõus, et proovime, ternespiim paar tilka abiks ikka.. Te oleks pidanud selle ämmaka nägu nägema, kes last rinnale hakkas panema – siit rindadest ta küll midagi ei saa, oli tema konkreetne seisukoht. Kes veel ei tea, siis ma ei saa meditsiinilistel põhjustel imetada ja ärge palun hakake oma teooriaid kommenteerima, see on minu otsus mitte imetada, mis on kooskõlastatud imetamisnõustajaga, see pole mingi kapriis, et veinitada ja suitsetada. Tegemist on meditsiinilise näidustusega – mul on sissepoole ja lamedad nibud, mida beebil on raske haarata, lühikesed piimajuhad ja maovähendusoperatsioonist tulenevalt (see pole kõigil maotutel nii, vaid minu eripära!) ei teki mul piima. Hedoniga korra kogetud ja imetamisnõustaja soovitusel ei hakka sel korral üldse stressi tekitama.
Siis tuli arst, kes pakkus, et annab mulle ikkagi igaks juhuks rohtu, et piima ei tekiks, et juhul kui peaks tekkima, ma imetama ei hakka, siis tekib piimapais. Mõeldud-tehtud.
On varahommik, minult vōeti just analüüsid, käisime beebiga kaalumas (juba 2380g!), ta sai pesuprotseduurid, süüa ja juba ta jälle nohiseb mu kõrval.. huvitav, kas täna saab koju?
Ma ei tea. See sõltub ikka sellest vereülekandest kõik – eks kuulen kui arstid vahetuvad kaheksa ajal. Ja minu palatini jõuavad. Kuna ma olen nö üks viimastest, siis läheb ilmselt aega. Sessuhtes on hea, et igasuguste öiste süstide ja analüüside ja asjade puhul olen ma ka viimaste seas ehk siis kui “lapse kaalumine, analüüsid jne” toimub vahemikus 6-7:30 siis ma saan kauem magada :)
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…