Kui lapsehoidja-ema küsis, kas ta juhuslikult ka suvel „lapselast“ ka hoida võiks, siis ega me vastu vaielnud. Mõlemad lapsed olid nagunii tegevuses: Hedon laagris, Hedelin parajasti selles eas, kus ta vanavanematega olemist peab rohkem seikluseks kui meiega kaasas rändamist. Ja nii oligi. Mina avasin lennupiletite äpid sama automaatselt nagu teised messengeris sõnumeid loevad – scroll, bronn, tehtud. Tunniga paigas. Ma olen täpselt see meem, et kui keegi ütleb, läheks reisile, on mul kahe tunniga kõik tehtud. Nii ka seekord.

Just prargu Meelis ütles, et tahab ühe linnatripi teha, aga no 500€ ta ei maksa, ma avasin oma „süsteemid“ ja olin, eee.. kust sa seda hinda näed, 267€ ja minek. Aga see selleks. Esimene reis juulis – Itaalia!

Eestis oleks me tõenäoliselt passinud niisama – teinud tavalisi asju, pesu pesnud ja pakkinud ja no kõike seda, mis ei meenutaks puhkust. Mitte, et me reisil nüüd hullult seigelnud oleks või päevad mööda muuseume kihutanud. Pigem vastupidi. Kulgesime niisama, ilma mõtlemata mida õhtuks kokata. Me ei vajanudki rohkemat. Me vajasime just seda – korraks ära olla. Enda jaoks. Ja teineteise jaoks.

Ma ei teagi päris täpselt, miks Meelis sel korral just Veneetsia välja pakkus. Teda tavaliselt tõmbavad pigem mingid nurgatagused paigad, kus saab öelda, et “see koht polnud üldse turistikas”.

Aga meil on kahekesi reisides alati üks kindel loogika: kiire lend, mitte liiga kaugel ja jumala eest – hea söögiga! Me ei taha pool puhkust lennujaamades Me tahame olla, elada, süüa, jalutada, nautida. Ja vahel lihtsalt vaadata, kuidas elu meist mööda voolab – või antud juhul, kuidas elu mööda kanaleid sõuab.

Lend: Lufthansa, 305€ nägu

Hotell: Locanda del Ghetto (Bookingu link) 421€ kolm ööd – asukoht jälle megahea, igale poole paar sammu. Rongijaama/bussijaama 7minutit, praamipeatus 3 minutit, San Marco keskväljakule 20 minutit jalutada.

Kuna ma olin Veneetsias varem käinud, siis oli üsna lihtne linna peal liigelda ja Meelist ringi vedada. Aga noh… selgus, et Veneetsia polnud ikka üldse tema koht. Meelise energiad olid sel suvel kuidagi eriti tundlikud ja lahti rullunud — ta tajus kõike. Ja Veneetsias… nägi ta ainult surma ja katku. Päriselt ka. Igal sammul mingi raskus, mingi kleepuv hall ajalugu, mis lihtsalt ei tahtnud lahtuda. Muide, teadsite, et sõna “karantiin” tulebki just Veneetsiast? Sinna saadeti omal ajal kõik katkuhaiged. Ja kui sa seda tead, siis… no jah, natuke hakkad ise ka igal nurgal köhivaid varjusid nägema.

Kui olime Veneetsiale korraliku tiiru peale teinud, oli selge: nüüd aitab. Mõtlesime täiesti spontaanselt, et lähme lihtsalt rongijaama ja võtame esimese rongi, mis väljub kuhugi linna. Mingi “Eat Pray Love” moment vist. No ja nii me sõitsimegi Veronasse.

Ka seal olin ma varem käinud. Aga Itaalias… no ausalt, väga mööda ei pane. Iga nurga taga on külm prosecco ja kehva pastat, pitsat ja bruscettat naljalt ei leia. Kõik on lihtsalt… hästi. Verona meeldis mulle juba eelmisel korral ja nii ka sel korral. Meelisele samuti.

Meie reisi viimasel päeval rentisime auto ja võtsime suuna ühte kohta, mis mulle juba varem armsaks saanud – Perlage veinimõisa. See pole lihtsalt mõni suvaline turistikeldri-tuur, kus saad kaks lonksu ja kolm fakti. Perlage on päris. Pereettevõte, mida täna juhib juba kolmas põlvkond ja mis just tähistas oma 40. tegutsemisaastat.

Eestis saab nende veine/mulle tellida gurmeepood.ee kaudu – kui tahad soovitusi, siis Canah, Col di Manza ja nüüd ka uus Iconis saadaval – see viimane oli mõnus uus avastus nagu ka „vanaisa mull“. Tiziano Nardi – kahjuks Eestis hetkel veel saadaval pole, aga ma ei suutnud jätta ja ostsin paar pudelit kaasa. Ja mitte lihtsalt sellepärast, et ta maitseb hästi (kuigi no – maitseb), vaid sest ta tundub nagu lugu klaasis.

Tiziano Nardi on vein, mis on loodud mälestuse jõust. Austusavaldus mehele, kelle nimi on Perlage’i südamesse kirjutatud – Tiziano Nardi, Perlage looja, väärtuste hoidja, inimene, kelle moraalne pärand elab edasi igas mullis.

Muide, kui tahad ise minna, siis Perlage mõis võtab tuuridele vastu ka külastajaid – tuleb vaid ette broneerida. Soovitan küsida Anna giidiks – ta räägib oma kodust, oma perest ja kuidas ta sinna jõudis, kus ta praegu on. Saad maitsta kõiki nende organilisi mulle (hea õnne korral ka otse vaadist), kuulata lugusid, jalutada viinamarjaväljade vahel ja tunda, et elu on päriselt maitset väärt.

Meelise sünnipäev, sangria ja spontaanne vaheldus

Kui Itaalia oli suve pikendus, siis Hispaania oli väike kingitus – Meelise sünnipäeva puhul tegime kiire viiepäevase tripi, sest miks mitte? Meil oli vaja vaheldust ja vaheldus tähendab meie jaoks mitte uut riiki, vaid uut linna. Mul ongi see reegliks saanud: riik võib korduda, aga linn peab olema uus. Nii püsib reis huvitav, aga samas tuttavalt mõnus.

Seekordne valik oli Alicante – koht, kus me kumbki polnud varem käinud. Me ei teinud mingit suurt plaani ega pannud paika iga päeva kava, pigem vaatasime, mida linn meile pakub. Ja no… pakkus küll. Palju päikest, parajalt palju randa, külma sangriat, kuuma pallat ja see vaib, mida ainult Hispaania suudab anda – rahulik, aga mitte igav. Laisk, aga mitte loid. Just see ideaalne rütm, kus päeva highlight on “mida me täna sööme?” ja keegi ei tunne end selle pärast süüdi.

Lend: AirBaltic 402€ nägu

Hotell: Melia Alicante (Bookingu link), 1072€ neli ööd – asukoht super – kohe ranna ja sadama ääres, igale poole headesse söögikohtadesse ja baaridesse jalutuskäigu kaugusel.

Kui keegi küsiks, kui palju meil sellel reisil raha kulus, siis ma ausalt ei oskaks vastata. Ei lugenud. Me lihtsalt nautisime elu, sest kuskil kuklas oli teadmine, et see võib olla mõneks ajaks meie viimane reis kahekesi. Meelis pidi septembris ära kolima. Uus plaan oli: kohtume jõulude ajal. Aga noh… elul on kombeks kõik ühe hetkega ümber mängida. See ei tähenda, et ta ei lähe – ta läheb kindlasti. Aga millal, seda me täna veel ei tea. Ja ausalt? Me ei kiirusta sellele vastust otsima.

Sellel reisil ei juhtunud midagi suurt, st me ei vallutanud mingeid mäetippe, ei roninud koopasse, ei teinud mitte ühtegi “elu parimat elamust”. Me lihtsalt olime, ujusime, lugesime, jalutasime, vahtisime merd, magasime, sõime. Ja sõime veel. Ja jõime. Ja olime.

See oli täpselt selline aeg, kus mõistad, et õnn ei tee lärmi. Ta lihtsalt istub sinuga samas toolis, samal terrassil, sama veiniklaasi taga ja ütleb vaikselt: “Vaata, sul on kõik olemas.”

Ahjaa, üks väike detail veel, mis peaaegu kogu puhkuse tuksi keeras: Meelis arvas ühel hetkel, et ta murdis oma peenise. Jep, päriselt. Ei, mitte mingis Hollywoodi filmilikus “metsikus armumängus” (kuigi oleks päris blogivääriline stoori), vaid tavaline misjonäris hommikuseks, mis lõppes kubemerebendiga.

Õnneks oli lõpp hea – midagi katki polnud, aga see hetk, kui istud haiglas, Chat GPT lahti ja üritad hispaania keelde tõlkida, mis just juhtus…Noh, see on see hetk, kus mõistad: reisikindlustus on oluline. Ja mitte ainult pagasi või hilinenud lennu pärast. Mõnikord lihtsalt… juhtub. Meil on õnneks aastane reiskindlustus Salvast juba viimased viis aastat, seega kõik sellised asjad on „muretud“.