Hea, et ma hotelli ei broneerinud (sest tavaliselt valin hea hinna ja mitte tagastatava summaga), kuigi olin neid juba vaadanud ja lemmikutesse lisanud. Ilmselt ikka elu suunab meid tegema otsuseid.. Olenemata sellest, et ma sain eile koondamisteate, oli mul raha piisavalt tallele pandud, et saaks käia nii USAs kui Tais ja see ei muudaks kuidagi meie plaane, siis..
Mina pani mõtlema üks mõne aja tagune seik, kus Kristi Saare kirjutas oma Instas, et keskmine eestlane teenib kuus 700-1700€ ja käib aastas äärmisel juhul ühel reisil. Ma arvasin kogu aeg, et me oleme keskmine Eesti pere. Siis sain aru, et ma olen see 15% eestlastest, kes teenib kuus märkimisväärselt rohkem kui keskmine eestlane ja me käime ka reisidel kordades tihedamalt kui korra aastas.
Me USA reis on meie seitsmes reis sel aastal – oleme käinud koos, üksi, lastega, aga seitsmes. Saate aru, jah?! Rääkisime just Kalev Spas puhates, et me lapsed ei saa tegelikult üldse aru, kui hea elu neil on ja noh, kaheksasele vist ei tee ka selgeks, et saad aru, kõik inimesed ei saa käia suvalt reedeti spaas ujumas ja osta endale iga sügis uusi Nike’i tosse ja nad ei saa tellida endale iga reede burksi kui nad tahavad, et teil on see privileeg.
Noh ja siis me arutasime, et kas neid aitaks aru saada see kui me kaks aastat elaks säästurežiimil ja reisidel ei käiks ja poes ei saaks nad iga kord midagi valida ja.. Meelis ütles (naljatledes vist?!), et oota, aga ega meie ei pea kannatama, meie võime käia ju.. Ja kui ma sellest omakorda naljatlemisi raamatupidajaga rääkisin, kes on üles kasvatanud kolm last, siis ta ütles tegelikult ausalt: see on teie teenitud raha, teie käige ja reisige ja lapsed, nemad saagu suureks, teenigu oma raha ja käigu või kolm tiiru ümber maailma, te ei pea neile kõike võimaldama. Aus, karm, aga see pani mind mõtlema, et tõesti. Miks ma pean neile alati kõike võimaldama. Jah, loogiline, et ma ostan neile süüa ja riided selga ja koolitan neid ja annan endast parima, et neist tuleksid normaalsed inimesed, aga ma ei pea neid fully ümardama, sest mul on selleks võimalus.
Elame nendega oma elamata elu
Eks ma saan aru, me Meelisega elame elu, mida meil ei olnud. Me tahame neile anda lapsepõlve, mida meil ei olnud. Me ei taha, et nemad millestki puudust tunneks ja seda enam, kui meil on see võimalus (me ei saa seda raha kuskilt niisama, mille eest osta, me teeme tööd, kui vaja siis 17tunniseid tööpäevi). Minu esimene välisreis oli Saksamaale (läbi Läti-Leedu-Poola) kui ma käisin viiendas klassis, mis ma võisin olla – 12? Sharmi lendasin ma esimest korda 25aastaselt. Ma käisin kaugemal ehk Tais esimest korda kui ma olin 29! Hedelin on tänaseks reisinud rohkem kui mina täisealiseks saades, Hedonist rääkimata.
Meie lapsed ei tea tunnet, et süüa ei ole, et riideid ei ole selga panna. Mina tean seda väga hästi. Minu vanemad ei olnud 90ndatel need nutikad ettevõtjad, kes raha kokku kraapisid. Okei, see on kinnise blogiposti teema, mis elu ma lapsepõlves elasin, kui vaesuses ma tegelikult elasin ja võimalik, et ma ei tahagi sellest kunagi rääkida, sest ma lihtsalt täna teen kõik selleks, et ma enam iial sellist elu elama ei peaks. Selleks mul ongi säästud, investeerimiskontod, meelerahufondid ja igasuguseid lisasissetulekuid, mis aitaksid mind suuremas hädas.
Just täna hommikul rääkisime Meelisega, et.. ei tea, kas peaks ikka lapsehoidja ka Taisse kaasa võtma, ilgelt keeruline ilmselt samale lennule talle pilet saada ja sama bronni peale ja.. või äkki jätaks ta lastega koju hoopis ja noh, kaotame laste lennupiletite rahas, aga võiks kahekesi ka elu nautida. Meelis ütles, et kuule, mul ju see projekt ja kui see läheb töösse, siis ma ei saaks nagunii veebruaris tulla, peaksid üksi minema lastega.
Ja siis tuli mulle Etihadi äpis teade – lennuaeg on muutunud, palun kinnita. Ja seal oli valik – tühista, kui sulle uued lennuajad ei sobi ja tagastame kogu raha. Ausalt, ma ei ole kunagi nii kiirelt oma näppe liigutanud, et kuskilt tagastus saada. Samal ajal avasin Finnairi äpi ja vaatasin uusi lennupileteid, et mis hinnaga oleks… Sama raha eest saab kindlasti, aga usun, et võin veel skoorida ka mingi parema pakkumise. Igal juhul, Etihadi lennud on tühistatud. Ostame siis hiljem uued piletid, kui selge, kas saame veebruaris lennata või ei ja kes üldse lennata saavad. Kas lapsehoidja tuleb kaasa või jääb koju lastega, kas võtame hoopis vahelduseks ainult Hedelini kaasa või mis me teeme.
See üks reis aastas.. need on vist need reisijad, kes ostavadki läbi reisibüroo. Meil ühed peretuttavad sellised, eelmine aasta käisime nendega reisil ühel väikesel ja sel aastal pidime ka minema, aga siis hakkas see reisibüroo midagi sussedama ja lõpp oli see, et bronnisin ise lennud+ hotellid ja säästsime pere pealt (4in) ~ 600 euri. Ja nende jaoks oli see megaüllatus, et ise sebides on soodsam. Peale koroonat käisin väga palju Itaaliasse, sest wizzairi pilet oli reaalselt edasi-tagasi 20 eurot (vast mäletate ka neid aegu, sest vahel siiani saab mingi 30-ga). Aga mul sama, et lapsed olen alati kaasa võtnud, sest ei ole selliseid hoidjaid väikelinnas võtta ka ja vahel mõtlen samuti, et kui laps ei saa aru, et aga miks kõik ei lähe vaheajal “palmi alla” või tõesti kasvõi spasse.
Eks see on selline kahe otsaga vorst nagu öeldakse.
Eks see ise ostes/reisibüroost ostes vahe ongi selles, mida sa reisilt tahad. Näiteks Taisse ma ei läheks never paketikaga, samas kuskile Sharmi või Türki iga kell pigem sellise allink variandiga. Linnareisid ka alati omal käel :)
Lapsepõlves mul nälga ei olnud ja riided olid ka seljas. Aga… tead Leenu kui keeruline ja kui palju aastaid võttis harjumine, et oot… tegelt ma võin poest ju osta midaiganes tahan (kui see eelarvet see hetk errorisse ei aja muidugi), ma võin raha “raisata” koolitustele, ma võin tegelikult osta endale täishinnaga raamatuid ja korra mitmete aastate peale hunniku kingi. Või minna välja sööma, kui tuju tuleb (rääkimata sellest, et kui polnud seda teha saanud lapsepõlves eriti… oli alguses tunne, et ei oska ei istuda ega astuda ega kahvlit-nuga äkki õigesti käes hoida :D ).
Ehk siis… jah, vanemad võivad eraldi ja osa asju tulebki eraldi teha, et end ikka täiskasvanud naise/mehena tunda mitte emme/issi kogu aeg olla.
Aga tegelikult on lastele väärtus, kui nad saavad mõistuse piires erinevaid asju kogeda ja teada, et nad on väärt igasuguseid asju ka täiskasvanuna, kergem orienteeruda ja elu planeerida. Mitte laristamise jaoks vaid justnimelt selleks, et end mitte liigselt piirata.
Tegelt ei reisi kõik inimesed , mõned ei reisi isegi igal aastal. Mõnedele isegi ei meeldi reisida. Raha ja aega saab ka mujale panna ja pannaksegi: hobidesse, meelelahutusse – meie pere nt iga kuu teatris ja ka seal koos lastega. Usun, et tähtis ei ole kus sa aega veedad, hea on kui saad seda teha koos.