TFW – kellele seda tehakse?

Teate, ma tahtsin kirjutada, kuidas minus tekitas segadust, mis ma Fashion Weekil nägin ja kui ma seda praegu kirjutama hakkasin, siis tundsin, et ma teen jälle kellelegi liiga (moeblogijad saavad puid alla, et nad seal eesreas istusid ja midagi ei teinud, solvuvad mingid kolmandad blogijad, kelle meelest ma ei tohiks blogijatele midagi ette heita) ja saan sõimu, et olen kade vms. Meelis ütles, et kirjuta ikka, kes aru saab, mida sa mõtled, see ongi me blogilugeja kellele me end suuname, kes aru saada ei taha, see kommenteerib nagunii, et oled kade.

Ma ei ole kade, lihtsalt veider tunne on. Mul ongi tunne, et Tallinn Fashion Week on valgusaastate kaugusel reaalsest Fashion Weekist. Okei, me olemegi väiksem ja arenemisruumi on, aga see kuidas siin käitutakse on kurb. Isegi naljakas.

Aastaid tagasi, kui ma Õhtulehes töötasin, käisime me Meelisega kõikidel Fashion Weekidel alati kohal. Tegime galeriisid, uudiseid, videoid jne. Siis vahepeal meid polnud, pressiesindaja muutus, aga uuesti tagasi tulles olime tagasi ka Fashion Weeki showdel. Siis hakkasin ma vabakutseliseks ja kui ma end uuesti akrediteerida tahtsin, tookord küll blogijana, siis sain eitava vastuse, et mismõttes – blogija, kuhu ja kellele sa kirjutad ja toodad – lugejaid on vaja. Sisu on vaja toota massidele. Ja üldsegi olla me viimasel aastal niisama passinud ja me ei saanudki akrediteeringut.

Hiljem selgus muidugi, et härra pressiesindaja lappas ainult paberlehte või ei osanud Õhtulehe otsingut kasutada ja tal jäi kahesilma vahele 15 uudist, mis ma nelja päeva jooksul Fashion Weekilt tootsin. Ta vabandas küll aastaid hiljem, aga jah, mis sest enam. Pole sest ka täna midagi, lihtsalt naljakas, kuidas asjad muutuvad.

Sel aastal saime kutseid juba moeloojatelt endalt. Meid kutsus Fashion Weekile Bon Bon Lingerie, Diana Arno ja Tiina Talumees, ja kuna need olid kõik samal päeval oli meil win-win. Ma ei hakka praegu neid showsid lahkama, aga mis mulle hoopis rohkem silma hakkas kui BonBon Lingerie ja Marilyn Kerro igassuuruses modellid, olid esiread, kus istusid… BLOGIJAD!

See kurikuulus bloggersmarket, “sõpruskond 8st erinäolisest ja võimekast Eesti blogijast moe- ja iluvallas” – kirjeldavad nad end ise. Kellest üks on TFW kommunikatsioonijuht, arusaadav, et sõbrannad esireas on..

Asi pole selles, et ma nutaks patja, et ma sinna esiritta kutset ei saanud, kuigi ma olen Eesti üks loetumaid blogijaid (mu päevane külastus on ilmselt rohkem kui neil kaheksa peale kokku), vaid põhimõttes. Kuidas neid kohti sinna jagatakse? Kes seda otsustab?

Kui välismaal on esirida nö uudis – inimesed ootavad kannatamatult, kes sel aastal sinna kutse on saanud, kes on sel aastal nii staar, et see kutse saada… Välismaal istuvad seal A kategooria staarid, äärmisel juhul kellegi tuttav, kellel on megapalju raha, aga üldiselt sinna naljalt istuma ei saa. Ainuke staarisilt mida ma nägin oli Anu Saagim ja Ženja Fokin, isegi Allan Roosilehte (kes ka seal istus) ma A kategoriasse ei liigitaks, pigem meedia. Samas kui tippkategooria näitleja Mirtel Pohla, auhinnatud Tiina Mälberg, kes ka esireas kohta vääriks, istusid taga reas tribüünil. Lihtsalt, mulle tundub, et Eestil on nii palju veel õppida.

Kuna ma niisama lahmida, et miks need blogijad seal olid, ei tahtnud, saatsin Fashion Weeki korraldajatele paar küsimust (nädal tagasi, eile õhtul sain vastuse). Ausaltöeldes ma ei saagi aru, kas blogijad olid siis lihtsalt külalised või olid nad mõeldud kui press.

Kes ja mille alusel teeb valiku front row osas? Kuidas sinna pääseb? Kas seal on ainult staarid (ja press) nagu välismaal või kuidas see on Eestis lahendatud?

“Tallinn Fashion Weeki etenduste esireas istuvad ajakirjanikud ja TFW VIP-külalised, kes on meie poolt üritusele kutsutud, lisaks ka mõned disainerite erikülalised, kelle istekohad on TFW tiimil disaineritega eelnevalt kokku lepitud.

Moenädala esireas istuv press on ajakirjanikud, kes on meie poolt üritusele kutsutud. Teisisõnu on tegemist ajakirjanikega, kes kajastavad ühel või teisel viisil kodumaist moodi ning on Tallinn Fashion Weekiga seega lähemalt seotud. Vastavad ajakirjanikud suunavad istekohtadele TFW pressitiimi liikmed.

Broneeritud istekohtade puhul kehtib moenädalal reegel, et kui viis minutit enne etenduse algust on istekoht siiski vaba, suunab TFW pressitiim sinna istuma kellegi teise.

Meil on rõõm tõdeda, et iga aastaga külastab moenädalat üha enam välisajakirjanikke ning huvi välismeedia poolt on ka järelkajastuse osas järjest suurem. Meie pressitiim tegutseb aktiivselt, et üritust külastaksid võimalikult mitmed välispressi esindajad ning et järelkajastuse foto- ja infomaterjal jõuaks aegsasti erinevate välisajakirjanikeni. Sel sügisel oli erinevate etenduste peale kokku ligikaudu 15 välisajakirjanikku, seal hulgas Suurbritanniast, Rootsist, Lätist ja Leedust.”

Läksin vaatama siis blogijate lehtedele, et kes mida kajastas… Ma olen hämmingus. Kas „mis mul Fashion Weekil seljas oli“ on TFW kajastus? Kokku leidsin üldse ainult paar blogipostitust. Okei, nad tegid ilmselt Instasorysse mingeid klippe, aga kas see ongi uus meedia? Kas Instasory on uus TV3? 24h kestev promo ongi siis tänapäeval piisav?

Kujutage ette, et olete moedisainer, siis mida te soovite, et teie disaini näeks 10sekundit keegi kuskil instas või võimalikult palju inimesi? Ma ei tea, kas ma olen vanamoeline või millestki valesti aru saanud. Mida rohkem inimesi näeb, seda suurem on ju tõenöosus kellelegi silma hakata. Mida rohkem sa silma hakkad, seda rohkem tekib oste. Mida rohkem on oste, seda produktiivsem on moelooja. Ei?

Veel kolm aastat tagasi oli Fashion Weeki jaoks kõige olulisem olla kajastatud kirjameedias, et jälg jääks maha. Et oleks publikut, kus seda kajastatakse. Kolme aastaga on siis asi muutunud selliseks, et paarsada vaatamist Instastorys kaalub üle 20 000 silmapaari kirjutavas blogis? Kas see kvalifitseerub kajastusena? Mina moeloojana tahaks küll, et minu kollektsioonist kirjutaksid kõikvõimalikud väljaanded (ka see 10 sekundit on asi, aga still…) ja minu moeshowd näitaks võimalikult paljud kanalid. Mida rohkem reklaami seda parem. Või ma eksin?

Võimalik, et nad (blogijad siis) olid lihtsalt VIP külalised ja neil polnudki kohustust blogida. Ma ei tea. Lihtsalt veider oli neid seal näha, sest nagu ma ütlesin, ma oleks eeldanud, et esiread on staare täis.