TFW – kellele seda tehakse?

Teate, ma tahtsin kirjutada, kuidas minus tekitas segadust, mis ma Fashion Weekil nägin ja kui ma seda praegu kirjutama hakkasin, siis tundsin, et ma teen jälle kellelegi liiga (moeblogijad saavad puid alla, et nad seal eesreas istusid ja midagi ei teinud, solvuvad mingid kolmandad blogijad, kelle meelest ma ei tohiks blogijatele midagi ette heita) ja saan sõimu, et olen kade vms. Meelis ütles, et kirjuta ikka, kes aru saab, mida sa mõtled, see ongi me blogilugeja kellele me end suuname, kes aru saada ei taha, see kommenteerib nagunii, et oled kade.

Ma ei ole kade, lihtsalt veider tunne on. Mul ongi tunne, et Tallinn Fashion Week on valgusaastate kaugusel reaalsest Fashion Weekist. Okei, me olemegi väiksem ja arenemisruumi on, aga see kuidas siin käitutakse on kurb. Isegi naljakas.

Aastaid tagasi, kui ma Õhtulehes töötasin, käisime me Meelisega kõikidel Fashion Weekidel alati kohal. Tegime galeriisid, uudiseid, videoid jne. Siis vahepeal meid polnud, pressiesindaja muutus, aga uuesti tagasi tulles olime tagasi ka Fashion Weeki showdel. Siis hakkasin ma vabakutseliseks ja kui ma end uuesti akrediteerida tahtsin, tookord küll blogijana, siis sain eitava vastuse, et mismõttes – blogija, kuhu ja kellele sa kirjutad ja toodad – lugejaid on vaja. Sisu on vaja toota massidele. Ja üldsegi olla me viimasel aastal niisama passinud ja me ei saanudki akrediteeringut.

Kui akrediteeringut ei saa, ei tähenda, et ma kohale ei lähe. Kutseid saab ikka, pileteid saab osta. TFW aastal 2014.

Hiljem selgus muidugi, et härra pressiesindaja lappas ainult paberlehte või ei osanud Õhtulehe otsingut kasutada ja tal jäi kahesilma vahele 15 uudist, mis ma nelja päeva jooksul Fashion Weekilt tootsin. Ta vabandas küll aastaid hiljem, aga jah, mis sest enam. Pole sest ka täna midagi, lihtsalt naljakas, kuidas asjad muutuvad.

Sel aastal saime kutseid juba moeloojatelt endalt. Meid kutsus Fashion Weekile Bon Bon Lingerie, Diana Arno ja Tiina Talumees, ja kuna need olid kõik samal päeval oli meil win-win. Ma ei hakka praegu neid showsid lahkama, aga mis mulle hoopis rohkem silma hakkas kui BonBon Lingerie ja Marilyn Kerro igassuuruses modellid, olid esiread, kus istusid… BLOGIJAD!

See kurikuulus bloggersmarket, “sõpruskond 8st erinäolisest ja võimekast Eesti blogijast moe- ja iluvallas” – kirjeldavad nad end ise. Kellest üks on TFW kommunikatsioonijuht, arusaadav, et sõbrannad esireas on..

Asi pole selles, et ma nutaks patja, et ma sinna esiritta kutset ei saanud, kuigi ma olen Eesti üks loetumaid blogijaid (mu päevane külastus on ilmselt rohkem kui neil kaheksa peale kokku), vaid põhimõttes. Kuidas neid kohti sinna jagatakse? Kes seda otsustab?

Rändomblogijad: marimell (280 000 külastust juba oktoobris) ja Eveliis ( 107 000 külastust juba oktoobris – Estonian With Backpack)

Kui välismaal on esirida nö uudis – inimesed ootavad kannatamatult, kes sel aastal sinna kutse on saanud, kes on sel aastal nii staar, et see kutse saada… Välismaal istuvad seal A kategooria staarid, äärmisel juhul kellegi tuttav, kellel on megapalju raha, aga üldiselt sinna naljalt istuma ei saa. Ainuke staarisilt mida ma nägin oli Anu Saagim ja Ženja Fokin, isegi Allan Roosilehte (kes ka seal istus) ma A kategoriasse ei liigitaks, pigem meedia. Samas kui tippkategooria näitleja Mirtel Pohla, auhinnatud Tiina Mälberg, kes ka esireas kohta vääriks, istusid taga reas tribüünil. Lihtsalt, mulle tundub, et Eestil on nii palju veel õppida.

Kuna ma niisama lahmida, et miks need blogijad seal olid, ei tahtnud, saatsin Fashion Weeki korraldajatele paar küsimust (nädal tagasi, eile õhtul sain vastuse). Ausaltöeldes ma ei saagi aru, kas blogijad olid siis lihtsalt külalised või olid nad mõeldud kui press.

Kes ja mille alusel teeb valiku front row osas? Kuidas sinna pääseb? Kas seal on ainult staarid (ja press) nagu välismaal või kuidas see on Eestis lahendatud?

“Tallinn Fashion Weeki etenduste esireas istuvad ajakirjanikud ja TFW VIP-külalised, kes on meie poolt üritusele kutsutud, lisaks ka mõned disainerite erikülalised, kelle istekohad on TFW tiimil disaineritega eelnevalt kokku lepitud.

Moenädala esireas istuv press on ajakirjanikud, kes on meie poolt üritusele kutsutud. Teisisõnu on tegemist ajakirjanikega, kes kajastavad ühel või teisel viisil kodumaist moodi ning on Tallinn Fashion Weekiga seega lähemalt seotud. Vastavad ajakirjanikud suunavad istekohtadele TFW pressitiimi liikmed.

Broneeritud istekohtade puhul kehtib moenädalal reegel, et kui viis minutit enne etenduse algust on istekoht siiski vaba, suunab TFW pressitiim sinna istuma kellegi teise.

Meil on rõõm tõdeda, et iga aastaga külastab moenädalat üha enam välisajakirjanikke ning huvi välismeedia poolt on ka järelkajastuse osas järjest suurem. Meie pressitiim tegutseb aktiivselt, et üritust külastaksid võimalikult mitmed välispressi esindajad ning et järelkajastuse foto- ja infomaterjal jõuaks aegsasti erinevate välisajakirjanikeni. Sel sügisel oli erinevate etenduste peale kokku ligikaudu 15 välisajakirjanikku, seal hulgas Suurbritanniast, Rootsist, Lätist ja Leedust.”

Läksin vaatama siis blogijate lehtedele, et kes mida kajastas… Ma olen hämmingus. Kas „mis mul Fashion Weekil seljas oli“ on TFW kajastus? Kokku leidsin üldse ainult paar blogipostitust. Okei, nad tegid ilmselt Instasorysse mingeid klippe, aga kas see ongi uus meedia? Kas Instasory on uus TV3? 24h kestev promo ongi siis tänapäeval piisav?

Kujutage ette, et olete moedisainer, siis mida te soovite, et teie disaini näeks 10sekundit keegi kuskil instas või võimalikult palju inimesi? Ma ei tea, kas ma olen vanamoeline või millestki valesti aru saanud. Mida rohkem inimesi näeb, seda suurem on ju tõenöosus kellelegi silma hakata. Mida rohkem sa silma hakkad, seda rohkem tekib oste. Mida rohkem on oste, seda produktiivsem on moelooja. Ei?

Veel kolm aastat tagasi oli Fashion Weeki jaoks kõige olulisem olla kajastatud kirjameedias, et jälg jääks maha. Et oleks publikut, kus seda kajastatakse. Kolme aastaga on siis asi muutunud selliseks, et paarsada vaatamist Instastorys kaalub üle 20 000 silmapaari kirjutavas blogis? Kas see kvalifitseerub kajastusena? Mina moeloojana tahaks küll, et minu kollektsioonist kirjutaksid kõikvõimalikud väljaanded (ka see 10 sekundit on asi, aga still…) ja minu moeshowd näitaks võimalikult paljud kanalid. Mida rohkem reklaami seda parem. Või ma eksin?

Võimalik, et nad (blogijad siis) olid lihtsalt VIP külalised ja neil polnudki kohustust blogida. Ma ei tea. Lihtsalt veider oli neid seal näha, sest nagu ma ütlesin, ma oleks eeldanud, et esiread on staare täis.

34 Comments

  1. No mina poleks üldse kuhugile fashion weekile kutsunud mingeid eveliise, marimelle ja mallukaid (ime et teid üldse kutsuti)
    Mida on ühist teil ja moel? See et meelis kannab südametega ülikondi jms jura, see ei ole mood- see on pigem klounaad!
    Kui sina oleks seda üritust siin blogis kajastanud (tooteid tutvustanud jne) siis keegi poleks viitsinud lugeda… need kes jälgivad moeblogisid, need muidugi uurivad ja loevad…aga teil polegi ju moeblogi .

    1. A, no hea, et sina siis kutseid ei saada :D Igal inimesel on mingi seos moega. Ja jäta need südametega ülikonnad rahule juba. Mingi kolm aastat soiud ühe lilledega pintsaku peale :D

      1. Igal inimesel on mingi seos majandusega, aga kui keegi tahab arvustust näiteks majandusalasele raamatule vms, siis ülisuurema tõenäosusega pöördub ta Maris Lauri poole, kellel on sinust kindlasti vähem lugejaid, aga kelle lugejaid see teema rohkem huvitab ja kes ühtlasi jagavad sellest rohkem.

    2. Kusjuures mul tekkis sama küsimus, et mood ja blogi? Mis seos neil on ja miks peaks üldse blogijaid sinna kutsuma? Noh ma veel saan aru moeblogijast…aga muud? Ääh? :D

  2. mina pakuks, et nad kutsuvad sinna blogijaid, kes midagi stiilist jagavad, ja kelle jälgijad jagavad midagi stiilist. sinu jälgija on ilmselt tavaline eesti naine, kellel on ükskõik sellest fashion weekist, samas kui nende, küll väiksem külastajaskond, koosneb protsentuaalselt ilmselt moeteadlikematest inimestest.

  3. Jah, lugu on nii, et kirjutav press on surev zhanr. Võid vastu põtkida, vihastada ja halvustada, aga uus põlvkond valib rääkiva ja liikuva meedia. Blogi on eilne päev. Juutuubis saavad eesti tipud üle 5 miljoni vaatamise kuus, 0,18-ga võid sa, saad isegi aru, oma arvamuse omale urruauku toppida.

    1. Blogi pole kindlasti eilne päev. Vähemalt mitte tänases Eestis ja arvestades, et Eesti on kerge 2-3 a muust maailmast taga, siis aega veel on selle väljasuremises. Aga nõustun, rahvale meeldib kiirus ja liikuvpilt, aga kui me räägime moest ja moeloojatest, siis kas ka siis?

      1. Keegi loeb muidugi Tõde ja õigust ka hetkel, aga üle eesti on neid 200 kuni 300 kokku. Muide, kui su kujuteldav publik on need isikud, siis pead tunduvalt parandama oma õigekirja. Praegu istub sul üks viga teise kukil.

        Eriti moes ei taha ennast keegi assotsieerida eilse tehnoloogiaga. “Ära räägi – näita!”, nagu juba Tshehhov ütles.

        1. Ma ka kusjuures ei saa. Probleemid eneseväljendusega hoolimata sellest, et loeb klassikuid. Hmh.

  4. Jah, nii ongi.
    Instagram ja instastory ongi uued meediumid. Ja snapchat on uus meedium. Ning ka need vajuvad varsti ajalukku.

    Blogid, eriti moemaailmas, ei ole enam mingi näitaja. Paraku ei huvita kedagi õhtul ilmuvad käigu pealt tehtud pildid ja “mina arvan sellest nii” kirjutis. Reaalne FW huviline on selleks hetkeks kõik juba disanierite/social media influencerite instagrami livedest ja storydest ära näinud. Pmst instagrammer pole arvamuse avaldaja, vaid vahendaja. Ja jälgija kujundab ise oma arvamuse nähtu kohta. Ofkoors on iga kajastus kallutatud ja sellest saab ka jälgijate arvamus mõjutatud. Aga see tunnetuslik “vabadus” ise midagi arvata on hetkel tähtis.

    Uus põlvkond tegijaid, uus põlvkond tarbijaid.

    1. Täiesti nõus, moes kindlasti ei taheta kirjutisi stiilis”mina arvan…” ja kui sinna tuleb veel tavapärane suuvärk otsa “kes selliste kaltsudega käib või miks pannakse kokku see v see”, see tähendab, et blogijad arvustavad seda moodi, mida näevad, end silme läbi, endale meeldimise seisukohast, samas kui kajastust tahetakse pigem neutraalses võtmes, jättes potentsiaalsele kliendile arvamusvabadus.

  5. Ma arvan, et see on nüüd see koht, mis langeb kokku teie BLOGIT tööga, et leida tootele/teenusele parim reklaamipind blogide näol. Kui sa võtad aint lugejanumbreid, siis milleks see agentuur, mille eesmärk oli ju näidata, et alati pole olulised lugejanumbrid vaid see blogi peaks kõnetama vastava toote/teenuse sihtrühma ja jõudma sinna, ühtlasi peab kasutatav blogi kajastama ka nt selle moekollektsiooni iseloomu, et kui on elegantne või boheemlaslik kollektsioon, siis ei taheta, et selles kirjutatakse roppuste või muus ebameeldivas stiilis nagu sinu või Malluka blogi on. Pohhuistlik ja rändom. Ma arvan, et siis ongi tehtud eeltöö ära ja pole lähtutud lugejanumbritest vaid inimeste huvist, nende kajastamisviisist, üldisest intelligentsusest jms.

  6. Mind häirib sinu viimase aja negatiivsus.
    Varem lugesin ja noogutasin mitmes kohas kaasa, mida aeg edasi, seda vähem. Muidugi ei pea kõik meeldima, kõigele ei pea takka kiitma, aga kas peab ka kõike maha tegema?

    1. No tulevad mu ellu sellised asjad, mis ma teha saan. Ma ei vali ju sellessuhtes.. Ma valin millest ma kirjutan, aga ma ei planeeri ette, et mind häirivad need asjad mis ette tulevad…

  7. Okei, ma ei ole mingi moefanatt (aga jälgin nö moe- ja ilublogisid) ja TFW kohta nägin poole silmaga telekast uudistest, kuskilt mujalt pole ise ka otsinud, aga ses suhtes olen nõus, et need “tähtsad” kodukootud moeblogijad on mu arust rohkem seotud Lindexi, Reservedi, H&M ja sedalaadi khmm-moega-khmm ja ausalt öeldes nad kirjutavad ja kajastavad oma moeüritusi nii igavalt, et ma never ei läheks pärast midagi poodi otsima. Kui midagi vaja, lähen poodi ja valin. Aga noh, pole selliste poodide austaja ka eriti, niiet asi võib-olla minus. Samas kui Eveliis kirjutas BobBonist nii hästi, et ma oleks kohe e-poest tellinud. Eelmistel aastatel on vist rohkem blogides TFW-st juttu olnud, aga tõesti, need pildiseeriad olid taas maru igavad ja seega mõttetud.

  8. Ma arvan, et sa sisimas tead ise ka, et sinu lugeja pole see õige sihtgrupp. Kvaliteet ja kvantiteet – Sa rõhud pidevalt just kvantiteedile, kuigi õige väärtus on just seal vahepeal.

  9. mis vahet seal on kus istuda, või on see elu probleem? kutse ju said ja kõike nägid? usu, et on inimesi kel on suuremaid probleem elus (kindlasti ka sinu lugejatel)kui “mitmendas reas me nüüd istumegi
    tšill, viska see “rändom” probleem nurka!

  10. Ma arvan, et siinkohal ei tihiks üldse rolli mängida lugejanumbrid või külastatavus, vaid see, kelleni jõutakse ja jõuda tahetakse.
    Tean välismaalt ettevõtjaid, kes kasutavad/kutsuvaid vaid mikroblogijaid, samas teisi, kes kasutavad vaid tuntud nimesid. Mõlemad on leidnud endale oma toimiva koostööpartneri.
    Mis mind Eesti puhul aga häirib ongi kodukootus, ühed samad näod, ühed samad postitused ja tutvuste põhjal otsuste tegemine. Loomulikult on loogiline, et Fashion Weekil on VIPid moeinimesed, sh ka moeblogijad, kes tõesti moest huvituvad, kuid meil on vaid käputäis ägedaid moeblogijaid, keda VIPiks pidada sellisel üritusel, ülejäänud on igav mainstream, kes peaks/võiks lihtsalt publik olla.
    Ja ei, ma ei taha selle kommentaariga kuidagi öelda, et ma olen neist huvitavam, kindlasti mitte, lihtsalt mõtted.

  11. Vaadates neid teie enda riideid, mis te ise paremad olete? Isegi moeüritusele vajute mingite Seppälä kampsunite ja Sepa-turu-teksadega kohale.
    No mis moejüngrid või VIP külalised teie olema peaksite?
    Seljakotiga-diibist ei hakka rääkimagi…

    /Mitte, et ma Seppälä kampsuneid põlastaks, vaid igal asjal on oma aeg ja koht. Moeüritusel ja inimese seljas, kes end jõle-megastiilseks peab, tõesti neid näha ei sooviks/

    1. Ma ei pea end mingiks stiiliikooniks ja ma ei tea isegi mis firma kampsun see oli – kirbukast sain, teksad olid Reservedist mul ja kingad Jeffrey Campbell.

  12. To megailus mitte blogija, kas see tfw on siis eliidile mõeldud? Ehk lhtsad plebeid oma reservedi kampsunite ja teksadega ei tohi kohale ilmuda? No pange kohe siis piletile “soovitused” kuidas “tohib” kohale tulla. Kuid nüüd võhikuna vaadates tundub et see “moeblogijate” eliit seal esireas kuidagi puudutatuna ennast tunneb, et nii siin kommenteerib..

Comments are closed.